Räägitakse, et kaalualandamise nimel tuleb lugeda iga kuu mõned haikud. On see ka tõesti tõsi, ma tean. Adamsoni haikud on kuidagi nihkes ja meelad ja argipühalikud ning poolpüandikad. Iseenesest on osad loomed päris campilikult halvad ehk siis natuke ühekülgsed, ent sellisena siiski löövad, campi dosimeeter tõuseb vast teise või kolmanda pügalani. Ahjaa, haikud jagunevad nelja tsüklisse, mis siis esitlevad eri aastaaegade lüürilist poolt ning inimesi neis. Rõõmu tekitab minimalistlik kujundus, selline anonüümsus paneb mind ütlema jee.
“armusin hullult
paiselehte jõe kaldal
sest sind polnud veel”
“täna ma kusen
otse metsa ja reostan
loodust kui põder”
“heinakuu päike
lõõmab nagu ikka kuid
tuul on nii külm külm”
“pruunuvad kehad
keeravad liival ringi
kui jumalik grill”
“hämaras laanes
rähni tok-tok-tok-tok-tok
mets vakatab vait”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar