02 juuni, 2011

Jaan Mikweldt – Anonüümkirjad (2011)

Kuigi on inimesi, kes otsivad siit blogist postitusi Musilist, Grassist ja Mannist, siis noh, pole säändset – palju põnevam on lugeda mulle tundmatuid eesti autoreid. Ja käesolev raamat on sinkavonka huvitav, sest võimalik siseneda alternatiivmaailma (aga mitte ulmelises mõttes). Amatöördetektiivilikult arvan, et autorina on tegemist varjunime taha peituva teises nooruses naisterahvaga, teksti alustades oli ikka veider lugeda neist pulbitsevatest lihalikest tunnetest, mis meesautori meelest peaks naistegelase peas ringlema (sest noh, raamatu keskmine kolmandik on päris erootiline värk, kõik need meestegelase esilekummuvad kehaosad ja punsunud lihased ja kirgedest nõrkumised jne). Mitte et muidugi eksisteeriks piiranguid, millest mees- või naisautorid kirjutada võiks – lihtsalt mõni asi tundub ebatüüpiline. (Möh?)

“Miks Askur ometi ei helista? Möödas on juba... jessake, üle kaheksa tunni! Oli olukord seal tõesti nii hull? Või kahetses ta juhtunut, süüdistades ennast, et oli naise surmahirmust ülespiitsutatud ihaga nii kergesti kaasa tulnud, ning otsib nüüd võimalust, kuidas võimalikult valutult taganeda? See oli ju tema, Mareen, kes jõe ääres talle ise kaela langes ja püksid jalast sikutas, mees reageeris lihtsalt nagu iga normaalne isane samas olukorras.” (lk 94)

Aga jah, lugu siis selline (tegelt ei ole selline, kui nüüd uuesti enda kirjutatut loen, hoopiski muusugune). Kümme aastat tagasi oli väikelinnas kolm neidu ja kolm noormeest ühel päeval omaette rannakeses. Üks hetk on järel kolm neidu ja kaks noormeest, üks tüüpidest leiti uppununa. Mareen, kes temasse armunud oli, sai vaimse põntsu ja ta perekond kolis seetõttu väikelinnast minema. Fast forward tänapäeva – Mareen on nüüd edukas tekstiilikunstnik ja küllaltki vallaline; elu on nürilt edukas. Saabub anonüümkiri! Kus mainitakse, et kirja autor teab, kes mõrvas Mareeni aastatetaguse armastuse. Ohhoo, eks ole, tallinlane Mareen tõttab tagasi lapsepõlve mängulinna, kus asub elama vanaema juurde – seal on ühtlasi koonduslaagris lelletütar Päivi, kes on noor, vihane ja värvitud juustega. Läheb lahti seikluste ja romantika tingeltangel. Mareen, kes nii kuulus, et lausa telekas esinenud, murrab kogemata kombel südameid ja söödab kadeduseusse. Aga leiab Printsi Valgel Hobusel (täpsemini Maasturiga Ponks Doktor). Kellega kepivad mõnda aega mis hullu (hiljem osutub see probleemiks – miks, seda peavad noored neiud ja noormehed ise lugema). Aga mõrv ja mõrvar? Hiilib sealsamas... Ikka noolimas saaki.... Teksti finaal on teadagi uskumatu ja sutt perversne; aga noh, nojah, miks mitte?

Tegelased selle poolest huvitavad, et mobiiltelefon on neile kõike muud kui midagi igapäevast või omast (nt satutakse keldriperverdi kätte vangi ja alles mõne aja pärast mõtlevad vangistatud, et kas mobla alles vä (lk 209)). Päivi muutub teksti jooksul üha elusamaks kujuks ja on kahtlemata autori õnnestunuim karakter (tegelt ta austajaidki on päris vaimukalt kirjeldatud). Tore, et autor pole laia joonega üle halva maitse piiri lahmija, vaid üsna normaalne kirjutaja, kes ei põhjusta lugejale peavalu või meelemärkusetust (huvitav, kas olen mõnd ta varasemat raamatut lugenud?). Natuke pikk see raamat on, aga peale algusehmatust muutus tegelt päris põnevaks. Ma nii lootsin, et mõrvariks pole see... ja siis veel too ka... jummel-jummel, on inimestel alles patused soovid ja tegemised; kuulsuste elu pole kerge.

Kommentaare ei ole: