31 oktoober, 2011

Salateenistused. Luure võõrriigi territooriumil (1995)

Tegemist siis sissejuhatava brošüüriga vist Eesti luurekooli õppuritele, selle lugemine ei pane nägu just riigisaladustest särama. Esmalt saab ülevaate luure olemusest, teiseks luureteenistuse organisatsioonilisest poolest (näitena LKA), kolmandaks salaoperatsioonide ülesehitusest-ettevalmistusest Mossadi eeskujul (alljärgnevad tsitaadid kirjeldavad siis Iisraeli õpet, mitte Eesti oma). (Võiks ju muidugi nalja visata, et mis pagana erioperatsioone selle raamatu autorid küll ette kujutleda võisid.) Lõppjäreldus on loomulikult, et Eesti salateenistused peaks võtma eeskujuks Euroopa väiksemate riikide vastavad asutused, ei tasu suurushullustuses hullata.

Tõepoolest, klantspealkirjast hoolimata pole see just põrutav trükis, kujutan ette, milline peavalu tabas eksamineerijaid, kui lugesid eksamitöödes järjest ja järjest siinseid tarkuseterasid.

“Agendi tähelepanu ja informatsiooniomandamise võime arendamiseks kasutatakse nn linditreeningut. Selle käigus mängitakse talle paarkümmend minutit ette helilinti, millele on salvestatud paari inimese jutt. Nad räägivad kõigest: ilmast, armastusest, hindadest, relvastusest, seksist, poliitikast jne. Taustaks on mingi segav foon, näiteks trammi pidev möödasõit, kaubamaja sumin, laevavilede uilgamine või teiste inimeste pidev sekkumine neid huvitava paari jutuajamisse. Iga nelja-viie minuti järel pannakse lint seisma ja kästakse agendil valjusti ette lugeda juhuslikku ajalehte, kirjeldada mõnda kodust situatsiooni või tegeleda muude kõrvaliste asjadega. Ühtaegu peab agent kogu treeningu ajal tegelema veel millegi muuga, näiteks sööma, kaarte mängima, televiisorit vaatama vms.
Kui lint on läbi kuulatud, peab agent raporti vormis tegema kokkuvõtte: kui palju oli jututeemasid, mitut inimest jutus käsitleti, palju esines iga teema puhul loetletud ühikuid (ülesloetud relvade kogus, eksporditud kaupade kogus, ühe inimesega seotud isikute arv jne.) Raporti esitamise järel peab agent kogu teksti kokkuvõtlikult šifreerima krüptogrammiks, mida oleks võimalik side kaudu edastada. Ja lõpuks peab ta teksti muutma nn valevõtmega; valevõtme märkide või kombinatsioonide kasutamine näitab, et agent on sisse kukkunud ning edastab valeinformatsiooni.” (lk 27-28)
“Operatiivagendid peavad tulirelva oskuslikuks käsitsemiseks alati vormis olema. Üks selle treeningmeetodeid on situatsiooni tekitamine, kus agendid peavad teineteist tulistama. Teist tulistada võib ainult rinda (lahingolukorras tehakse ju sama, tulistatakse vastast südame piirkonda), relvad on seejuures laetud lahingpadrunitega. Treeningul osalejate kehasid katavad küll kuulikindlad vestid, kuid niisugused, mille läbimisel teatud kindla kaliibriga kuul ei haava ega tapa, vaid põhjustab üksnes kerge vigastuse (näiteks roidemurd, nahahaav, verevalum jne.) Seesuguses reaalses olukorras tajuvad agendid väga täpselt, kuidas nad peavad lähidistantsil liikuma ja tegutsema, et mitte pihta saada. Ühtaegu peab pihtasaanud agent jätkama püstitatud ülesande täitmist.” (lk 29)

Kommentaare ei ole: