“Mul jäi mulje, et mu ees on laud “Kolme kivistunud pardiga”. Ma ei tea, kas pardid ka teie südant liigutavad nagu minu oma. Haned mitte. Silmitsege hanesid! Hani on, iseäranis oma noka tõttu, rumaluse kehastus. Samal ajal on part, ja jällegi just oma noka tõttu, süütu ja heldimapaneva rumaluse kehastus. Sellest ajast peale, mis ma Janat tundsin, nimetasin teda vaheldumisi haneks ja pardiks. Sel päeval, kui astusin üles kättemaksu kõrgendiku poole, muutusin ma halemeelseks ja leplikuks ning suhtusin temasse kui pardisse.” (“Olen õnnetu looja”, lk 11)
Kundera jutustab lugusid sellest, kuidas kunstiinimesed armuasju ajavad, on sellised kergelt moraalitud juhtumid (mida ei mõisteta sirgjooneliselt hukka!), ikka üks üleaisalöömine ja võrgutamine ning armuhaavade tõttu jamadesse mässimine. Esimene lugu “Olen õnnetu looja” on sellest, kuidas natuke rumala blondiiniga näppu lõigata (mis küll Kunderal nende blondiinidega on?). Aga armukolmnurka sattunud naine osutub kõvemaks pähkliks kui armunud mehed ja lööb nad kogemata uppi. Ohjah, murtud südamete krigin ja ragin kostab senimaani. Aga lahe, nii mõnus kerglane mängulisus. Kui avalugu oli üldinimlik (ja ajatu) armukatastroof, siis tõlkevalimiku teised lood “Minu õdede õde” ning “Ja keegi ei naera” on vast vähe rohkem oma ajas kinni, tuleb natuke tunda totalitaarse süsteemi ahistust (ajuvaba, mida paganat ma sellega mõtlen?), noh, Kundera on looja asemel kirjanik. (Ok, rohkem ei kirjuta.)
Irooniline autoripositsioon, metafiktiivne värk. Ja süüdimatu kerglus, mis on eriti mokkamööda valiku avaloos (mis on üleüldse esimene armastuslugude tsükli maimuke, nagu selgub 2011. a tõlke järelsõnas).
“Jah, kusagil kolmekümne ja kolmekümne viie vahel on nähtamatu piir, mis tõenäoliselt tähistab elu keskkohta. Kui te sellest piirist üle astute, muutub kõik teie ümber. See on, nagu astuksite te mäe harjale. Elu, mis enne seda oli varjul silmapiiri taga, mis oli nähtamatu ja salapärane ning millelt võis oodata mida tahes, ilmub äkki teie silme ette kogu oma vapustavas piiratuses. Teie pilk haarab teie jõu ja võimaluste lõppu ja teil on korraga selge, mida te oma elus veel teete ja mida te enam ealeski ei tee. Teie süda kisub kokku, sest te tunnetate äkitselt oma elu tõelisi mõõtmeid ja veendute, et need on vaid normaalsed inimlikud mõõtmed, väikesed ja virilad, sügaval teie unelmate maailma all. Ja kui te siis heidate pilgu oma elu lõpule, on teil tunne, nagu teeksite te läbi oma esimest surma, mingit eelsurma, suremise küpsuseksamit.” (“Minu õdede õde”, lk 25-26)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar