Blogi kõige esimesel hääletusel sai teatavasti Taul valitud Ilusaimaks Eesti Kirjanikuks – mis on tõesti tõsi (ah, olid ajad kui ETV luuleminutites esinesid kenad neiud). Lõpuks siis raamatki loetud (täiuslik ja turvaline, just nagu see blogigi) ning sellest koorus paar mittelöövat sabatut lauset.
Luule noore naise muredest ja rõõmudest, teksti katkendlik voolavus on kuidagi agressiivne – või teisiti mõeldes, proosalik luule, mis viib muidugist mõttele, et Taul võiks unustada luulega tegelemise ning pühenduda tõelisele loomele ehk Romaani Kirjutamisele. Milleks küll luuletada kui leidub paremaid tegevusi nagu hea tahke proosa loomine? Mis on tõeline loomevabadus? Proosa! (Tegelikult draama samuti, aga see on kõrgem pilotaaž.) Ja kõiksugu proosaideid leidub siin raamatus küllaga, lase aga vaid lool joosta. Ja et selge oleks – eelnev jutt pole mingi salvav iroonia vms; tõepoolest luulet lugedes tekkis kujutelm, et see kõik võiks hoopistükkis proosana eksisteerida.
Huvitav, et Tauli pole märgitud copyrighti omanikuks või noh, ametlikuks tekstide autoriks – ju siis saab neid tekste vabalt oma huvides kasutada, kasvõi näiteks kellegi teise nime all avaldada. Ja see on tore, Värske Rõhk viib luule massidesse.
2 kommentaari:
kena mann.
huvitav, mis oleks seenbudism?
Postita kommentaar