Raamat algab põnevalt ja tempokalt (ja seda lõpuni), Miles muudkui satub jamadesse nagu murduvate kontidega noorsandile ikka kombeks. Näiteks osaleb ta soojenduseks Barrayari vastases sõjaväemässus või keerab käkki keiserlikule julgeolekuteenistusele. Aga siis keerab olukord hulluks – Barrayari keiser isiklikult hüppab tundmatus kohas vette (isa pärast!) ja mutandil ei jää muud üle kui keisri päästmiseks taas kaaperdada endale piraadiarmee ehk admiral Naismith astub mängu. Mis ei kulge, teadagi, probleemitult, sest tegevusse sekkub üks hurmav-surmav femme fatale ja Milesi kiputakse süüdistama taaskord riigireetmises. Oseri ja Tungi võimuvõitlus piraadikamba juhtimise üle sarnaneb pisut Stalini ja Trotski omale – ehk siis kaadrid otsustavad kõik (lk 165-167). Raamatu lõpus on kena maailmadevaheline kosmoselahing, kus hävitatakse pompöösselt lahingutehnikat ja elavjõudu ning mille tagajärgi silub diplomaatia. Ühesõnaga, raamat kui rusikas silmaauku, põnevust ja möllu ja nalja, igati mokkamööda lugemisnauding ja eskapism.
Üllatuslikult tundub, et sarja 3. ja 4. raamat (ehk siis Milesi lugu) on paremad kui sarja kaks esimest (ehk siis Milesi vanemate lugu). Nikluselt nagu ikka lööv kaanekujundus, Fantaasia kirjastus võiks temalt mõned kaanekujundused tellida.
2 kommentaari:
Niklusel on väga häid kaanekujundusi ja on neid palju, aga Bujoldi raamatud nende hulka mu meelest absoluutselt ei kuulu. Need neli kaant on esiteks üksteisest täiesti eristamatud: kui sa püüad ilma kaant vaatamata mõelda ja sõnastada, mis oli eelmise või üle-eelmise kaanel, jääd selgelt hätta.
(Oma sõnade söömiseks loen hetkel üht Nikluse varasema kujundusega raamatut, mis on küll välimuselt mittehea.)
Nohjah, su blogi http://needread.wordpress.com/ vaadeldes on tõepoolest huvitav vaadata, et millised teistes keeltes avaldatud sama raamatu kujundused on, aga ma ise pole kunagi sellisele järjepidevusele tähelepanu pööranud.
Eks mulle lihtsalt meeldib selline militaarsevõitu glamuur, poisikeselik rõõm.
Postita kommentaar