17 oktoober, 2011

Fjodor Dostojevski - Vennad Karamazovid (2001)

On kummaline, et eestikeelne internet ei anna Karamazovite kohta mitte mingisugust ülevaatlikku teksti. (Või ma ei otsinud piisavalt põhjalikult?) Kuid kuna tekkinud küsimusi oli härivalt mitu, tuli siiski mingi lahendus leida, ning loomulikult pole ootamatu, et järgmine samm (millest tegelikult oleks pidanud alustama) sai olla ainult üks: ingliskeelne internet. Mis vastas mitmetele, kuid mitte kõigile küsimustele. (Ja siiski miski ei põhjenda maakeelse interneti kultuuritust.)

Kõigepealt (tegelikult muidugi kõige viimasena) morjendas mind teose ootamatu ja poolik lõpp. Mitu tegelast jäävad selgelt järge ootama. Esimesena meenub Kolja. Osaliselt ka Snegirjov. Pooliku tunde jätab Dmitri põgenemisplaanide lõpptulemuse puudumine. Viimastel lehtedel olev tekst pole just kõige ootuspärasem, pigem vastupidi, see on kuidagi naiivne ja tüütult pateetiline, millele just äsja "Vennad Karamazovid" läbinud lugeja ei saa ka tahtes jätta silmi pööritamata.

Internet (sest kust mujalt otsib tänapäeva pealiskaudne lugeja raamatute kohta infot?) lahendab vähemalt ühe poole küsimusest. Poolikus ning ootamatu lõpp tulenevad Dostojevski algsest ideest, mille järgi Karamazovid pidi olema alles suurema teose esimene osa. Kuid selle "esimese osa" lõpetas ta aastal 1880, järgmise aastaarvu alguskuul ta aga juba suri. Imalat lõpupateetikat võiks mingil määral seletada asjaoluga, et teos ilmus esialgu ajalehes. Mispuhul võis igasuguseid apsakaid ette tulla ning kui esimeste parandamiseks jäi aega, siis lõpuks enam mitte. Kuid see pole vist kõige mõistlikum teooria...

Ühes asjas tahaksin aga täpsustust. Milline oli täpselt Grušenka positsioon või staatus või koht ühiskonnas? Ta oli noores eas (17-18) maha jäetud poola (härras)mehe või ametniku poolt (mis tähendas, et see poolakas võttis ta vanematelt ja... noh, kasutas ära, misjärel jättis kus seda ja teist?) ning seejärel võttis Grušenka oma hoole alla üks üsna ebameeldiv ja kasuahne tüüp. Mida tähendab "oma hoole alla võtmine"? Ja kuidas sai ta noore ja vana Karamazoviga suhelda nii nagu suhtles, kui ta oli kellegi teise, kellegi kasuahne ja ebameeldiva armuke? Ja kas ta ikka oli armuke? Kui ei, siis miks võttis see ebameeldiv tüüp ta enda hoole alla? Püüan mis ma püüan end 19. sajandi oludega kurssi viia, Grušenka (taoliste näitsikute) staatus jääb mulle ikka ähmaseks.

Lõpetuseks (andmata suuremat panust ka omalt poolt tõstmaks eestikeelse interneti kultuursust) väike plagiaat ingliskeesest Vikipediast. Nii nagu paljud teised, oli ka Freud "Vendadest Karamazovitest" vaimustunud, kuid erinevalt teistest nägi tema selles järjekordset kinnitust oma Oidipuse kompleksi teooriale. Kuna teos on otse loomulikult autobiograafiline ning Ivani süütunne isa surma pärast on nii intensiivne, võime sellest järeldada, et tegu on väga elulise seigaga, mida pole kaugelt tarvis otsida. Nimelt oli Fjodor Dostojevski alles 18-aastane, kui ta isa suri, ning kogu elu oli noormees, nagu ka ta vennad, tundnud oma ema vastu suurt iha (nagu seda kõik mehed tunnevad, eks) ning alati oma isa salamisi vihanud (nagu ka kõik mehed vihkavad). Suur viha sünnitas suure surmasoovi ning kui isa järsku surigi, asendus viha süümepiinaga. Seda kõike näeme Ivanis. Lisaks on olemas selged tõendid: Dostojevski põdes langetõbe, mis lõi välja üsna kohe pärast isa surma: järelikult on tegu psüühilise, mitte füüsilise haigusega, mis tuleneb süütundest. Seda asjaolu, et langetõve pärisid ka Dostojevski lapsed, Freud muidugi ignoreeris.

*

Lisandus: Igaks juhuks -- kuna kogemata kirjutasin ainult tühisest, asisest ja negatiivsest -- lisan, et see oli enamvähem üks neist maailma kõige parematest teostest.

15 kommentaari:

kolm ütles ...

sirbis on selline arvustus:
http://www.sirp.ee/archive/2001/30.03.01/Kirjand/kirjand1-1.html

et noh, midagi on ikka maakeeles kirjutatud.

bret ütles ...

huh, ma kahtlustasin, et olin oma Suurtes Otsingutes pealiskaudne. aga see on ainuke, eks, ma ei pea kogu oma teksti häbenema ja maha kriipsutama?

kolm ütles ...

arvatavasti tollased ajakirjandustekstid pole lihtsalt netis (kuigi postimehest võib leida 90ndate omi); lihtsalt hetkel meenus, et Kaus sellest kirjutanud.
Sirp ja guugel pole eriti ühenduvad, pidevalt raskusi seal ilmunud tekstide leidmisega.
hiljuti on Kunnus miskit avaldanud oma blogis:
http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/ulestahendusi-kivi-alt.html

bret ütles ...

näed, on jah Kunnuse blogis. oh mind pealiskaudset.

kuigi ma tõesti viitasin internetile, mitte muule. või siis tegelikult oleks pidanud täpsustama, et Google´ile. sest ei arvagi, et eesti keeles pole seda käsitletud, olen lihtsalt pealiskaudselt netipõhine. tähendab, kuuglipõhine.

ja tahaks Grušenka-teemale vastust.

kolm ütles ...

pool-ametlik seltsidaam äkki? Idioodis oli sarnane preili meeste piiramisrõngas.
eelmisel nädalal sai vaadatud filmi coco chaneli noorusaastatest, seal oli kah selline, jagatud silmarõõm.
aga tegelt ei oska vastata, vbndst.

bret ütles ...

saan aru, kuidas temasse suhtuti ja kuidas ta käitus, kuid kust ta raha sai ja miks? ja miks teda ülal peeti nii nagu peeti ning samas vabad käed anti?

kolm ütles ...

naismanipulaator noh. oli enne täis helgust ja usku inimsoosse, siis kasutati ära ja kaotas illusioonid ning haaras ohjad enda kätte.

bret ütles ...

seda märkasin ka mina.

mismõttes "raamat, mis tekitab küsimusi"? kui see nüüd kõige olulisem on...

kolm ütles ...

võin uue fb-reklaami teha... lihtsalt teiste postituste kohta oleks piinlik midagi pooldeliirset öelda.

bret ütles ...

just, ütle ikka deliirset, palju põnevam.

Mihkel Kunnus ütles ...

Aastal 1877 pani ta oma päevikusse: "Memento. Kogu eluks.
1) Kirja panna vene "Candide".
2) Kirjutada raamat Jeesus Kristusest.
3) Kirja panna oma mälestused.
4) Kirjutada poeem "Sorokovinõ".
NB. Kõike seda, välja arvatud viimane romaan ja "Päeviku" eeldatav avaldamine, jätkub vähemalt 10 tegevusaastaks, mina aga olen praegu 56-aastane."

Ja siis vigastas end surmavalt rasket raamaturiiulit nihutades :/
Saatuse iroonia või asi :/

kolm ütles ...

Arvan, et ta kirjutas... piisavalt.
Huvitav, kas autoritel on olemas mingi vanus, millest edasi on nagu loominguline allakäik. Vist mitte.

bret ütles ...

arvestades seda, et "Vennad Karamazovid" on tema kõige vägevam teos, oleks küll huvitav näha, milline võiks olla pärast seda kirjutatud asi.

kolm ütles ...

keegi võiks nüüd Grušenkast ka rääkida.

bret ütles ...

seda minagi. mõtlesin kohe, et peaks mingi karjuvalt vale väite esitama (nt "Grušenka oli väga vaba, rikas ja vallaline noor neiu, kellest peeti lugu, ühtlasi pärines ta rikkast aadlisuguvõsast"), selle peale jaguks seletajaid rohkem kui murdu. aga esita ainult lihtne küsimus ja keegi ei hakka internetis iial midagi vastama.