10 juuli, 2011

Gabriel Garcia Marquez – Minu mälestused kurbadest hooradest (2006)

Suvine lugemine vanameestele ehk siis sellest, kuidas vananev kolumnist otsustab oma 90. juubelit tähistada magades süütu tütarlapsega (raha eest saab kõike) ja läheb pisut segi võimalusest olla lähedane (aga ei mingit seksi – vaid kiimlemine) magava (esimestel kordadel uimastatud) noore tütarlapsega (vanuses 13 või 15 (lk 18, 60), hingates üheskoos bordelli ööõhku. Klassikutele on ehk sellised maitsevääratused lubatud, aga noh, nojah, muidu. Poole pealt hakkab lugemine jooksma ja tõepoolest, armastus on olemuselt ilus ja üksi pole kena surra. Võrdluses Vargas Llosaga võiks öelda, et kui peruulasel esineb rämedalt rõvedaid hetki, siis kolumblasel on need pigem rafineeritult rõvedad (aga miks mitte ka lihtsameelsed?). Ent ega kumbki papi end tagasi hoia – tekst olgu elusalt kobrutav.

Kommentaare ei ole: