29 detsember, 2011

Ingvar Luhaäär – Vormsi (1968)

Luhaääre (vist) varase perioodi üks loomekülgi, milles puudub igasugune tantra ja tšakra ja kuvand kannatavast geeniusest. Ja see on, võiks öelda, värskendav (muidugi pole ma tuttav sümbolite või metafooride jms võlumaailmaga, kes teab, mis siin tegelikult väljendatakse?).

“Kui nüüd mandrilt tulnud turist on Hullo lahe lainetes teetolmust vabaks saanud, võib talle olla toredaks ajaviiteks otsida siit lähedusest kõrgete sangleppade, kaskede ja tiheda padriku vahelt saare kõrgeimat tippu – 11,9 meetri kõrgust Rumpo mäge.” (lk 9-10)

Võibolla on tegemist parteilise karistusega, mis sundis Luhaäärt selliseks tööks. Ei tea! Ja ometigi, tekstis leidub vaat et nõukogudevastaseid mõtteid.

“Mõisnikud ja nende järeltulijad säilitasid küll sajandite vältel esivanemate keele, kuid neilegi oli isakoduks Eestimaa – nad olid muutunud siin nagu uueks väikerahvuseks, maad hõreda võrguna katvaks parasiitrahvuseks. Selliseid võõraid etnilisi gruppe on meie aladel olnud teisigi, ajuti on paistnud, et nad eestlaste, maa põliselanike olemasolule lausa ohtlikuks saavad, kuid siiski on neil varem või hiljem tulnud laialipillatuina hoopis kaduda.” (lk 18)

Ise olen korra Vormsil viibinud 80ndatel (huvitav teave muidugi), siis jäi saarest üsna troostitu ja suvine mulje (no tõepoolest). Aga noh, viks tutvustav raamat.

Kommentaare ei ole: