04 aprill, 2011

Eerik Kumari – Kuidas vaadelda linde (1963)

Et olla tõeline linnuvaatleja, pead üht-teist jagama loodusest. Või noh, väga palju tegelikult, ütleb Kumari meile igati positiivselt ja innustavalt. Totalitaarne lähenemine, kui vaja, võtab vabatahtlik linnuvaatleja skalpelli ja uurib magusid.

“Vastupidi paljudele teistele loomadele on vähe linde peidulise eluviisiga. Enamik linde tegutseb varjamatult, päise päeva ajal, neil on silmapaistev välimus ja omapärane, meeldiv käitumine.” (lk 5)

“Linde tuleks püüda vaadelda allavalgust ja allatuult. Esimesel juhul on valgustatus parem, teisel juhul püüab lind ennast meile otsekui vastu seada, kuna ta väldib tuule sulgedesse puhumist.” (lk 12)

“Telgis elamist otse looduse keskel ja sellega seoses olevat matkaromantikat eelistavad paljud väliornitoloogid, real juhtudel on see aga otse hädavajalik.” (lk 47)

“Mis aga on maosisaldiste analüüsi kõige negatiivsemaks küljeks, see on vajadus linde nende toidu uurimiseks maha lasta (muidugi on selleks tarvilik vastav luba). Et saada uuritava liigi toidu koostisest võimalikult mitmekülgset pilti, tuleb hävitada sadasid isendeid. Haruldaste liikide puhul viiks see mõnelpool koguni nende täielikule hävitamisele.” (lk 125)

Ornitoloogi bondage (lk 127)


“Tehispesad on vaja üles seada talvepoolaastal – oktoobri ja märtsi vahemikus. Kõige kohasem aeg selleks on hilissügis. Palju meile kohalejäävaid suluspesitsejaid – nimelt tihased – kasutavad pesakaste talvel meelsasti ööbimiseks, kevadel asuvad aga neisse pesitsema. Isegi suvel on tühjad tehispesad küllalt olulised, kuna nad ka siis leiavad kasutamist lindude ööbimispaikadena.” (lk 188)

“Edukalt võib lindudele läheneda vankril sõites. Hobust kardavad linnud vähem ja vankril liikumatult istuvat inimest ei pane nad mõnikord üldse tähele. Sel viisil võib saada tarvitamiskõlblikke fotosid näiteks rändepeatustel viibivatest hanedest ja lagledest, kes teisel viisil endale üldse lähedale ei lase.” (lk 211)

Kommentaare ei ole: