1968. aasta juuni... summer of love... ja tõepoolest, peategelane rändab Võrumaal... ja kukub unesegaselt kogemata kombel heinaküünis võõra näitsikuga... armurõõme ennastunustavalt nautlema... Sest mis teha, kui üks hetk on soe naiseihu su kõrval... hopsti tõuseb iha... Aga... ööpimedus ja heinaküün... silm suurt ei seleta... Mis esimese valgusega selgub...! Hirmus. Seks tõeliselt inetu tondiga! Küünis, mis tegelikult ammu maha põlenud! Selline etnoõudus siis.
“Olin hirmust ja jooksust jõuetu ning rammetu; lebasin, pea samblas ja keha värisemas. Kogusin jõudu ja vaprust, et tagasi vaadata. Nägin ainult heinamaad ja udu. Küüni ei paistnud. Ajasin ennast püsti, õigemini sundisin tõusma. Seljakotti mul enam polnud, ent miski vägi ei suutnud mind praegu küüni poole tagasi sundida. Mets tundus samuti liiga kõhe ja pime – liikusin kobamisi, komistades ja raskelt hingeldades mööda metsaveert suunas, mida uskusin olevat lääne. Mõtlemast ma keeldusin.” (lk 58)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar