15 detsember, 2011

Leonid Andrejev – Petka suvitamas (1979)

“Kuri” on üle mõistuse kurb lugu kodutust koerast, kellest keegi ei hooli, loobitakse vaid kividega või virutatakse jalaga. Koer teadagi kibestub ja hakkab vahel inimesi hammustama. Kuniks leiab leiab endale linnast eemal ühes suvilas rahuliku varjupaiga. Aga sinnagi tulevad suve algul inimesed. Koer ei taha kohast loobuda ja öösiti ronib ikka tagasi oma varjupaika, suvitajad hakkavad pelglikku koera hüüdma Kuriks ja annavad toidujäätmeid. Oh ootamatust, ei ole Kuri heasoovlikkusega harjunud, viimaks laseb ta end puudutadagi ja seejärel püüab näidata oma tänulikkust alandlikkusega. Suvi lõppeb, suvitajad lahkuvad hüvasti jätmata, esmakordselt sõbralikkust kohanud Kuri jääb üksi ulguma. On ütlemata kurb see.

“Ja kui kõik hakkasid teda üksteise võidu silitama, võpatas ta veel kaua iga paitava puudutuse peale: harjumatu hellitus tegi talle haiget nagu peks.” (“Kuri”, lk 8)

“Petka suvitamas” - 10-aastane Petka on kolmandat aastat juuksuri õpipoiss ehk siis maailmatuma õnnetu poisike, kõigi lükata ja tõmmata, isegi muidu sõber Nikolai naerab teiste ees ta üle.

“Petka magas palju, kuid tahtis miskipärast aiva magada ja tihti näis talle, et tema ümber pole mitte tõelisus, vaid pikk ebameeldiv uni.” (lk 16)
“Petka ei teadnud, kas tal on igav või lõbus elu, kuid ta tahtis ära kuhugi teise kohta, millest ta aga ei osanud öelda, kus ja milline see peaks olema.” (lk 18)
“Nadežda aga mõtles murelikult, et üksainus poeg tal on ja seegi tobuke.” (“Petka suvitamas”, lk 18)

Aga siis juhtub, et teenijannast üksikemal õnnestub ta härraste juurde suvemajja kaasa võtta. Petka sõidab esimest korda rongiga linnast ära, eemale, avarusse, oh seda õnne, milline vabadus, silmapiir võibki vahel lõputu olla! Nagu ikka, värske õhk kosutab lapsukest ja lahenevad näonahaprobleemid. Ent siis tuleb kiri, kus nõutakse Petkat tagasi linna. Poiss hakkab seepeale šokis karjuma. Ja jääb tuimalt vait. Aga mis teha, rongile ja tagasi linna.

“Aga seal, kus Nikolai ja Petka kõrvuti magasid, helises ja voogas öösiti tasane hääl – see jutustas suvituspaigast ja rääkis asju, mida pole olemas, mida keegi pole kunagi näinud ega kuulnud.” (“Petka suvitamas”, lk 30)

Masendav raamatuke. Vaesed lapsed, kes seda lugema pidid.

Kommentaare ei ole: