14 mai, 2011

H.P. Lovecraft – Hullumeelsuse mägedes (2011)


“Täiesti kindlalt jalutasime me keset surma, mis oli siin valitsenud vähemalt 500 000 aastat ja suure tõenäosusega kauemgi.” (lk 59) 
“Kui ma vihjan sellele, milline nägi välja sündmuste tervikpilt, võin ainult loota, et mu ülevaade tekitab neis, kes mind üldse usuvad, pigem kainet mõistust ja mitte suuremat uudishimu. Oleks traagiline, kui kedagi meelitaks sellesse kuningriiki, kus valitsevad surm ja õudus, seesama hoiatus, mis oli määratud neid heidutama.” (lk 64) 
“Kindlasti viibisime me kõike kummalisemas, inimvõõramas ja õudusttekitavamas planeedi nurgas. Kõigi olemasolevate kuivamaakohtadega võrreldes oli see paik lõpmatult iidsem ja meis süvenes veendumus, et see võigas kiltmaa peab olema tõepoolest müütiline luupainajalik Lengi kiltmaa, mida isegi “Necronomiconi” autor mainis suure vastumeelsusega.” (lk 78) 
“Meie edasiste käitumismotiivide selgitamine on midagi sellist, mille ma jätan psühholoogidele. Nüüd me teame, et laagris toimunud võigas tragöödia pidi olema leidnud lõpplahenduse selles kottpimedas iidvanas matmispaigas ja seetõttu ei saanud me enam kahelda, et ees ootasid meid sõnulkirjeldamatud ja vägagi reaalsed õudused.” (lk 88) 
“Mõeldes tagasi sellele hetkele, ei suuda ma täpselt meenutada, millised olid meie uued emotsioonid ja miks teravdas meie järgmine konkreetne eesmärk ootusärevuse äärmise piirini. Me ei kavatsenud kindlasti kohtuda näost näkku sellega, mida me nii väga kartsime, kuid ma ei eita siiski, et meil võis olla ähmane alateadlik soov jälgida teatavaid asju mõnest sobivast varjatud vaatluspaigast.” (lk 91) 
“Veel kord olen ma jõudnud jutuga kohta, kust on väga raske jätkata. Ma peaksin siia jõudnult olema juba karastunud, kuid on mõningaid üleelamisi ja vihjeid, mis jätavad sügavaid paranematuid haavu, ning neist jääb inimese sisse ainult ülim tundlikkus, nii et mälestused elustavad taas kogu esialgse õuduse.” (lk 101-102) 
“Kui see saatus, mis meid varjas, oli meie vastu armuline, siis see, mis lasi meil vilksamisi näha jälitajat, oli täiesti vastandliku loomuga, sest see ebamäärane nägemus, mis kestis ainult sekundi murdosa, on vastutav vähemalt poole selle õuduse eest, mis on meid sellest ajast peale kummitanud.” (lk 108)

Ja nii edasi. Kui seni oli mul skepsis Lovecrafti loome suhtes (loomulikult peale ühe raamatu lugemist), siis see raamat on küll vinge ja äratab arusaamist. Tagasivaade Antarktika ekspeditsioonile, mille käigus avastatakse ootamatud korjused ning seejärel hoopistükkis uus... maailm, miljoneid-miljoneid aastaid vana (Atlantis jms on ikka väga värsked nähtused selle kosmosest pärit tsivilisatsiooniga võrreldes). Kosmosesellid on päris võika välimusega (lk 24-27). (Oh, ja need koopahiidpingviinid.) Morbiidse arhitektuuri ja kunstiajaloo austajatele arvatavalt meeldiks selle maailma ehitus ja mälestusmärgid, ikka viisnurgad ja raidkirjad. Ja muidugi see Lovecrafti kasutatud painajalik meie-vormis jutustamine, mis süvendab lugejas õudust või nii. Ühesõnaga, moraal selline – ärge torkige Antarktikat! Ja miks mitte.

Uue sarja avapauk on paljulubav, näis, kui kauaks tegijatel jaksu jätkub. Igal juhul, huvitav lugemine ka õudusehuvita inimesele, pioneeri ausõna.

Kommentaare ei ole: