28 veebruar, 2011

Manuel Puig – Mingitud musikesed (1993)


Päris nukker ja sentimentaalne lugu. Aga jään kohe toppama: millest lugu õieti on? Nojah, armastusest, võiks öelda. Erinevad tegelased armuvad, unistavad, fantaseerivad, leiavad ja kaotavad, igatsevad. Teevad valikuid, kuluvad argiaskeldustes, vananevad, lepivad, surevad. On elu erinevatel etappidel nii õnnelikud kui õnnetud.

Või siis on see lugu sellest, kuidas valitsevad väärtused panevad inimesi mingit moodi unistama, otsima, fantaseerima jne. Kuidas antud juhul 30ndatel Argentiina provintsilinnakeses alguse saav lugu näitab tuure koguva popkultuuri, machokultuse, seisusliku hierarhia, lihtsalt vähese hariduse mõju inimestele. Justkui näidatakse, et sellise kokteiliga kasvades on õnnelikuks saamise võimalus paljudel pehmelt öeldes nadi. Et siis justkui nagu ühiskonnakriitiline teos, popkultuurikriitika, feminism lausa kohati? 60ndate lõpul kirjutatud ka. Võimalik, aga siiski ühekülgne tõlgendus.

No mis ma keerutan, Puig, nagu lugeda võib, jumaldas juba lapsest saati filmimaailma fantaasiat, selle pahede ja väärtuste müütilist sulamit. Inimeste võõrandumisega üldisemas popi vastuolulises mõjuväljas, kuhu kuuluvad lisaks filmimaailmale nukrad tangod-bolerod-milongad, seebiooperlikud raadiokuuldemängud, naisteajakirjad jms, ta siin suuresti tegelebki. Tore on, et seda tehakse seejuures mitte kuidagi üleolevalt, vaid kaasatundvalt, kuidagi sallivalt. Tegelastegalerii on kirev ja koosneb üsna stereotüüpsetest kujudest ja sündmustest, justkui seebiooperist, samas ei ole nad grotesksed lamedad karikatuurid, igaühes on oma helgus ja tumedus. Melodraamadega üles kasvanud, on need tegelased hiljem oma illusioonidega ikka mingis osas kokkusobimatud ja seega õnnetud või pinges, nii et kes on apaatne, kes alp, näeme ennasthävitavat käitumist, toimub kiremõrvugi.

Tõlkija saatesõnas räägitakse Puigist maagilise realismi mõjuväljas – et kuigi ta tegeleb kaasajaga, on ta mõnes mõttes samuti maagiline realist. Puigi teoses täidab selle fantastilist-müütilit osa Hollywoodi glamuur, mis on uus ihalus, uus müüt ja Olympuse mägi, mille mõju all kasvavad üles uued (õnnetud, õnnetumad?) põlvkonnad.

Huvitav on romaani vorm. See koosneb saadetud (ja ka saatmata jäänud kirjadest) kirjadest, haiguslugudest, politseiraportitest, kohtudokumentidest, hauakirjadest, ajaleheväljalõigetest, samuti tegelaste mõtete, kõneluste, nähtu, unenägude, emotsioonide kirjeldustest jms „leitud materjalist“, mis on justkui lihtsalt kokku pandud ja lugejale antud. Mitmehäälne ja seega objektiivne on see lugu, võiks arvata. Nojah, tegelikult päris hea näide sellest, kuidas igasugune lugu on alati kellegi poolt jutustatud ja subjektiivne. Tegu on ikka valikuga. Kõiketeadev jutustaja on siin materjalid väga hoolikalt valinud ja järjestanud, üldsegi mitte juhuslikult. Ja jutustaja on paras tsensor kohati, näiteks ühe meestegelase nilbevõitu mõttevoo esituses ei kohta ühtegi rõvedust, küll aga on lüürilisi fraase, nagu „küll ma selle emarebase sabapidi kinni kraban.“ (100) Või mõeldigi 30ndatel nii netilt, ei usu.

Nii et ühelt poolt oleme tegelastele hästi lähedal, aga teisalt ei pruugi kõik päris nii olla, nagu meile näib. Ikka ilmneb üha uusi tõsiasju. Mõni fakt näib uute „tõendite“ lisandumisel hoopis teises valguses, ses mõttes on see eepiline, aastakümneid hõlmav lugu kohati päris üllatav, pettumust ja rõõmu pakkuv. Tegelased konstrueerivad oma elu tuttavate, naabrite ja eelkõige enda jaoks. Ja kui jutustaja meile siis midagi paljastavat ilma kommentaarita „näitab“, võib see olla päris valus. Faktid räägivad enda eest, aga alati ikka mingis kontekstis, mingis loos, illusioonis, eluloos.

26 veebruar, 2011

Maarja Kangro – Puuviljadraakon (2006)

Enne kui Kangro kriitikute lemmikuks sai, kirjutas ta hoopistükkis lastele draakonist. Hirmus? Hirmus. Veider, et naisautoritele ei anna Gojira teema rahu, ikka üks falloslik jurakas peab maa peal ringi tampima ning ohtralt tuld ja sodi välja sülgama. Lugu siis järgmine – põllutööde käigus lohistatakse mingi munajas kivi põllu äärele ja ajapikku see soojeneb päikese käes ja üks hetk koorub vupsti salaja pisike draakon, kes vudib kohe Õuna kuningriiki värskelt küpsenud õunu ahmima. Ja sealt edasi Pirni ja Ploomi ja Banaani kuningriiki, jättes enda järele laastatud puuviljaaiad. Oh häda! Ei keegi talle vastu saa! Maailm on killustunud ja pole korporatsiooni, mis oma huvide nimel selliseid banaanivabariike oma võimu all hoiaks. No ühesõnaga, probleem missugune, peagi pole millestki veini valmistada, rääkimata vähemtähtsatest asjadest. Kogunevad kuningad ja otsivad lahendusi, aga miski ei sobi! Lõpuks ühe aruka poisi õhutusel loobuvad pisiriigid draakoni tapaplaanidest (sest tõepoolest, tuumapomm võib maamunal nii mõndagi ebameeldivat põhjustada) ning purakas puuviljadraakon meelitatakse üksikule paradiisisaarele, kus teda nüüdsest siis puuviljadega toidetakse ja vahtimas käiakse. Ja nüüdsest maksustatakse kõiki kuningriike ühiselt draakonimaksuga.
Loo õpetusiva on lihtne ja selge – lapsed, ärge sööge inimliha, see teeb paksuks. Puuviljadraakon teab.

25 veebruar, 2011

Merike Jürjo – Mälestusteta maja (2008)

Omamoodi stiilne on lugeda romaani naiskodukaitsjatest, esmapilgul tundub selline aines olevat tänapäeva kirjanduses päris ainulaadne; rahvuslikkus ja kord ennekõike! Noh, nali naljaks. Romaanis on kaks vaatepunkti, mis tulevad kenalt abielupaarilt. Naiskodukaitsja Edda kaudu näeme vabariigiaegset kodust ja organisatsioonilist eluolu, politseinik Sven uurib mõrva ja satub aruteludesse Euroopa üleüldise seisundi kohta aastal 1938. Mõlemas vaatepunktis on rohkesti juttu 30ndate sisepoliitikast (mis ühtlasi annab aimu järgnevate ajalooliste sündmuste hingeelust), ei oska just öelda, kui adekvaatne see on, aga mõjub küll usutavalt, vaikne ajastu kui selline.

Peaks Edda käest täpsemalt uurima, sest ämm räägib neil teemadel vaid mokaotsast ja annab ühesilbilisi vastuseid. Vahest pelgab ikka mu politseiniku elukutset, aga ka politseinikel on eluterveid arusaamu ja inimlikke sümpaatiaid.” (lk 73)

Aga jah, lugu siis ise selline, et ühel päeval avastatakse kuuliauguga üksik vanapapi, kes polegi enesetappu sooritanud. On see tõesti võimalik? Sündmus on muidugi erakordne selles väikelinnas, ja üleüldse esimene mõrvauurimine Svenile. Läheb veel erakordsemaks – tuleb välja, et papil puudub minevik, elas teine võltsitud isikutunnistusega. Kes ta oli? Mida ta ometi I maailmasõja ajal tegi? Kes on koksaja? Jah, pikalt vaevab see noore abielupaari päid. Nii mitmegi võimaliku koksaja puhul aimab Sven õigesti, et nii pole teps mitte, arvaku ülemused mida tahes. Lahendus saabub äkisti ja pisut segaselt. Nojah. Ent raamat pole vaid morn kevadine mõrvamüsteerium, leidub rõõmsamaid toone ehk siis kuidas Naiskodukaitse kohalik organisatsioon valmistub üheks elu tipphetkeks ehk suureks paraadiks ja laulupeo toitlustamiseks. Mis lõpuks laabub igati kenasti.

23 veebruar, 2011

Ott Kilusk - Oktoobrikuine tuuker (2010)

Tegu on ühega viimatise Alveri-auhinna nominentidest - žürii liikme Andres Ehini jaoks oli see raamat favoriit, žürii teine liige Sandra Jõgeva suutis kirjanike hulgas pisut kahinat tekitada tunnistusega, et ta raamatut läbi lugeda ei viitsinud (kuigi tunnistab, et luuletused, mida jõudis lugeda, olid sümpaatsed). Uurisin netist pisut tausta (kui alasti me kõik Google'i ees ikka oleme...) - ta on lõpetanud Viljandi kolledži raamatukogunduse ning saanud Tartus kirjanduse magistriks, töötab Vanemuises inspitsiendi (või lavameistrina) ning teeb teatris bändi nimega Õõvastus, lisaks kirjutab aeg-ajalt kirjanduskriitikat. Kiluski tekstile - mis leidub ka raamatus - on ühe laulu teinud ka Kago (ilmselt Lauri kolledžituttavate hulgas ma olengi teda varem näinud, sest ta nägu tuleb mulle tuttav ette). Aga seda kõike sain ma teada pärast raamatu lugemist, nii et mu mulje raamatust kujunes üsna neutraalselt pinnalt. Ja see mulje on hea.
Riimis ja mõõdus (enamasti kahesalmilised) luuletused, kus humoorikuse tagant paiskub esile õudusesähvakaid (ma pole ansamblit Õõvastus kuulnud, aga oletada võib, et nad laulavadki Kiluski tekste). Just selle jubeduse pärast pean seda raamatut heaks, sest kohati tundub, et see õudus on kuidagi päris, või vähemasti on Kiluskil võime see ehtsana mõjuvaks kirjutada; ja näib, et õuduseäng on selle luule juures algne käivitav jõud ning huumori osaks on seda leevendada (st eesmärgiks pole olnud nalja või pulli teha, vaid naljaga asja kuidagi sotsiaalsemaks ja vastuvõetavamaks toonida). Taustal mängib kogu aeg ka mingi lootusetult alkohoolne teema ("Läbi nädalase piiritusemüha / tunnen lähenevat surmapohmelust"), mis näib kogu seda õõva-kalduvust kuidagi "seletavat" (kas mitte raamatu pealkirigi sellele ei viita, kui arvestada, et oktoober=viinakuu?). Raamatus on ka Tõnu Kiluski mõjuvad ja detailsed pliiatsijoonistused (üsna otsesed luuletuste "realistlikud" illustratsioonid). Mõnes mõttes mõjub see riimilisus muidugi retrolikult, aga samas näib, et asi on mehel suht käpas, päris veenev, poleks arvanudki. Õrnalt meenus mitmeid 90ndate nähtusi, nagu noor riimiline Serpent või Villem Valme "Artur Tõhu unenägu" (mis vist küll seisneb põhiliselt ühises Viljandi-nooruse kohavaimus - see on raskesti põhjendatav, aga mulle näib, et mul on selle peale nina).
Mis seal raamatus siis on? Alguses vabavärsilisi perekondlikke meenutusi (nt kuidas vares viis ära isa mahalõigatud sõrme), kuni asi läheb päris lahti luuletusega, kus meenutatakse, et lapsena pimeduse saabudes "üksi liivakastis mängides / sain ma hinge sisse ühe tunde / mis hoiab ärkvel kõigis sängides"; luuletus sellest, kuidas ema käskis kevade tulles aiatoolid õue tuua, kuid õhtuks sadas lumi maha; vanemad lähevad tädi matustele, aga üksi koju jäänu - "sorin isa ema sahtlites / mis mulle keelatud on väga rangelt / seisan pikka aega peegli ees / seisan tõesti kaua - väga kangelt" (see on luuletuse lõpp); beierlik maapoisi igatsus linna kunstikooli läinud tüdruku järele; "viin on selge nagu allikas / suudlustel on hapupiima maik"; "mu kütmata kõledas köögis / kus Sisyphos kartuleid kooris"; saja-aastane mees, kes suleb puukuuri ukse ja mõtleb, et kõik tõeline on alles ees; hallitanud küla, mille määrdunud rüüs pastor tunneb, nagu kuskil kaugel sünniks midagi kohutavat, aga küla ise magab rukkiviski-und. Ja nii edasi. Raamatu võtab tabavalt kokku lühike luuletus "see maja oli minu sõber / ja suurest rõõmust / langes mulle kaela".
Üks luuletus tervikuna ka:

MÖÖDA TASAST VÄGA TASAST JÕGE
pärivoolu triivib surnud kala
silmavaade osavõtmatu ja sõge
möödub sildist - looduskaitseala

möödub tühjast paadist vanast pajust
tuhat võpatust ja hirmuhetke
läbi lõpuste on põgenenud ajust
maailm hämardub ja kala jätkab retke

(niimoodi üksikuna ta nagu ei tundugi nii väga mõjus, aga raamatu kui terviku kontekstis mu meelest küll.)

Jane Austen – Leedi Susan (2001)

Mu kallis Reginald, ma nägin seda ohtlikku olendit ja pean teda Sulle kirjeldama, kuid loodan, et saad varsti ise tema üle otsustada. Ta on tõesti erakordselt ilus. Kuigi võid kahelda leedi veetluses, kes pole enam noor, pean tunnistama, et olen harva näinud nii armsat naist kui leedi Susan. Ta on õrnblond, ilusate hallide silmade ja tumedate ripsmetega, ning välimuse järgi ei peaks keegi teda vanemaks kui kakskümmend viis, kuigi ta tegelikult peab olema kümme aastat vanem. Ma polnud kindlasti valmis teda imetlema, kuigi olin alati kuulnud, et ta on ilus, kuid ma ei saa midagi parata, mõeldes, et temas on sümmeetria, sära ja graatsia ebaharilikus liidus.” (lk 13)

Seekordne Austen on midagi muud kui viimati loetud nooruslikult särtsakas iroonia või “Uhkus ja eelarvamuse” klassikaline romaan. See raamatuke on kuidagi... tume. Pisut saatanlikki, või sapine, tegelased ongi teadlikult kurjal teel. Leedi Susan on selline paras milf, käib ja võrgutab ja hullutab noormeestest pärijaid (tänapäeval on muidugi raske uskuda, et 35-aastane naine ei võiks veetlev olla). Peale selle, et leedi põhjustab varakates suguvõsades ahastust ja tülisid, püüab ta ka maha parseldada oma 16-aastast tütart, kelles ema ei näe erilist lootust tippklassi võrgutajannaks saamises. Nojah, emad ja nende soovid, teadagi.

Et siis toimub üks pidev võrgutamiste karneval (millele saame kaasa elada asjaosaliste kenade ja südamlike kirjade abil), lõpuks head võidavad ja leedi Susan abiellub samuti. Noormehega (kuidas siis muidu). Pole just de Laclos, aga pandav lugemine ikka. Austen on kihvt.

20 veebruar, 2011

Jane Austen – Armastus ja sõprus (2003)

Mu loomulik tundlikkus oli juba väga häiritud õnnetu võõra kannatustest ja niipea, kui teda esmakordselt nägin, tundsin, et temast sõltub mu tulevase elu õnn või Õnnetus.” (lk 8)

Lugu siis sellest, kuidas romantiliselt meelestatud noorikud astuvad vastu vanematele ja muudkui armuvad ja abielluvad ning põgenevad vanemate või hooldajate juurest ära. Sest muuhulgas need õrnahingelised armastajad ka näppavad või õigemini laenavad süüdimatult varanatukest (ah, kui kurb lugu avaneb lk 41!). Aga neil on selleks igati õigus, sest tundlikud hinged põlevad igikestvas armastuslõõmas. Muidugi. Ja sõprus, mis ei tunneta piire.

Kunagi pole ma näinud nii liigutavat Stseeni kui Edwardi ja Augustuse kohtumine.
“Mu Elu! Mu Hing!” hüüatas esimene. “Mu jumaldatud ingel!” vastas viimane, kui nad teineteisele vastu tormasid. See oli liig Sophia ja minu tunnetele – me nõrkesime teineteise järel sohvale.” (lk 15)

Toredalt jabur (ja masinlik) lugu, vaimustav, et nii noor inimene miskit sellist kirjutab. Rikutud inimesena muudkui mitteteadlikult ootad de Sade sarnase monstrumi paiskumist õnnetute neidude kallale, aga ei, Austen oli ikkagi Inimene! Raevuhoogudega enese tervise korras hoidmine (lk 34) tuletab sutt meelde Foucaulti kirjeldusi hullude ravist möödunud aegadel. See raamat võiks olla raadios kuuldemäng, nii galantset tunnetemöllu kuulaks häämeelega.

Tal polnud aega mulle vastata, sest iga mõte tegeles nüüd meie ees toimuva õudse etendusega. Kaks Härrasmeest, kõige elegantsemalt riides, kuid oma veres püherdamas, oli see, mis me kõigepealt Nägime – me lähenesime – need olid Edward ja Augustus... Jah, kalleim Marianne, need olid meie Abikaasad. Sophia karjus ja minestas – mina karjusin ja läksin otsekohe hulluks... Me jäime nii vastastikku oma tunnete kütkeisse mõneks hetkeks, siis rahunesime ja jätkasime jälle. Tund ja Veerand jätkasime sama õnnetut tegevust – Sophia nõrkes iga hetk ja mina läksin sama sageli hulluks.” (lk 31)  

19 veebruar, 2011

Enda Naaber – Kastemaa (1993), imandra lake – seesamseesam (2010)

Sarnast lühiproosat sai vist viimati Runnelilt loetud, aga Naaberi etüüdid ja lühijutud on teadagi palju lüürilisemad. Ja üleüldse, tekstid on nii isiklikust maailmast lähtuvad, et autorit isiklikult tundmata on raske sellist loomingut kommentaarida (sest tahaks ju muidu öelda – päris camp värk). Ja muidugi – siingi raamatus kirjeldatud Saaremaa fenomen on midagi sellist, millest ma aru ei saa, miks küll seda kohta nii eriliseks peetakse.
Nojah, alljärgnevalt nüüd mõned näited Naaberi aforismidetsüklist meie ühisteks mõtiskeluhetkedeks.

“Mäleta maad, kust on korjatud Sulle lillepärg. Ja kui jõudu jätkub, meenuta ka lillelast.” (lk 32)
“Kes ei mahu marjamaale, sõitku Saaremaale.” (lk 34)
“Igatsen veel vaid... hõbeuiske...” (lk 35)
“Seal, kus lõpeb laul, kogud sõnatuse sülle ja ruttad teelistele vastu. Esimesel tulijal on tormilatern käes.” (lk 37)
“Õnnel on maalõhn, sest ta on värvide mosaiik.” (lk 37)
“Minu süü on kasepuuladvas, sest... astusin ta juurtele.” (lk 38)
“Igal sõnal mu lauseis on pingutamata pinget, on lootusi, on heleda päeva paistet, millele kukulind loob omad viisid.” (lk 39)
Pimedad puud hakkasid astuma – see on lõpp.” (lk 41)
“Valude maailm on kohati hämar, kohati varjunditega, kuid ikka täis lootusi.” (lk 44)
“Aasade lopsakusest ei saada iialgi isu täis: inimene on õgija!” (lk 45)
“Kodukumedusse kaon ja tänan hiiepuid!” (lk 45)

Kuna selle raamatu kaanepilti netist ei leidnud, tuleb postituse illustreerimiseks kasutada Imandra Lake'i plaati.

See plaat tekitab minus segadust. Pia Fraus on viimasel neljal-viiel aastal leidnud väga sooja koha mu muusikamaailmas. Aga nüüd see plaat. Siin on kaks väga head laulu – albumit avav “öö laul” (ehk kõige piafrausilikum lugu) ja teadagi “vajun” (kui see on lembelaul – kui muidugi sõnadest aru sain – siis igal juhul üks ilusamaid palasid minu eesti muusika sees; tõepoolest, tahaks vajuda, vajuda, kuhugi). Siin on väga häid ja kummitavaid osasid lauludest - “liugle liugle”, “seesam”, “igane”. Ja siis on sellist monotoonsust, mis teeb nõutuks – sest muusika võiks teadagi vaheldusrikkam olla, või anda hingetõmbepausi, või noh, pakkuda avastamisrõõmu. Aga need valjud trummid mõjuvad nüristavalt, lugudes 2-4 käib selline aeglane tampimine, et see väsitab. Ent siis tuleb monotoonsuse tipp ehk eelpool siiralt kiidetud “vajun” ja pühib meeled paremaks. Pagana ameerika raudtee (aegluubis). Ja “külm” ei ole kahjuks just albumi tipphetkede hulka kuuluv, tuim mesisus ammendub (või ongi eesmärgiks nullida Johansonide lugu?), ETV luuleminutite kõllist olekski justkui piisav. Rohkem vaheldusrikkust, palun... “majades” saab loo algul 6 sekundit feedbacki, oh oleks vaid rohkem ja pikemalt selliseid muusikavooge (selline duokooslus tuletab muidugist meelde Windy & Carl'i, aga jah, see 6 sekundit feedbacki vist jääbki nende kahe koosluse ainsaks sarnaseks hetkeks). Kahjuks pole Imandra Lake'i laivis kuulnud, praegune stuudiotoode tundub üleliia kontseptualistlik (“ja taipasin, et ei saa aru, mida sellega öelda tahtsin”) olevat (või tuleb süüdistada Forwardsi stuudiot, kes volüümi põhja keeranud nagu TPRI puhul?). Koorilaul on vahel nõrk, aga jumala eest, eesti keeles laulmine rokib mis hullu, kahju, et Pia Fraus lõpuni vaid ingliskeelseks jäi.

Ei tea ühtki albumit, millel kõik lood/laulud mulle meeldiks. Aga Imandra Lake'i mittehittlood on selles suhtes kummalised – mulle meeldivad sealt hetked (mõned teevad sentimentaalseks, mõned ümisevad või rulluvad mõttes edasi), aga siis need trummeldavad löökriistad röövivad kuulamisrõõmu (lauset kirjutades mängis “majades” ja see monotoonne trummeldamine on vast plaadi hulleim, kõrvaklappidega võimatu kuulata). Ma tahan, et see plaat mulle meeldiks, aga vahel see tõukab mind eemale. Hmm. Aga “vajun su embusse”, tahad või ei taha, “mu maailm vajus kokku sinu silme ees”.

18 veebruar, 2011

Holger Kaints – Mardika umb ehk minu väike hullumaja (2010)


Kui raamat algab peategelase ülestunnistusega, et kõik teda ümbritsevad inimesed (või noh, arvatavalt kogu maailm) on ühel või teisel moel hullud, siis see mõneti nullib järgnevalt juhtuva erilisuse – noh, et mingi hullude värk, ja mis siis? Tüübid teevad raha jumalikustava sekti, no las siis teevad – ega see pole tavaliste inimeste irdumine või vabanemine normaalsusest (sest enda kogemuse järgi on ümbritsevas massis hulle nii veerand või viiendik). Teose lõpuks selgubki, et raamatu mõistmiseks peab hull olema (lk 248). On meeldiv tõdeda, et olen vaid täiesti tavaline hall inimene. (Huvitav, kui puudunuks sellised ees- ja järelsõnad, mis siis raamatust arvanuks?)

Kirjutamine laabub kõige paremini siis, kui kirjutad millestki, millesse sa päris hästi ei usu, aga mis sulle täitsa vastukarva ka ei ole. Nii nüüdki – ma puistasin näiteid nagu käisest.” (lk 224)

Algul jääb autorist mulje kui selline lugejaga vestleja, hakkab nagu millestki rääkima ja siis vajub jutuga pisut mujale. Aga see on muidugi sissejuhatav värk, talutamine hullude maailma. Peategelase Matti kodune elu on päris värskendav, sellist ükskõikset vabameelsust tihti ei kohta. Kaintsi maailm ühendab justkui Kausi ühiskonnakriitilisuse ja Runneli (ainult et nagu... täiskasvanulikus võtmes) jaburuse, ongi pisut äraspidisel viisil rahvalik jant.

Lugu siis sellest, kuidas üks tuulepeast tüüp võtab pähe, et tuleb raha kummardada, aitab võltshäbist, tegelikult me kõik armastame raha. Asjale hakkab teoreetilist baasi kirjutama Matt, kes asjast suurt ei huvitu, aga noh, midagi peab tegema (muidu ta vist vabakutseline? On selline poolvedel kuju). Asi läheb käima, ühinevad sõbrad-tuttavad-tundmatud, kes kõik hakkavad raha kummardama, kes riietega, kes ilma. Usk levib massidesse, see müüakse Euroopasse, asjal on jumet. Samal ajal elavad Matt ja teised pea kirevat eraelu, eks see hullude värk ole, teadagi. Noh, asi lõpeb nii nagu korporatiivses maailmas juhtuda võib. Aga ei ütle, kuidas. Tuleb kiita autori loodud Matti, kes mõtleb kui üks noor imbekas, ikka mina-mina-mina, huvitavalt tabatud kiiksuga egoism. Ja muidugi samas võtmes meenutatud nõukogudeaegne eluolu tahud. Ei saa vanamoeliselt öelda, et kedagi sellest tegelasgaleriist võiks hukka mõista – lihtsalt on sellised tegelinskid ja kõik. Las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta.

Eelnevast urinast hoolimata tuleb rahumeeli tõdeda, et tekst on ladusalt ja loetavalt kirjutatud. Peaks vaatama, mis Kaints veel avaldanud on. Sest miks mitte.

sehkendamine
kiiksu lugemisarhiiv
sirp
lugemik

17 veebruar, 2011

Kuusealune – Tegu ja tagajärg (2009)

Üks väegade kurblik raamat. Alveri preemia määrajate arvates oli see 2009. aastal üks silmapaistvamaid debüüte ja tõepoolest, tegemist on omapärase raamatuga. Kolme laadi tekstid – lõuna-eesti või setu külajutud (ainese poolest vast autorile lähedasemad ja sellest tulenevalt ehk kogumiku paremad tekstid), haiglalood (noh, normaalsed) ja sotsiaalse tooniga tekstid (jäävad ehk liialt naiivseks, nt “Leping” - kuidas rikkur kihlveo pärast prügikolli elu proovib, või avalugu “Aferist”). “Mured ja rõõmud” on üks hull setu angsti lugu. Üleüldse on tekstides palju juttu surmast ja ka muidu südamevalu ja nukrust, ent vahel läheb tegelastel pareminigi. Kuid midagi masendavamat kui “Veera” annab otsida, kõik muudkui surevad ja surevad. Jutud saavad juured pahatihti esimese vabariigi ajast (kus olid kõiksugu mured), siis tuleb II maailmasõda oma tagajärgedega, ja noh, tore kui ühekäeline ja nõder pereisa üleüldse sõjast naaseb. Ja siis algavad kolhooside moodustamised. Ja kui kolhooside aeg läbi, tulevad erastamised.
Autori keelekasutus on mõneti nurgeline.
Aga jah, omapärane raamat.

16 veebruar, 2011

Winnebago lood: Vembuvana. Jänes (2004)

Nüid siis saab viimaks tiada, miks peab inimene tööd tegema ja muidu vaeva nägema (Aadamast ja Eevast on alljärgnev kaugel):

“Õhtul proovis Jänes oma väge asjade üle, ja kõik, mis vanamees rääkis, oligi tõsi. Enne magamaminekut ütles Jänes: “Nüüd ma tahan ilusat naist,” ja kohe oligi seal väga ilus naine. Jänes aga ütles: “Ma tahtsin päris ilusat naist.” Naine läks ära ja tema asemele tuli teine, veel ilusam kui eelmine. Jänes aga ütles ikka, et tahab päris ilusat, nii et seegi naine läks ära. Jälle kutsus Jänes ilusat naist, ja jällegi läks see ära. Lõpuks tuli üks naine, kes oli iseäranis ilus. Teda Jänes nikkuski. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi midagi nõuda neli korda järjest. Ometi öeldi talle, et ta ei tohi väe hoidjat puudutada, nüüd aga Jänes nikkus teda!
Küllap oli tal ükskõik, millist naist ta nikub, ta oli ju maganud isegi oma vanematega. Ometi nikkus ta nüüd ainust naist, keda ta ei tohtinud puudutada. Jänese sõnakuulmatuse pärast peamegi nüüd palehigis tööd tegema, kui meil midagi vaja on. Kui Jänes oleks sõna kuulanud, oleks meil tänapäevani alles seesama vägi, mis talle anti. Jänes sai väe küll kätte, aga kaotas selle ka ära. Sellepärast ei olegi meil väge asjade üle.” (lk 80)

Vembuvana ja Jänes on kui ühe lõputu õuduste festivali õhtujuhid või staarid, käivad ja laamendavad ja sülitavad üldisele heakorrale; nii mõnigi jaapani õudusfilmide tegija leiaks siit endale ainest. Aga juhtub sedagi, et muuhulgas ja sihilikult või kogemata korrastatakse maailmakorda. Näljast ja kiimast ajendatuna.
Tuleb tänada ka vöötoravat, kes disainis mehe suguorgani selliseks nagu see parajasti on ning seepärast ei pea seda organit seljas kandma või märssi kokku voltima – kuna vöötorava näkitsemiseta oleks organ niivõrd püütonlikult suur (lk 41-42). (Oravapartei sakib, mitte küll vöötorava tõttu.)

15 veebruar, 2011

Sirje Helme – Popkunst forever (2010)


Paar juhulauset.
“Informatsioonikillud” (lk 31-35) on päris huvitav näitematerjal sellest, kuidas 60ndatel välismaal toimuva kohta infot otsiti, pea alati jääb vähe selgusetuks, kuidas tol ajal ikkagi teavet omandati (no Vahing oma päevaraamatutes on seda sutt kajastanud). (Krooniaja lapsed võivad päris imestada, millist vaeva selleks nähti.)
Keskküla on omal ajal kujundanud üht Rummo lasteraamatut, ning tulemus on vägagi vinge ja ei vastanud kirjastuse nõudmistele (lk 108-109), raamatu võiks uuesti välja anda selle kujundusega. (Kuigi jah, tervikkujundust arvatavalt pole.)
Kes on Ülevi Eljand ja kuhu ta on kadunud? Tolleaegsed tööd on vägagi pilkupüüdvad. Rääkimata siis teadatuntud kunstnike töödest. Ja muidugi fotod.
Raamatu lõpetab Kiwa essee avantpopist, mis on ootamatul kombel mõnuga loetav.

14 veebruar, 2011

Helvi Tikand – Minu kannid (1982)

Järjekordne raamat mudilastele. Pildid on stiilsed, naiivsed ja poliitiliselt ebakorrektsed. Rohkem polekski neist mängukannidest midagi öelda ning paras hetk tsiteerida üht luuleteost mitte just samast valdkonnast, aga siiski sõbrapäeval preilile või prouale etlemiseks igati sobilik lüüriline pala.

Sul on kõige kaunim kann (Släm & Rolf Junior, olid kuskil sõnade autoritena kirjas)

Möödud sa minust aeglaselt,
naeratad lihtsalt kõndides.
Keha sul superprink, nii hea,
pilk jääb mul seisma su kanni peal.

Tead, et mul meeldib vaadata,
su pehmet kanni katsuda,
olen su järgi hullumas,
pikalt järgi sul vaatamas.

Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.

Raske on mööda vaadata,
seksikat kanni liigutad.
Olen su järgi hullumas,
pikalt järgi sul vaatamas.

Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.
Sul on kõige kaunim kann.

13 veebruar, 2011

Pierre Bayard – Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud (2008)

“Iga kirjanik, kes on veidigi kauem vestelnud tähelepaneliku lugejaga või lugenud enda kohta läbi mõne pikema artikli, tunneb seda murettekitavalt veidrat tunnet, kui ta mõistab, et see, mida tema tahtis teha, ja see, kuidas sellest aru saadi, on kaks täiesti erinevat asja. Selles lõhes pole aga midagi üllatavat, kui me mõtleme selle peale, et nende sisemised raamatud on juba põhimõtteliselt erinevad, ja kirjanik ei saa kuidagi tunda seda raamatut, mille lugeja kirjaniku omale asetab.” (lk 86)
“Nõnda võiks ütelda, et mida enam kirjaniku raamat meeldib, seda suurem on võimalus teda solvata. Isegi kui üldinimlik rahulolu taotlus võib luua tunde kokkulangevusest, siis kiituse täpsem väljendamine võib suure tõenäosusega tekitada autoris ebakõla, viies ta hoobilt vastakuti sellega, mis temas on ühildamatu sellega, mida ta sõnadesse tahab panna.” (lk 87)
“Nagu näeme, on võimalik anda vaid üks mõistlik soovitus neile, kes tahavad rääkida autoriga tema raamatutest, mida nad pole lugenud – ütelda midagi head ilma üksikasju lisamata. Kirjanik ei oota ei teose resümeed ega argumenteeritud kommentaari, ja on isegi eelistatav talle neid mitte esitada, ta ootab vaid seda, et talle võimalikult mitmetimõistetavalt üteldaks, et tema raamat teile meeldis.” (lk 88)

Ühena selle blogi postitajatest tuleb tunnistada, et vahel on valskust tehtud. Nii olen teinud postitusi raamatutest, mida olen vaid püstijalu lehitsenud, väga valitud osi lugenud või siis mõttetult postitanud raamatutest, mis pole just lugemisvärsked. Õnneks vähe langenud sellesse lõksu, et poolelijäänud teostest miskit öelda, kuigi kiusatus ikka on (sel aastal kohe üldse ei leia lugemist, muudkui jäävad pooleli). Aga üldiselt on püüdlus raamat otsast otsani läbi närida ja vahel see kahjustab ausalt öeldes väheseid ajurakke – sest kui autoril puudub igasugune enesekriitika või kõrvaltnägemise võime, on see õudustäratav (eks see ole ka kole kivi enda kapsaaeda). Ahjaa, Bayardi raamat... LT+.

sirp 

12 veebruar, 2011

Jevgeni Griškovets – Kuidas ma koera sõin (2006)


“Seda kõik ma räägin sellepärast, et oleks arusaadav, et ma ise ka ei tea põhjust, miks ma kõike seda praegu jutustama hakkasin. Põhjusi ju tegelikult nagu oleks, ent tasub vaid mõnda nendest nimetada, kui kohe hakkab tunduma, et see pole ikkagi see õige põhjus, või et see pole see kõige tähtsam põhjus, ja üldse... Kõige parem, kui lepime omavahel kohe kokku, et seda, mida ma jutustan, jutustan ma ilma igasuguse põhjuseta, teie aga... teie kuulate mind sel põhjusel, et olete tulnud mind kuulama, või siis sellepärast, et midagi muud teil enam üle ei jää, või on teil hoopis mingi oma põhjus – ei tea...” (lk 8)

No mis sa kostad sellise lõigu peale, puhas epateerimine ja manerism. Romaan ikka hulga parem kui siinne tõlkevalik – aga (aga!) – tegemist siiski teatritekstidega. Aga mingis mõttes ehedam kui romaani värviline tundeelu. Autor kirjutab nii terviklikke lõike, millest on raske midagi loomulikult maha kratsida. Ja ei osanud kuidagi tsiteerimist lühendada. Sest tore on.

“Ja pärast seda, kui ta oli esimest korda linnaloa saanud, tuli ta tagasi, surnud koer kotis. Kõik pistsid tema peale lõugama, et tavai, visaku see koer otsekohe üle parda. Aga tema ei lase. Ise solvunud. Mitte mingi hinna eest. Ja veel sedasi otsustavalt.
Pärast alles saime aru, et poiss on tõsiselt solvunud. Tassis oma koera kuskile ja peitis ära, ise... noh, solvunud. Öösel ei maga ja nutab. Ma küll püüdsin talle rääkida, et aitab, vanapoiss, rahune ja sülita kõige selle peale. Et katsu aru saada – see on ju ropp, ikkagi surnud koer. Aga tema seletab mulle, mõru näoga, et koera on ta tapnud kõigi reeglite järgi, et koer oli just niisugune nagu vaja, ja et ta otsis sellist koera terve päeva. Ja et kõike seda on ta teinud selleks, et üllatada meid korea rahvustoiduga... Ja hakkas uuesti nutma. Nii hirmus solvunud.
Mäletan, kuidas me öösel istusime ja seda koera sõime – Kolja I, usbekk nimega Abror, kes oli meil kokaks, ja mina. Kolja oli koera kaua küpsetanud, ja ise hakkas pärast pabistama, et kuidas mulle maitseb. Mina aga istusin ja mõtlesin: “Siin ma olen ja söön koera. Võib-olla, et praegu mõni väike tüdruk on just nuuksudes magama jäänud, nutmisest väsinud, aga enne seda otsisid nad isaga, taskulamp käes, läbi kõik hoovid ja kuurid ja helistasid läbi kõik tuttavad – ega keegi pole juhuslikult näinud nende koera. Ja homme otsivad nad edasi, kleebitakse üles lapsekäega kirjutatud kuulutused, ja voodi kohale jääb veel kauaks rippuma foto kutsikast, lehv kaelas... Või siis vaatab mõni vanatädi muudkui aknast välja, uurib pimedust ning tõttab iga krabina peale välisukse juurde, avab selle... ja hüüab vaiksesse trepikotta, ise igasuguse lootuse kaotanud: “Polla, Polla, Polla...”. Ja hiljem istub vahariidega kaetud köögilaua ääres, silmitseb kööginurka asetatud tühja söögikaussi ja veenõud ja nutab.”
Sõin, sõin, mõtlesin ja sain aru, et minu sisemuses, maos ongi juba tükike sellest usaldavast ja kaitsetust olevusest, kes võib-olla keeras ennast selili, kui Kolja teda meelitas, ja vehkis sabaga... Sõin ja üritasin iseendas selle vastu mässu tõsta, aga koer... maitses hästi. Kolja oli ta hästi valmistanud. Viimse hetkeni olin arvanud, et ma ei suuda seda toitu süüa, aga suutsin küll. Pealegi hea isuga. Aga varem poleks suutnud... Varem... Tuleb nii välja, et üks inimene mõtles, aga teine sõi. See, kes sõi, oli palju... kaasaegsem... see tähendab, tema tegevus haakus oma ajaga rohkem. Oma ajaga – see tähendab selle ajaga, kui ma mereväes teenisin. Minu mereväes teenimise ajaga. Nüüd ma enam koera süüa ei suudaks. Täpsemalt, ei suudaks öösel allveetõrjelaeva kambüüsis koos Kolja I ja usbekist kokaga... Enam mitte... vist...” (lk 27-28)

11 veebruar, 2011

Aino Pervik – Kunksmoor ja kapten Trumm (1975)

Lapsed! Kui su sõbral murduvad sõrmed küljest, siis saad aidata tal neid tagasi käe külge kinnitada, ja seda tehakse nii – tuleb tilgutada küünlarasva täpselt õigele kohale ja seejärel korinal laulda, ning ongi sõrmed tagasi (lk 8-9), kapten Trummi kämblad on selle raviviisi tõhususe tõenduseks. (No mõne aja tuleb lasta sel siiski kokku kasvada.)
Päris tore narkokogemus (lk 34-35), justkui oleks Wiedemann und freunde lasteraamatusse pugenud ja kapten Trummilt järjekordse doosi sisse vehkinud.
Finaaliks selgub, et kooselu lagunemise vastaseks päästerõngaks osutub mesilaste pidamine. Mis on tore (peaasi, et mesilasema toitepiimaga ei hakata eksperimenteerima). Aga lapsed, need viimased tarkusesõnad on pigem teie vanematele teadmiseks.
Üldiselt jääb Perviku ENSVst suhteliselt veider mulje, ringi paaditavad mingid rõõmu jagavad hipid, inimesed pöörduvad abi saamiseks ennekõike nõia poole ja tööstusrajoonides lastakse sulaselget mürki taevasse. Seitsmekümnendad.

10 veebruar, 2011

Jevgeni Griškovets – Särk (2010)

“Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.” (lk 28)

Peategelane siis Moskvas elav endine provintslane Sanja, kes on muidu arhitekt, täiesti tavaline arhitekt. Raamatu algul ehk ühel lumisel detsembri reedehommikul sõidab talle külla vana sõber provintsist, Maks, aga nii ebasobival ajal! Sanja on lootusetult armunud, ja ei taha pühenduda Maksiga laaberdamisele! Aga peab, peab. Peab ka tööd tegema... ehk siis ehitusplatsil töölisi piitsutama. Ja muudkui on mõtetes Tema... Tema, kellega Sanja on neli korda kohtunud, muudkui tahaks talle helistada... rääkida, vaadata... Kes siis pole varem sellist armuvalu tundnud?! Praegugi... matab hinge. Mina pole Moskvas käinud, vaid Peterburis mõned päevad, ja seal juhtus nii, et... aga sellest ei räägi, sest keegi on rääkinud. Seepärast. Nojah, eks siis Sanja päev kulgeb sinkavonka, ikka õhates ja Maksiga siinseal kohates, vaidlused ja sõprus ja kommete komöödia... ja keegi salapärane jälitaja. Sajab lund ja hädasti oleks vaja särki vahetada, aga... Saabub õhtu ja öö ja juhtub nii mõndagi, aga sellest ma enam ei kirjuta!!! Nii.

Autori stiili tõlge on värdjalik. Ja teeb südame helgeks. Ei ole just tavaline, et kirjandustekstides kasutatakse rahumeeli kolme hüüumärki... aga siin on neid hetki küllaga ja mõjub autori kõnepruugis normaalselt, noh. Ja muidugi see maniakaalne ja eksalteeritud armuloba, mis Sanjal nii tugevasti, tugevasti hinges lõõmab, puskleb... ootamatult üles lööb... omamoodi armas ja tuttav! Pole roppusi ega vägivalda ega muud puritaane ärritavat, lihtsalt selline kulgemine ja vaatlemine ja siirad vestlused nende linlastega, taksojuhid või ehitajad või baarmenid... ja nii. Ning üüratu voogav linn, oma soppidega, see on maailma piir, siit pole kuhugi edasi minna. Nagu selgub, ja tõepoolest, jumal hoidku, see võib vägagi õige olla, ei oska vaielda.

Kindlasti üks möödunud aasta mõnusamaid tõlkeid, sõõm värsket õhku praeguses halluses. Pole küll viimasel ajal suurem vene kirjanduse austaja, aga see raamat on küll vägagi pandav!! Noh, ausõna. Või arvake mida iganes soovite, las siis jääda nii... ongi parem. Aga jah, Tema... Tema, milline naine! Kas Tema tõesti armastab... Sanjat? Või millest ma siin üldse kirjutasingi, ei tea!

““Siin, Maks, on selline üksildus!!! Sa pole sellist uneski näinud! Mida suurem linn, seda suurem üksildus. Aga see on kõige suurem linn,” laususin ja vangutasin pead. “Ta on minu jaoks liiga suur, Maks! Liiga! Mõtlesin, et olen siin juba kohanenud, aru saanud... Nüüd aga, näe, armusin!... See on niisugune ime, Maks! Linn on ju võimatu, õudne linn. Ta on nii suur! Ja on ilmselge, et mina ja Tema pidime siin kohtuma! Kohtumise tõenäosus on nullilähedane. Peaaegu null! Kuid näe, juhtus! Ja seepärast, et see juhtus siin, selles hiigelsuures linnas, on see niisugune ime... Kuid ma ei tule toime. Mul ei jätku jõudu. Siin on kõike ülearu!”” (lk 172-173)

09 veebruar, 2011

Leelo Tungal – Väike draakon ja päkapikud (2005)

Tungal pakuks ainest eesti kolefilmide tegijatele – nimelt elustub korraga draakon, kes seni aastasadu Tallinna vanalinnas munalikus olekus stardivalmis olnud... Põnev, Revali gojira!

Tegelikult on muidugi tegemist nunnu jõululooga (ja reklaamiga Kalevi kommitööstusele), kõik on helge ja armas ja draakon siuke väike lendav ludri, kes erilise memmekana laigib komme. Intriig siis selles, et päkapikud on ära kaotatud – puhkeb pea melchiorlik otsing (no tegelikult mitte), kus osalevad vastärganud draakon, kommipaberist väljunud mõmmiv mesikäpp ja tubli politseikoer. Peale väikest susserdamist leitakse keldrist tuhandeid päkapikke, kes tahavad streikida, kuna inimsugu ei hinda neid vääriliselt (lastel koguni solvavad luuleread). Aga siis ikkagi ei streigita, sest tuleb välja, et Kalevi kommivabrikul on nüüd olemas šokolaad, mille ümbrisel on päkapikupilt. Ja Sööbik ja Pisik võivad rõõmustada, tööpõld on lai. Huvitav, milline oleks Liviko lastereklaamjutuke.

08 veebruar, 2011

Kristiina Jalasto – Kui mind ei oleks, oleks maailm teine (2010)

Tuima ja mõttetu inimesena ütleksin küüniliselt, et Jalasto kirjutab kui noor vanainimene, millest on kahju, sest milleks küll, niimoodi võib elu jooksul kirjutada küll ja küll, vaja seda siis noorena lihvida. (Aga – kõik ei peagi ühe lauaga löödud olema.) Nii on siin kogumikus kammerlikud näidendid, kus emblevad hillitsetud emotsioonide mäng ja ütlematajätmise hõng. Tekstil peaks kiiks olema, aga praegusel juhul kipub see mattuma selle alla, et autor (või toimetajad?) püüab luua igati korrapärast draamateost, mis vastaks klassikaliselt hea draama põhimõtetele jne (aga samas see võiks Jalasto tekstide kiiks olla, eks). Muidugi on autoril ainuõigus kirjutada nii kuis tahab – lihtsalt arvan, et natuke rohkem elurõõmu annaks tekstidele mängulisust juurde, praegusele kujul kerkib silme ette kummituslik ja üsna tardunud poosides lavaelu (mis võiks muidugi lööv olla). (Eks näidendite toimumiskohad ongi mahajäetusetaimelavad.) Ehk oleks toredam rohkem kasutada naistegelaste vaatenurki, praegu on näidendites kandev meeste tume siseilm, mis jääb mõneti kirjanduslikuks. (Ja üleüldse on mehed naistest igavamad, kas pole.) Parimaks tekstiks on “Sõit” (kuigi tahaks norida, et miks peab just jõulude ajal toimuma jne), dialoog suriseb mootoriurina taustal.

Lennuki saatesõna läheneb näidenditele hoopis teise pilguga, ja noh, eksperti tuleb teadagi usaldada. Huvitav oleks lugeda neid tekste Lennuk-Piigi toimetamiseta. Igal juhul, põnev näha, kuhu Jalasto kirjutamisega edasi jõuab.

07 veebruar, 2011

Bo Balderson – Parteijuht lahkub surma läbi (1995)

Riigikogu valimiste puhul tuleb teadagi poliitilist kirjandust lugeda. Pealkirjast on vast selge, kes maha lüüakse. Ja kes veel notitakse. Ja mis veel juhtub. Aga kuidas? Kelle kätetöö? Miks? Mõneti üllatav, aga see selgub raamatu lõpuks. Tekst on tuntavalt satiirilisem ja tumedam kui eelmine Baldersoni tõlge ja müsteeriumi lahendus õige vihane (ja sutt tobe), aga noh, ka rikkad nutavad. Küllaltki päevakajaline on lugeda arhitekti ja reklaamiinimese tööalaseid mõttevälgatusi, 1995.a. võis see olla päris hea sissejuhatus moodsa inimese eluks.

Loomakaitsja, mõtlesin ma. Nii nad armastavad end nimetada, need, kes tundide viisi männitüve taga püssi pigistavad ja ootavad põtra või metskitse või keda jahiseadus parajasti lubab kaitsta. “Tema lõpp oli kiire ja valutu, just niisugune, mida ta kindlasti terve elu oli endale soovinud,” kuulsin kord üht jahimeest mahalastud kitse juures filosofeerimas...” (lk 17)

06 veebruar, 2011

Bo Balderson – Minister ja surm (1994)

Õhtusöök möödus nii rahulikult nagu võib loota, kui seda süüakse koos kümne õelapse (kõige vanemad olid välismaal), nende umbkaudu kahekümne sõbra, koka, köögiabilise, lapsehoidjate ja kahe karastunud lapsevanema seltskonnas, kes reageerivad vaid kõige jämedamatele kõrvalekalletele normaalsetest lauakommetest.” (lk 15)

Lugu sellest, kui jampslikud on lasterikkad pered ehk siis mõrva uurib anti-Sherlock, kes on kohtlane siseminister ja 14 lapse elurõõmus isa ja pole üleüldse narkosõltlane. On ka vale-Watson, kes muidu põdur õpetaja ja mitte just uurimishuviline. Ühesõnaga, raamatu algul valitseb tore sotsiaaldemokraatlik huumor. Aga kui suvituskohas vallandub tapatalg, läheb tekst nõksa krimkalikumaks. Ent pole häda, peale politsei vusserdamist paljastab minister selle maniakaalse veretöö arhitekti. Igal juhul, muhe lugemine. Pole glamuuri ega midagi, keskealised või vanemad kodanikud (no muidugi see lastekari ka, aga see jääb tahaplaanile), kes looduskaunis kohas kahtlustäratavalt käituvad. Tšill värk, beibi.

Barbro Bylind nägi välja nagu ikka. Hallikasruuged juuksed ripnesid laubal, kus halvasti puuderdatud vistrikud pakkusid pilgule vähe meelitavaid puhkepaiku sündmusteta, sügiseselt nukral näomaastikul.” (lk 120)

05 veebruar, 2011

Kaur Kender – Comeback (2010)

Raamat on kergesti tarbitav – võrdlemisi suured tähed, palju lühikesi dialooge ja lõike ning muidu tühja ruumi, lehed kohe lendavad. Tekst on siis coolidest ja vägivaldsetest mäluaukudest, saab ka kõiksugu iroonilist nalja ja muidu veneteemalist irriteerimist; omamoodi kui Lembe (sortsu Sorokiniga) alla neljakümnestele. Puine või tuim kirjutamine, ei mingit löövust (jajah, alati saab öelda, et tuimus on peategelase tõttu, aga pigem tundub tekst hingetuna), raamatu naljakaim koht ongi vast see (muidugi kontekstist välja rebitud jne):
Kaksteist vastamata kõnet. Marksilt. Ja muud pudipadi, millest ma aru ei saa. Mis mõttes te mulle sõnumeid saadate? Sõnumi saab saata hobuse mahalõigatud peaga. Või põlema pandud autoga. Või tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga.” (lk 109)

jerofejev
nuxxbooks

04 veebruar, 2011

Tarmo Teder – Vanaisa tuletorn (2010)

“Maatuule kohta pole üldse vilets saak, mõtles mees, kelle kirikuks oli meri, mida tuli teenida just pühapäeva hommikul. /-/ Taimi polnudki enam endine lõbus ja käre, vaid justkui mingi sorgus juustega poku.” (lk 99)

On tore, kui lühijuttude asemel kirjutatakse romaane. Teder on näiteks kirjutanud hea romaani. Ühe “agaga”, ent see on tõesti maitse asi. “Aga” hakkas kooruma peas kui lugesin raamatu viimast kolmandikku, mis lugemisaegses sõnastuses kõlab nii: “viimane kolmandik tõuseb lendu, pole enam nii põhjalik kui eelnev” (nagu ikka, on minupoolne teksti süvitsi käsitlemine tõepoolest... sügavamõtteline). Ja lugemise lõpetanud, kirjutasin nii: “Noh, lõpp on lõpp – tuletorni valmimine ongi nagu finaal (kuigi lugemise kõrgpunktiks oleks pigem poku-Taimi finaal), sellele järgnev raamatu viimased 20 lk on kui teksti lõpetamine või (dramaatiline) epiloog.” (või romaani lõpetamisega kiirustamine?). Aga nagu öeldud, on see tõepoolest maitse asi ja rohkem pirinat selle romaani kohta pole. Sest ausõna, tekst meeldis mulle. Alljärgnev on siis kiitev jutt ja irooniat leidub nirult.

Mehine mürakas tekst, käib üks pidev rannaelujutt ja õigluse otsimine. Eeriku kodune nokitsemine meenutab vähe Hyry transiraamatut, üks hetk mõtlesingi, et tegemist pisut seisundiromaaniga. Miks enne lugemist ettevaatust tundsin, oli põhjustatud tagakaane tutvustavast tekstist, mis kõlab kui tavapärase igava romaani tutvustus (“palju isamaa ajalugu ja mida kõike veel!”), aga vähemalt minu lugemiskogemus sai palju maitsvam ja hõrgum. Jah, räägitakse paljude eri aegade inimeste saatustest, aga see pole pagana igav nämmutamine, vaid head sügavad ja kiired lõiked aja lugudesse. Paatost on, aga see on maitsekas ja karge, mitte mingi ila või sült. Ja mõnus, et peatükid on käepärase pikkusega (aga see viitab pigem lugeja laiskusele...).

Nagu Tederi varasemale loomingule iseloomulik, on siingi üpris tihedat alkoholitarbimist ja vähe mürgeldamist, aga see mõjus enamvähem loomulikult. Palju on muidugi juttu tänapäevasest eluolust ja moraalsetest kitsaskohtadest (õigemini on see romaani selgroog – aga sellest jälle siin postituses ei räägita, sest nii pole kombeks) ning võiks mõelda, et kas tekst saanud hoogu mõndadest reaalsetest sündmustest; aga ausalt öeldes ei viitsinud ise sellele võimalusele tähelepanu pöörata, lihtsalt võtsin teksti kirjandusliku tekstina. Sarnaselt Sepale elab siingi vanavanemate juures tütrepoeg, kes ei taha ema ja võõrasisaga koos elada (no mitte et see väga oluline oleks, lihtsalt enda peas tekkis paralleel, algselt arvasingi, et tegu Saaremaaga).

Peale eesti hyrylikkuse tõusid tekstist eelkõige esile kaks kohta – 17. peatükk on päris vägev, elu ja surma vaade, lühike ja lööv. Ja Taimi lahkumine on midagi sellist, mida vanavanemate puhul nagu ei ootaks, õige novellilik lahendus (CSI kriminalistid oleks erutunud!). Peaasi – pea kogu raamat on huvi ja mõnuga loetav. Ja mis siis ikkagi Eerikuga saab, kes teab, ei tea.
Ahjaa, Teder kirjutab kalasöömisest nii isuäratavalt, et endalgi tekkis väike himu kalaliha proovida. (Aga juba läks himu üle.)

sirp
sehkendamine
päevaleht
loterii

03 veebruar, 2011

Jenö Rejtö – Karantiin Grand Hotelis (1990)

Raamat neile, kes soovivad endal juhet kokku ajada – kõik see segane tegelasgalerii, mis bisarselt põimub ja õitseb ja levitab meeltesegadust. Bali saarel asuvas hotellis toimub tapatöö ja avastatakse katkuhaige, mistõttu koloniaalvõimud panevad hotelli koos seal hetkel viibivate inimestega kolmenädalasse karantiini (ühtlasi ei saa tol hetkel hotellist puudujad tagasi tulla – mis teadagi võimaldab kõiksugu truudusetust ja hõlbuelu). Asjale lisab segadust see, et karantiinis olevas hotellis lippab ringi aluspükste väel pealtnäha juhuslik põgenik Felix, kes näppab teistelt külastajatelt riideid ja jalanõusid, kuid ei saa neid püsivalt kanda – sest kõik riided kuuluvad tuntavalt teistele karantiinis olijatele ehk tapatöös kahtlustatavatele. Ja Felix armub Maudi. Ja järgmine roim. Ühesõnaga, mõrva lahendamine rabab mitmete käänakutega ja millised saladused küll paljastuvad... Kõiksugused.

Tegemist siis kriminaalromaani paroodiaga, mis originaalina ilmunud 1939. aastal. Retrohuumor, mingis mõttes on muidugi stiilne sellist vanaaegset teksti lugeda (sutt ühes paadis Jirotkaga?). Mittevalgenahad on ikka sellised murjanid nagu võiks oodata varasemalt kirjanduselt. Tõlkija on kasutanud aegajalt toredaid unarsõnu, bisarseid. Maakeelsena on sarnast ehk Paju. (Jah, autori nimi on siin vigaselt kirjutatud.)

ulmeguru

02 veebruar, 2011

Sulev Oll / Mari Kanasaar - Printsessi voodikohendaja päevaraamat (2010)

Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin! Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud. Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus. Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust. Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud. Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tpus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta 25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat.

Oll Wikis
esitlus
Silja Lättemäe Maalehes

Valentin Kuik – Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev (2007)

Järjekordse eesti filmi depressiivne ja kujundlikuvõitu stsenaarium. Matused, rasedus, rahatus, pidetus. Masendus. Ühtlasi tuletab Kuik meelde, et kõik noored ei oskagi internetti kasutada ehk siis vallata inglise keelt kasvõi minimaalsel tasemel (tõsi jah, tekst kirjutatud tervelt viis aastat tagasi). Nii tuleb 19-aastane Eve kuskilt netivabast kohast Tallinnasse tööle ja inglise keelt õppima, et siis edasi... Inglismaale tööle minna; see on kaasajastamine tõeliselt hirmsa tempoga (võibolla elas temagi kuskil eraldatud metsatalus nagu Dahli “Siga” kangelane? Ei, tegelikult mitte...). Kuik on üsna terav ja pisut naturalistlik, tegelaste vahel pole mingit tilulilu suhtlemist, käib ikka kena dramaatika, Evet püütakse keppida igast asendist või proovib kõbist armuke end niisama hommikumantli vööga üles puua või laip pilgutab mõtlikult silmi ja mis kõik veel. Noh, jah. Stsenaariumi lõpp on poeetiline. Ei suuda tekstist samamoodi vaimustuda nagu allpool viidatavas blogis.