Ilusate naiste loome kohta on kuidagi ebamugav midagi negatiivset kirjutada ja siis pigem varjutad selle ära mingi sodi-podi sisse. Aga Pärtna raamatu puhul sellist kamuflaaži kasutama ei pea, sest luule on aus ja tegus. On tumedust, on küsitavusi, on naiivsusi, on teravust, on Karlovat, on arusaamatust, on nooruslikku kategoorilisust. Aga õnneks puudub igavus. Kui autor kunagi juhtuks proosat proovima, siis oleks minu kujutluses kena selline kiiksuga ulme (rohujuuretasandil on võimalused olemas), lihtsalt ja hoolimatult stiilne.
Ja kujundus on hea.
Juhan, mida mõelda võisid kui
klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid
olid ju enda blogis pihtinud et
seinakella tiksumine sööb su närvid
Juhan, olid su põletatud luuletused
kellelegi pühendatud
Juhan, kuidas saab kellegi luule olla
suurem kui ta ise
Juhan, kas taevas oli
ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui
aknast välja vaadates teadsid et
enam pole sealt midagi head oodata
(lk 16)
Milline tore luuletus. Esimesed salmid liiguvad tavapärasel märksõnade mängimisel (nagu ikka tänapäeva lullades tehakse), ja siis korraga viimane stroof lõikab lihha ja luusse. Wunderbar, ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar