19 juuni, 2011

Daniil Harms – Väljapudenevad vanaeided (2011)


Kunstnik ja kell 

Serov, kunstnik, läks Obvodnõi kanali äärde. Miks ta sinna läks? Kummimaterjali ostma. Milleks talle see? Et endale kummipaela teha. Aga milleks temale kummipael? Selleks, et venitada. Vaat nii. Mis veel. Lisaks on veel üks asi: kunstnik Serovil läks kell katki. Enne käis hästi, tema aga võttis ja tegi selle katki. Mis veel?
Muud midagi. Ei midagi – ja kõik! Ära topi oma vastikut kärssa sinna, kuhu vaja pole! Tule taevas appi!
Elas kord eideke. Elas, elas, kuni põles ahjus ära. Oligi talle paras paik! Serov, kunstnik, vähemalt arvas nii...
Ehh! Kirjutaksin veel, aga tindipott kadus äkki kusagile ära. 
22. oktoobril 1938. aastal (lk 40)

Kaunishing nimetaks Harmsi tekste rõveduse karnevaliks, autori kirjutamise ja lugeja suhte võtaks kenasti kokku “Võim” (lk 142-144) – üks napakas peab kaunisõnalist jaburat kõne, teine napakas mõmiseb arusaamatuses kuni vägivaldselt plahvatab. Ja ongi kõik. Nina nokkides võiks mainida, et osad tekstid on päris ultravägivaldsed, püüd hävitada igasugust interaktsiooni, nullimine – mis on lugedes naljakas, aga tegelt natuke õudne ka. Siin ei ole nagu variant ka selles, et hävitades vana loome uue vms, ongi vaid juurteni mahakiskumine, tömbistumine. Huvitav, et Durnovo pidas Harmsi kergelt vaimult haigeks, samas kui Martson nimetab järelsõnas seda olekut simuleerimiseks. Vast ikka natuke nupust nikastanud autor oli (või on tõesti liialt värskelt meeles Durnovo katkendlikud mälestused?).

Uus andekas kirjanik 
Andrei Andrejevitš mõtles välja sellise loo. Ühes iidses lossis elas prints, kes oli kohutav joodik. Printsi naine aga, vastupidi, ei joonud isegi teed mitte, vaid ainult vett ja piima. Tema mees jõi viina ja veini, mitte aga piima. Kui nii võtta, siis jõi nainegi viina, kuigi salaja. Mees aga oli lihtsalt häbitu ega varjanud midagi. “Piima ei joo, aga viina joon,” rääkis ta ikka. Naine aga võttis põlle alt tasakesi purgikese ja kummutas selle sisu – klõmaki! – kurku. Tema mees, prints, räägib: “Annaksid ehk mulle ka.” Tema naine aga – see tähendab, printsess – ütleb: “Ei saa, mul endalgi vähe. Fuu!” - “Ah sa mait,” sõnab prints, “oled ikka üks...!” Ja nende sõnadega virutab naise vastu põrandat! Naisel on kogu molu katki, lamab põrandal ja nutab. Prints aga keeras end hermeliini ja läks oma torni. Seal oli tal puur – ta kasvatas seal kanu, kas teate. Läkski siis prints torni, seal aga lärmavad kanad ja nõuavad süüa. Üks kana hakkas isegi hirnuma. “Hei, sina,” ütleb prints, “santlaager! Ole parem vait, kuni pole vastu lõugu saanud!” Kana ei taipa mõhkugi ja hirnub edasi. Nõnda tulebki välja, et kana lärmab tornis, prints, tähendab, sõimab ropult, all põrandal aga lebab naine. Lühidalt: tõeline Soodom.
Vaat sellise jutu mõtles välja Andrei Andrejevitš. Juba selle loo järgi on näha, et Andrei Andrejevitš on suur talent. Andrei Andrejevitš on väga tark inimene, väga tark ja väga hea! 
12.-30. oktoobril 1938. aastal (lk 41)

Melanhoolselt heietades ei saa senimaani aru, miks Martson on osa Saluri tõlgitut uuesti tõlkinud (nojah, samas pole üleüldse originaalidega tuttav), seekord on ohvriks langenud “Professori naise saatus” (proovisin hakata nimekirja koostama ümbertõlgetest, aga noh, üks hetk kukkus tindipott laualt maha). Aga siiski tuleb tänulik olla, et nüüdne valimik on tõepoolest mahukaim ja uusi tekste tõlgitud päris palju.

Sinfoonia nr 2 
Anton Mihhailovitš sülitas, ütles “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, sülitas jälle, ütles jälle “oh”, ja läks ära. Ja jumal temaga. Parem räägin Ilja Pavlovitšist.
Ilja Pavlovitš sündis 1893. aastal Konstantinoopolis. Juba pisikese poisina toodi ta Peterburi, kus ta lõpetas saksa kooli Kirotšnaja tänaval. Seejärel töötas ta mingis poes, siis tegeles veel millegagi, revolutsiooni algul aga emigreerus välismaale. No ja jumal temaga. Ma parem räägin Anna Ignatjevnast.
Anna Ignatjevnast polegi nii lihtne rääkida. Esiteks, ma ei tea temast mitte kui midagi, teiseks aga, kukkusin toolilt alla ja unustasin, millest kavatsesin rääkida. Jutustan parem endast.
Olen pikka kasvu, mitte just loll, riides käin elegantselt ja maitsekalt, ei joo, hobuste võiduajamistel ei käi, kuid daamide poole tõmbab. Ja ega daamidki mind väldi. Neile isegi meeldib, kui ma nendega väljas käin. Serafima Izmailovna on mind mitu korda külla kutsunud, ja ka Zinaida Jakovlevna on öelnud, et tal on alati hea meel mind näha. Ent Marina Petrovnaga oli mul naljakas juhtum, millest tahangi rääkida. Juhtum on üsna tavaline, aga siiski naljakas, kuna Marina Petrovna jäi tänu minule täiesti kiilaks nagu peopesa. See juhtus nii: läksin ükskord Marina Petrovnale külla, tema aga põmm! - ja oligi kiilakas. Ongi kõik. 
9.-10. juuni 1941 (lk 149-150)
ekspress 
sirp

Kommentaare ei ole: