27 detsember, 2011

Gilbert Keith Chesterton – Saladuslik aed (1990)

“Nad tõstsid elutu keha ettevaatlikult tolli võrra maast, ja kõik kahtlused ta surma tõelisuses hääbusid korraga ja kohutavalt, sest pea kukkus otsast. See oli kehast täiesti lahus. Kes ka ei olnud läbi lõiganud mehe kõri, oli ta sama teinud ka kaelaga. Isegi Valentin oli pisut kohkunud.” (lk 4)

Mõrvauurimine kui härrasmeeste kokkulepe – laip tassitakse tuppa, arvatav mõrvarelv antakse ausõna vastu omanikule tagasi (ja naistele kinnitatakse, et nemad pole süüdi). Aga mis hiljem selgub – selline teguviis oli mõrvari vaatepunktist igati õigustatud! Üleüldse on vist patt nimetada seda mõrvalooks, tegemist rohkem õudusega. No milline morbiidne lahendus! Millised vihased motiivid! Ons ateistid tõesti nii kurjad? Draama!

Selline 16-leheküljeline brošüür on muidugi vahva, reklaamid ja ristsõna ning Viljandi-Tartu bussiliikluse sõiduplaangi veel tagakaanel.

Kommentaare ei ole: