06 mai, 2011

Irena Tarvis – Tasakaalu Tiivad (2006)

Luulekogu on välimuselt selline nagu õige luulekogu olema peab – tõeline DIY. Mõnusalt kokkuklammerdatud, taskupärane ja ei mingitki märki väljaandmise kohta – täiesti tõsiselt, selline lähenemine mulle meeldib (siiski leidub üks ajaleheartikkel, mis paljastab saladusi). On omaette küsimus, kas sellise trüki puhul on tarvis illustratsioonideks just värvilisi digifotosid kasutada (sest paberil pole tegemist just arvutiekraani kvaliteediga), aga – miks mitte. Kahjuks ei leidnud netist kaanepilti ja laiskus takistas seda ise tekitamast; no seal on foto merelainest.

“Siis kui kurb on kallim, vend või õde,
ikka lohutan: “On laul Su parim sõber!”
Laul annab päikest, külvab hingesooja,
on rõõmude ja naeratuste looja.
Läbi pisarate ikka edasi,
õige lauluga on asi sedasi!

Siiski ainult rõõmuga ei minda -
on neid, kelt nõuab laul ränkrasket hinda.
Kui annet antud, oskust hääli seada,
pead kaunist looma kurjaga ja heaga.
Läbi pisarate ikka edasi -
õige lauluga on asi sedasi!”
(lk 5) – sellist entusiasmi on tore kohata, oleks vaid rohkem inimesi, kes teisi niimoodi masendusest välja rebiks. Õige lauluga on asi sedasi!

“Sinu kõrval võiksin saada vanaks
käia sama teed võin, kuni tuksub rind.
Olla igavesti ainult sinu omaks -
ainus unistus, mis ikka painab mind.

Oled kirgas nagu tähistaeva valgus,
sama soe kui jaanituleloit,
nõnda erutav kui hommikune algus,
päevakelme, päiksekullas koit.

Sinu kõrval ma ei jäägi vanaks,
olen alati kui karske vesiroos!
Kui vaid tean, et, armsam, sinagi jääd
samaks
ja me lähme läbi elu koos.”
(lk 7) - “karske vesiroos”, hea leid. Tarvis on üpriski vanamoelise harrastusluule esindaja, ja vahelduseks on seda mõnus lugeda.

“November

Ma armastan Sind,
Sinu raagus valguses
lõputult kuivavaid pesusid,
millelt taevased tuuled
on puhunud ära
loputusvahendi imala tehislõhna.

Ma armastan Sind,
Su niiskeis hommikuis
haledalt kaebavaid tuuli
ja talve ootavaid puid.
Nende siirast häbitut alastust,
mis laseb paista mu aknasse
kuivavaid pesusid.”
(lk 22) – siin on autor liialt moodsaks läinud ja kohe luuletus lonkab neljal jalal. Aga see võib olla muidugi taotluslik, “loputusvahendi imala tehislõhna”-rida on nii karjuvalt loperdav, et tõepoolest, kes teab!

Palju õhkavaid ja erootilisi ja naiselik-emalikke värsse on eelkõige luulekogu viimases tsüklis “Unistuste tiivad...”, kus kordub ikka teemana suvise armuöö veetmine (eelkõige looduses), mille järel üks asjapooltest on hommikul igaveseks kadunud, ja nii suvest suvesse. Nojah.

Kommentaare ei ole: