31 juuli, 2011

Arto Paasilinna – Jänese aasta (1995)

“Pangasaalis valitses südamessetungiva õnne õhkkond.” (lk 16)

Paasilinna linnaväline maailm on teadagi romantiliselt ligitõmbav – loomulikult käituvad inimesed ja isepäine loodus. Kuna raamatut kordi loetud, ei jaksa midagi sellest kirjutada (aga itsitama ajab ikka). Lihtsalt üks pikem tsitaat, kes soovib tegevust meenutada. (Tegelt autoril teksti lõpetamine kuidagi kiirustades kokku klopitud, turgatas.) Kahju, et Krahli lavastus nägemata jäi.

“Vatanen oli mitu korda abielu rikkunud. Ta oli eksitanud ametivõime nõnda, et ei olnud suvel teatanud oma ärakolimisest, kui ta oma perekonna juurest minema põgenes. Ta oli niisiis hulkur. Viiendaks oli Vatanen pidanud mitu päeva ilma vastava loata oma valduses metslooma. Nilsiäs (6) oli Vatanen salaja västraga kala püüdnud ja kalastanud koos kellegi Hannikaisega ilma vastava kalastusloata; 7) metsatulekahju ajal oli ta sooritanud alkoholiseaduse vastase teo, juues salaja valmistatud alkohoolset jooki; 8) sellesama metsatulekahju ajal oli Vatanen jätnud ühe ööpäeva jooksul oma ülesanded täitmata, juues alkoholi kellegi Salosensaarega; 9) Kuhmos oli Vatanen surnut mõnitanud; 10) Ounasjoe äärses Meltause külas oli Vatanen osalenud saksa päritoluga sõjasaagi anastamises ja ebaseaduslikus müügis; 11) Posios oli Vatanen looma piinanud; 12) Vittumaisenojal oli ta peksnud Kaartise-nimelist suusatreenerit, ja veel edasi: 13) Vatanen ei teinud õigeaegselt asjakohast hoiatust ohtliku karu asukoha kohta Läähkimäkuru piirkonnas Sompios; 14) oli osalenud ilma relvakandmisloata ebaseaduslikus karujahis; 15) oli osalenud välisministeeriumi korraldatud õhtusöögil ilma ametliku kutseta; 16) oli valeinformatsiooni abil korraldanud oma valduses olevale jänesele ravi riiklikus uurimisinstituudis Helsingis ilma vastava rahalise tasuta, ja edasi: 17) oli peksnud Helsingi restorani tualettruumis koonderakonna noorteliidu sekretäri; 18) oli sõitnud purjus peaga jalgrattaga Kerava suunas; 19) oli reisil Turengisse ja Hankosse kihlunud kellegi Heikkisega, kuigi ise oli abielus; ja lisaks oli Vatanen 20) osalenud veel kord ebaseaduslikus karujahis ilma vastava relvakandmisloata ning 21) seoses selle jahiga ületanud Soome ja Nõukogude Liidu piiri ilma nõutava passi ning viisata; lisaks sellele oli ta süüdi nendes kuritegudes, mis ta oli üles tunnistanud 22) Nõukogude Liidu ametnikele.” (lk 110-111)

Ja paar kuritegu jäi sellest nimekirjast väljagi.

29 juuli, 2011

Sergei Dovlatov – Kompromiss (1995)


Üks külas viibiv tuttav imestas, et Dovlatov on mul ribadeks lugemata. Tõesti, võiks üle lugeda, mõtlesin... Mõeldud, tehtud – ja hea oli. Lihtne, siiras, irooniline. Mõtlik ja nukker. Aga mitte ilulev. Absurdne. Sest Brežnevi-aegne Nõukogude elu ju oli... Formaalselt päris lobisev, üks absurdne kirev stseen järgneb teisele. Anekdoodid pikitud irooniliste vaheletorgete ja resigneerunud mõtteteradega.

Raamatus on tegelikult kaks lugu. „Kompromiss“ ja „Meie omad“. „Kompromiss“ jutustab 70ndatel Leningradist Tallinna emigreerunud kirjaniku ajakirjanikuaastatest. Eelmisest lugemisest oli meeles põhiliselt uljus ja seikluslikkus. Tegelikult üsna õudne ennasthävitav sunnitud pseudo-askeldamine, laveerimine. Napsu võetakse pidevalt, sest elu on kuradi masendav. Raudse eesriide taga oled lihtsalt sunnitud kompromissidele minema. Moraalsed dilemmad, nõrkushetkedel ükskõiksus ja käegalöömine, ettearvamatud aktsioonid. Koguni sellises ulatuses, et Pagari tšekistidki on nõutud.

Avan raamatu suvalisest kohast ja leidsin midagi üsna iseloomustavat. Minategelane on kutsutud toimetaja juurde ülesannet saama (lk 55):

„Ühesõnaga, teil on eruditsiooni ja huumorimeelt. Teil on omapärane stiil. Vajaka jääb vaid sisemisest keskendumisest ja distsipliinist... On aeg asi käsile võtta. Jõuda, nagu öeldakse, suure ajakirjanduse põllule. Mul on üks huvitav ettepanek. Paide rajoonist tuli teade... Keegi Peips andis rekordilise koguse piima...“
„Kas Peips on lehm?“


„Meie omad“ on Dovlatovi perekonna lugu. Siin on karakteri markeerimist paari tabava iseloomustava joonega. Värvikad grusiinid ning juudid:

„Minu emapoolsel vanaisal oli üpris raske iseloom. Isegi Kaukaasias peeti teda keevaliseks meheks. Naine ja lapsed värisesid tema pilgu ees.
Kui talle miski ei meeldinud, siis tõmbas ta kulmu kortsu ja hüüdis bassihäälega:
„ABANAMAT!“
See salapärane sõna otse halvas kõiki. Sisendas müstilist õudu.
„ABANAMAT!“ käratas vanaisa. Terve maja oli hoobilt hiirvaikne.“ (138)

Tegelikult on seegi õõvastava inimvaenuliku jaburuse, nõukogude argipäeva lugu. „Kompromissist“ nõks emotsionaalsem. Vihapisar nöörib jutustajal aeg-ajalt, lõpu poole, kurku. Vaheda iroonia ambivalentsus muutub jõuetuks rapsimiseks... Lugu lõpeb jõudmisega New Yorki. Resignatsioonile lisandub magus nostalgia... Rahulik, veidi isekas nukrus.


PS. Mina-tegelane dešifreeris sõna ABANAMAT ülikoolis õppides. Mind vaevab see praegugi. Küsimus lugejale: mida see ometi tähendab? Mingi judaistliku/varakristliku taustaga fraas, lühend, ümbertõste? Google (see ju kah üks monster...) nagu ei aita. Märkige kommentaaridesse palun.

PPS. Eestikeelsetes tõlgetes puudub üks Dovlatovi kirjutamisprintsiip. Nimelt: igas lauses on sõnade alguses erinevad tähed. Seda on toodud Dovlatovi napi lause põhjuseks. Et lause on napp, sest leksikast jääks puudu. Kindlasti. Ent käesoleva arvustuse sissetoksimisel ilmnes veel üks asi. Sõnu vast isegi jaguks, eesti keeles. Olgu, pikki kiillauseid läheb tõesti raskeks teha. Aga pikas lauses on tüütu jälgida seda kordusprintsiipi. Ilmselt jäi kuhugi mõni viga ka sisse... Ühesõnaga, sõnavaras on huvitavam uidata ning lauset varieerida, kui pingsalt tähti jälgida. Ehk siis, napimas lauses on hoopis vähem tuima raamatupidamist.


Dovlatovi päevad kohe-kohe tulemas!
Kohtumine Dovlatoviga Tallinna öös

Friedrich Dürrenmatt – Romulus Suur (1968)

“TULLIUS ROTUNDUS: Majesteet! See on sõnum, mis pöörab maailma pahupidi!
ROMULUS: Sõnumid ei pööra iialgi maailma pahupidi. Seda teevad faktid, mida me kahjuks muuta ei saa, sest nad on siis juba sündinud, kui saabuvad sõnumid. Sõnumid ajavad maailma ainult ärevile, seepärast tuleks neid katsuda võimalikult vältida.” (lk 14)

Tegemist pole just surematu näidendiga, aga kergeks lugemiseks sobib igati – et kuidas siis viimane Rooma keiser Romulus järjekindlalt 20 aastat püüdis Rooma impeeriumi hävitada. Ja noh, pensionile ta saadetakse.

“CAESAR RUPF: Ma võtan asja kainelt ja tean, et Rooma konsevatiivsed ringkonnad on pükste vastu, nagu ikka, kui midagi uut hakkab paistma.
ROMULUS: Kus algavad püksid, seal lõpeb kultuur.” (lk 26)

Komöödia toimubki keisririigi viimasel ööpäeval, küll müüb keiser veel viimast vara, küll püütakse talle korraldada atentaati, küll tuleb võidelda tütre Rea õiguse eest armastada, küll peab ta vaeva nägema keisririigi germaanlaste käest päästmise viimaste plaanide tõrjumisega. Ühesõnaga, humaansus on tore, olgem eelkõige inimesed ja seejärel kodanikud. Germaanlastele on see tükk vast päris lõbustav.
Aastaid tagasi on sellest väga hea telelavastus tehtud.

“REA: Aga isamaad peabki ju ometi rohkem armastama kui kõike muud maailmas?
ROMULUS: Ei, teda peab vähem armastama kui inimest. Eelkõige peab oma isamaad umbusaldama. Keegi ei saa kergemini mõrvariks kui isamaa.” (lk 52)

28 juuli, 2011

Indrek Hargla – Kadunud hingede ajaraamat (Looming 7/2011)


Hargla – rahvakirjanik nõudlikuma maitsega lugejale; üldiselt paistab, et ajakirjade ja antoloogiate tekstides paneb autor rohkem diipi kui poppides raamatusarjades. Ja kui ma nüüd midagi aru saan, siis siin keerab Hargla kokku ühe “söö-palveta-armasta” vaimus õudusloo (no kellele õudus, kellele teaduslik fantastika, kellele eneseleidmine – tõlgenda kuis tahad). (Tasub meenutada seda, mida Richard Villems on kirjutanud naiste DNAst – miks, lugege ise.) Samas ma pole üleüldse tuttav “söö-palveta-armasta”-õudusega, ehk ajan umbluud ja autor mõtles miskit muud. (No lugejana on mulgi omad õigused!)

“Tehnoloogia oli välja töötatud mõnikümmend aastat tagasi ühes ülikoolis, ent teadlased jõudsid uuringutes surnud punkti, ja ärimehed võtsid asja üle. Inimese aju paremat sagarat oli võimalik nõrga magnetväljaga stimuleerida – täpne doos ja tehnoloogia olid muidugi ärisaladus –, et käivitada ajurakud, mis on justkui programmeeritud religioosseks kogemuseks. G-Exi välja töötanud ja maailmaturule viinud Hershing Group väitis, et juba neandertallased said teadlikuks oma surelikkusest ja olid võimelised kogema usulisi elamusi. Vasak ajupoolkera arendab välja inimese eneseteadvuse, ja kui see saab edenemise käigus aru oma surelikkusest, siis tabab aju šokk. Parem ajupoolkera hakkab välja töötama kaitserefleksi – midagi peab olema veel, midagi, mis kestab edasi, teadvus vajab kinnitust oma surematuse kohta. See on toimunud inimese eest varjatult, inimene ei tea enamikku asju, mida ta aju teeb, teadvus ei saa lihtsalt leppida tõdemusega oma paratamatust hukust, teadvus vajab leevendust, kinnitust surematusele, et ta kestab edasi, ta vajab kontakti, suhestatust selle andjaga. Nii et enamik prohvetite ja pühakute usulisi kogemusi olevat tingitud parema poolkera teatud kindlate ajurakkude keemilistest reaktsioonidest, neid on stimuleerinud mingi elamus või kogemus. See võib olla juhtunud kõrbes taevatähti vaadeldes, pühakojas, tugeva psüühilise läbielamise järel, aga seda on võimalik esile kutsuda ka kunstlikult. Miski peab need ajurakud aktiveerima ja Hershing Group teadis lahendust.” (lk 912-913)

Et siis lähitulevikulaadne maailm, kus võimalik tehislikult kogeda eeltsiteeritut, Euroopas on ühisrahaks mark ja Metaweb on vägevaim sotsiaalvõrgustik. Mis on juhtunud? Teadlased leidsid kosmose tumedast ainest Jumala, mis on väljendatav üheselt valemis, kus on jadas sada nelikümmend üheksa märki (lk 920); inimesed on muidugi segaduses, ühed tervitavad rõõmust kiljudes uuenevat maailmakorda, teised on nõus traditsioonilise korra nimel vägivaldseteks lahendusteks. Ja selle keskel on keskealine sigimatu kosmeetik Kärt, kes peale abielu luhtumist ja uimastitega trallitamist tunneb end hingeliselt tühjana ja ei reageeri enam laksule (isegi eksabikaasa upub kuhugi ära!). Ta loeb üht raamatut (tekst tekstis ehk üks diipe) ja ta saadetakse palverännakule (no vabatahtlikult ikka). Ja juhtub seda ja teist (kes millist teksti kirjutab?), muuhulgas selgub jumala tõeline olemus ja kuhu tüürib kommertsteadus. Aga mitte ainult.

Nojah. Hargla romaanidest lühemad tekstid tekitavad minus ebalust (nagu nüüdki, see pagana tekst tekstis tekitab parajat segadust), aga vähemalt autor saanud muud teha kui vanade tallinlaste kallal roime sooritada. Sama ajakirjanumbri ühes artiklis saab Hargla veelkord sõna ja räägib oma tegelaste loomest, millest siis üks tsitaat.

“Loos peab olema mingi mõistatus või saladus, mis teksti lõpuks selgub, mille järel tegelased kogevad või tõdevad midagi. Lugu tingib tegelaste käitumise ja nende “arengu”, sest loo lõpp peab põhinema kõigel eelnenul ja olema kõigega seostatud. Tegelased on need, kes lugu üleval hoiavad, see on nende elamise lugu. Teksti käigus realiseeruvad episoodid tegelaste elust, mis moodustavad mõnikord eraldi allsüžeed või novellid, kui need tekstist välja noppida.” (lk 994)

ulmekirjanduse baas 

Mats Traat – Irdinimene (1967)

Huvitav tekst. Traat kirjutab justkui konventsionaalselt kolhoosielust, aga peategelane Ollimar on veidralt nihkes (ehk siis kuulsast kuldsete kuuekümnendate vaimust kantud tegelane – tol ajal polnud keegi tavaline ja muru oli roheline), tahab teine jõhkralt aus olla ja pühenduda masinatele. Ja saab selle eest karistuse – peale õnnetust voolab silm välja. Aga mees ei jäta, lõhub aga sildu enda järel ja kaotab vist usu tulevikku. Sotsrealistlikku vaimustust tegelasgaleriist ei leia, inimestes puudub säde, positiivne energia – heal juhul paneb karjerism silma särama (nagu telemees Ükspuul); aga muidu loidus, loidus (Siberist tagasitulnud ja taludest ilmajäänud keskmisest kolhoosnikust õnnetumad, või noh, natuke kahjulik element). Ollimari ja Elna suhe on nii krobeline ja idutu, et Pilcheri austaja hüppaks selle lugemisel meeleheitest peaga vastu seina. Ja milline müstiline lõpp. Ja Kreatiivmootor laulab “ih, äh, uh, äh, irratsionaalne!”.

“Võib-olla õnn on nagu võilill. Kui sõidad traktoriga lähedalt mööda, pudenevad ebemed iseenesest laiali,” seletas traktorist mõtlikult.
“Inimene ei ole ju traktor,” väitis Elna loiult.
“Keegi ei tea, kes ta on või mis ta on,” vaidles traktorist vastu. “Kuulake nende eitede juttu. Kas nad pole eluaeg rühmanud nagu traktorid. Ja kuhu nad on välja jõudnud? Liinibussi, mis viib neid haiglast koju. Nii ähvardab minna meie kõikide elu, kas tahame või mitte.”
“Ma kardan õudselt vanadust. Jubedalt,” sosistas Elna.
“Peitke pea tiiva alla ja ärge mõelge millestki. Nii on kuradi kerge, kõik näib roosiline ja ilus. Ja olete igavesti noor.”
“Aga teie?” (lk 42)

27 juuli, 2011

Kristiina Ehin – Viimane Monogaamlane. Jutud (2011)

“Alguses arvas too mees, et olen külmkapp. Ta vaatas mu üle ja leidis, et olen veel täiesti töökorras külmkapp. Rõõmuõpetaja oli tugev mees ja mina polnud kuigi suur külmkapp. Ta vinnas mu õlale ja kandis oma koju. Hakkasin tema köögis tööle. Hoidsin Rõõmuõpetaja punased sõstrad ilusti jääs ja piimapakid parajalt jahedad. Rõõmuõpetaja rõõmustas minu üle ja patsutas mind mõnikord möödaminnes. Alguses sellest isegi piisas. Aga juba varsti hakkasin ootama tähelepanu ja tunnustust. Tahtsin olla midagi hoopis rohkemat kui tarbeese. Tahtsin uuesti iseendaks saada. Kuidas küll?” ("Rõõmuõpetaja", lk 32)

Eelmine aasta Kangro, nüüd Ehin, nii need naised loobivad kive tardunud konnatiiki ning nopivad kulda ja karda. Tekstid Armastusest ja Naiselikkusest, millest lugemine veab mind ebakindlale pinnale ja nii, ning nagu ei tahakski raamatust midagi öelda (ja ei ütlegi, nagu näha). Üleannetult võiks mainida, et Ehini proosa on kui segu Heinsaarest, Aedmast ja mingist omamütoloogilisest värgist – muinasjutud, mis sobiksid näiteks mehele oma naisukesele uneeelseks ettelugemiseks (sellist tegevust võiks nimetada new weird romantikaks, parafraseerides üht muusikastiili), laused pole keerulised ega midagi, aga pagan teab mis mõtted hiljem unesegaselt moodustuksid, arvatavasti süveneks anarhia transpordisüsteemis.

Kuna viimasel ajal olen vaid proosalist proosat lugenud (tõsi küll, püüdsin just Tohvrit veerida, aga see ninnunännutamine viskas kiirelt siibrisse), siis ajuti tekib tunne, et ei saa aru, millest kirjutatakse, külm hingetus/ebamaisus seguneb naiselikkustsunamiga (ja need elevandid!), ja seda on natuke palju mu tursunud ajule; ikka naine ja mees ja ürgihad, taas ja uuesti, õhupuudus ja vaheldusvaesus. Mõnes tekstis paneb Ehin liialt palju segast ja lühidusest hoolimata muutub tüütuks (nt “Neli uisutajat”). Ööülikoolis on üks loeng, kus Ehin räägib vetelkõndimisest, ent vabandust, just juhiti sellele tähelepanu ja pole jõudnud kuulata. Sest äkki saab muidu targemaks.

Luulekogu ei lugenud, sest raamatukogu levitab neid eraldi. Hmm.

NÜÜD ONGI SEE KÄES
Nüüd ongi see käes. Täna naeratasin esimest korda võltsilt. Nii tundus lihtsam. Samal hetkel lõi äkiline tuulehoog mu maja otsaakna puruks. Kilde kokku korjates tundsin kurbust selle vana hea Eesti-aegse aknaklaasi pärast, mida ei saa enam kunagi terveks teha. Ja selle pärast, et kakskümmend aastat olin suutnud võltsnaeratusest hoiduda, aga nüüd tegin seda siiski.
Tund aega hiljem tegin seda jälle ja õhtul kolmandat korda. Mu tõsisesse iseolemisse tekkisid praod ja iga uus võltsnaeratus oli parandamatu pragu mu aususe otsaaknas. Veel paar teeseldud naeratusgrimassi, siis käib klirin ja sügistuuled lõõtsuvad sisse.” (lk 85)

kirjanduse ja keele ajaveeb
sehkendaja

26 juuli, 2011

Moliere – Amfitrüon (1962)

Kena näidend, mida võiks kooliõpilased teha, milline rõõm oleks lastel seda etendada.
Jant sellest, kuidas Jupiteril käivad neelud kaunitar Alkmene järele ning ta kehastub naise sõjateel viibivaks abikaasaks Amfitrüoniks – ning veedavad naisega kuuma armuöö. Kõik on wunderbar. Ainult et õige Amfitrüon avastab järgmisel päeval tagasi koju tulles oma mittesobivuse sarvekandjaks – kui selgub, et Alkmene oli naa. Oh häda. Jupiteri ustav kaasjumal Mercurius omakorda aitas patutööle kaasa sellega, et kehastus teener Sosiaks – ja originaalSosia pole sellega samuti rahul (Mercurius on üldse näidendi päiksekeseks, õelust ja kelmust täis jumaluke, ja Sosiagi on igati lööv argpüks). Segadust kui palju. Noh, näidendi lõpus teatab Jupiter taevaavarusest (tõepoolest!), et Amfitrüon peaks hoopis õnnelik olema (tõepoolest!), et Alkmene nõustub magama vaid temaga (tõepoolest!) – isegi Jupiter ise pidi selle tegevuse nimel meheks moonduma (nojah). Lõpp hea, kõik hea, peagi sünnib Alkmene-Jupiteri järglane Herakles.
Tegemist on muuseas komöödiaga.

“SOSIA: Jah, minu Minalgi mind kaua veenda tuli.
Mind masendas, et on veel teine Mina mul.
Ma algul arvasin, et mees on lihtne suli,
kuid lõpuks siiski viis ta tõeni välja mind
ja silmast silma siis ma nägin iseend.
Sel minu Minal seal on täpselt minu kuju,
kõik ühtub – viimane kui žest,
rüht, ilme, meeldiv väliskest,
ja kui ei oleks tal niisugust riiutuju,
ei leiduks üldse teist nii armast inimest.” (lk 46-47)

Vadim Makšejev – Narõmi kroonika 1930-1945 (2011)


Selle raamatu kohta on raske midagi öelda. Koosneb see siis dokumentidest ja mälestustest Narõmi küüditamistest (muuhulgas siis 1941. juuniküüditamine, mis vedas autori pere Kiviõlist sinna pärapõrgusse) ja sealsest tõsiselt hullust eluolust. Makšejev on kommenteerinud neid 90ndatel arhiividest leitud dokumente (pole küll täismahus ära toodud), ja noh, sellest tragöödiast on parem ise lugeda – leidub seal nii bürokraatlikku jama, ülikarme olukirjeldusi ja totraid loosungeid; no ei osanud midagi tsiteerimiseks valida, liialt pikaks läheks.
Omamoodi (sünkjasmustalt) tragikoomiline on, kuidas üht Siberis hävinenud eesti pere (emast ja neljast lapsest jäi 1942. suveks ellu 6-aastane poiss) hakatakse aastate pärast taga otsima (kuhu nad ometi kadusid, kas üldse sattusidki Narõmi jne) ja milline bürokraatlik segapudru sellest kujunes – nagu Makšejev sedastab, toimiku 32 dokumendist tervelt 30 käsitleb neid mõttetuid otsinguid (lk 206-216).
Nojah, Varraku poolt ootamatult kena samm selline raamat välja anda.

25 juuli, 2011

Killud legendaarsetest eesti filmidest (2009)

Raamatuke, mida vist päris hea kinkida kellelegi, kes raamatuid ei loe – et noh, pole just õige raamat ja nalja kui palju. Stsenaristide meenutused on vast raamatu huvitavaim osa. “Mehed ei nuta” tohtripreili (lk 135) on vist kuumima välimusega näitlejanna, kes eesti filme kaunistanud.

“Andres Maimik: See oleks vist poliitiliselt ebakorrektne, kui tehtaks film, kus arukas linnainimene läheb maale ja kohtab eriliselt rumalaid tölle. Suurem osa eestlasi on ju maalt pärit ja meenutab sealset elamist nostalgiaga. Maaelu kujutatakse ikka puhta ja idüllilisena – maal elatakse loomulikus keskkonnas ja kõigil on närvid korras.” (lk 21) 
“Siin Kose-Kloostrimetsa ringrada. Aga, mis siis nüüd juhtus? Ootamatult tormab muhu riideis neiu rajale, kuid kohe on jaol ka korravalvurid ning toimetavad selle rahutu maanooruki rajalt ära.” (lk 40) 
“Ma süüdistan kodanik Laine Rummut-Saagi ebatruuduses ja täielikus moraalipuuduses, mida ta on püüdnud kogu aeg kandlemängu taha varjata.” (lk 43)
õhtuleht

24 juuli, 2011

Fjodor Dostojevski – Kuritöö ja karistus (1987)

“Ja kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: “Tulge ka teie,” ütleb ta. “Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.” Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: “Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!” Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: “Issand! Miks võtad sa need vastu?” Ja ütleb neile: “Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!...” Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha... ja hakkame nutma... ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik! ... Ja kõik mõistavad... Ja Katerina Ivanovna... ka tema mõistab!... Issand, sinu riik tulgu!” (lk 24-25)

Märkamatult on saabunud aeg, kus enam polegi Raskolnikoviga ühest vanuseklassist – praeguses vanuses oleks Rodjagi sunnitööst vabanenud ja Sonjaga kristlikku pereõnne nautimas. Aga kes teab seda naiste muutlikku meelt, lubatakse igavest õndsust, ent välja kukub nigu alati. Võiks möödaminnes mainida, et see lõik pole romaani kohta, vaid lihtsalt hõbedase kulundpea samblased tarkuseterad. Aegumatu värk.

“Siiski, sel õhtul ei suutnud ta kauemat aega ühtesoodu millelegi mõelda, mõtteid millelegi koondada; temas keesid tunded. Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.” (lk 522)

Raamat on teadagi üks parimad romaane, mis eales trükitud (ja kes vastu vaidleb, on maitsetu; või noh, teistsuguse maitsega – ning jumal sellega!); hoolimata oma mäekõrgustest stiilivääratustest ja võõravihapropagandast – aga see ongi hea kirjandus, harjumuspäratu stiil ja olemise ekstreemsuse kompimine otsustab kõik (no muidugi sellist tekstihullust lahutab grafomaaniast vaid üks väike-väike sammuke). Autorile meeldivad pikad vaikusehetked, kahekesi ikka vaikitakse tardunult kümme minutikest või siis vaadatakse mõnda aega teineteisele laupapidi otsa. Ja silmad leegitsevad! Sisemus põleb! Ja siis mõistetakse kõik! Äkki! Selline hingede äkkvulkaanilisus on teadagi võrratult melodramaatiline ja paeluv ja niidab rajult jalust.

“Raskolnikov oli selle aja, selle kuu jooksul niivõrd ära väsinud, et ta ei suutnud enam selletaolisi küsimusi muidu lahendada, kui aga ühe otsusega: “Siis tapan ta.”” (lk 440)

Tekst ongi torm ja tung vene õigeusu ning vabamõtlejate moodi, suvise Peterburi maniakaaldepressiivsete jätiste ja inglite paraad (see on vist esimene lugemiskord, kui Raskolnikov tundus läbi romaani ühe paraja imbekana – olen vana), selline kõrgseltskond nagu “Idioodis” või “Sortsides” üleüldse puudub, on vaid vaene ja psühhedeelne kõnts. Raamat algab, jätkub ja lõpeb järeleandmatu andmisega, iga lause ja lõik on täpne ja rahutult voolav ja oluline, tekstis polegi hetke, kus laseks lihtsalt silmadega üle – ja selline värk on mõnus, ausalt. Teksti vastikuim hetk on teadupoolest märaunenägu (lk 55-59), aga õnneks saab sellest kohe alguses mööda.

“Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik. Teate, minu silmade ees virvendab mõnikord midagi sellesarnast.” (lk 273-274)

Avastasin, et Razumihhin, Porfiri ja Svidrigailov on ikka vinged ja tähelepanuväärsed kujud (raamatus ongi kaks inglikest – Razumihhin ja Sonja, üks on joodik ja teine lits). Razumihhini ja Dunja esmakohtumine on üks ilusamaid ühepoolse esimesest pilgust armumise kirjeldusi (lk 184-198), sellele kaasaelamine on kui... üks väga ilus hetk. (Raisk, kui ilus on üks hetk tabada oma elu armastus.) Svidrigailov on kui elumerest tülpinud deemon, kes ükskõikselt jõuab läbi tülgastava patutee ühe heateoni enda lõpus. Aga siis muidugi teatraalne suitsiid, mis omast ajast ees. Stepan Trofimovitš on nagu Svidrigailovi äraspidine peegelpilt, olles kui süldistunud nö revolutsionäär; aga mõlemad sellised isakesed maalt et hoia ja keela (romaanide võrdluses on samuti peategelaste emad vastupidiselt nihkes, siin selline pooldebiil kodukana, järgmises romaanis õnnetu (ebaõnnestuv?) matriarh). Ja noh, Porfiri on Porfiri, praegustes krimisarjades selline tüpaaž just läbi ei lööks, aga milline ontlik ullike ja selline silmademäng. Ja kui kenasti püüab Razumihhin Zossimovile naist kupeldada...

“Ma pole teda sugugi meelitanud, võib-olla olen ma ise meelitatud, oma rumaluse tõttu, kuid temal on täiesti ükskõik, olen see mina või sina, ainult et aga keegi kõrval istuks ja ohkaks. Siin, kas tead... Ei oska sulle seda väljendada, siin on, noh, matemaatikat tunned sa ju hästi, tegeled sellega nüüdki veel, tean... noh, hakka temale integraalarvutamist seletama, jumala eest, ma ei tee nalja, räägin tõsiselt, tal on täiesti ükskõik: tema vahib sulle silma ja ohkab ning nõnda terve aasta ühtesoodu. Ma rääkisin talle muuseas tükk aega, päeva kaks, Preisi ülemkojast (sest millest siis temaga ikka rääkida?) - ainult ohkas ja higistas! Ainult ära räägi temale armastusest, saab häbikrambid, kuid tee nägu, nagu ei võiks sa lahkuda, noh, ja aitab. Hirmus mõnus; täiesti nagu kodus – loe, istu, pikuta, kirjuta... Isegi võib suudelda, ettevaatlikult muidugi...
/-/ Mõistad: teie kahekesi sobite väga hästi kokku! Juba varemini mõtlesin sinu peale... Sina ju lõpetad sellesamaga! Kas siis pole ükskõik, kas pisut varem või hiljem? Siin, kas tead, on mingisugune sulgpadjaline algus – oh! ja mitte ainult sulgpadjaline! Kisub sisse; siin on maailma lõpp, ankur, vaikne sadam, maailma alus, pliinide, rasvaste kalapirukate, õhtuse samovari, vaiksete ohete ja soojade vammuste ning soojaks köetud ahjude essents, - noh, just nagu oleksid surnud, aga samal ajal ka elus, mõlemad mõnusused korraga!” (lk 197-198)

Üleüldse ei saa autorit hinnata tänapäeva pilguga just naistesõbralikuks (kas klassika on üldse võrdõiguslik?). Ja mida küll arvata sellistest kirjeldustest? Ainult head.

“Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.” (lk 113-114)

Ja lugu jäigi ümber jutustamata, sest, milleks?

20 juuli, 2011

Mart Juur – Teie kallis peaminister (2011)

Kui aus olla, siis see raamat on vast mu tagasihoidliku arvamuse järgi Juure humoorikaim raamat (no kaanepilt pole just kiita), kõik need kirjavahetused näivad omamoodi päris usutavatena, hakka või Partsi inimeseks pidama. Võibolla on Juur PR-firma poolt palgatud, et leevendada poliitikute vihkamist? Kahtlane!

“Naised kujutavad endast tõsist sotsiaalset probleemi. Eesti naised elavad keskmiselt 11 aastat meestest kauem, kõik see aeg peab riik naistele pensioni maksma, ravima ja poputama. Samas sotsiaalmaksu maksavad naised meestega võrdselt. Millest järeldub, et eesti mehed peavad surema, selleks et naised saaksid elada. Vaat see on tõeline ebavõrdsus. Kavatsen algatada seaduseelnõu, mille kohaselt naiste pensioniiga tõuseks võrreldes meestega 11 aasta võrra ehk siis pensionile pääseksid naised alles 74-aastaselt. Ühtlasi oleks pensioniealistel meestel õigus võtta endale vähemalt 11 aastat noorem naine, kes teda vanaduspäevil materiaalselt toetaks.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur” (lk 162-163)

19 juuli, 2011

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011)


“Pühapäevakoolis püüdis üks hädise hääle ja väsinud pilguga vana kirikuõpetaja mulle loiult selgeks teha, millest koosneb Igavik. Minu jaoks oli see lihtsalt teine sõna koolivaheaja jaoks. Kirikuõpetaja rääkis inglitest ja mina kujutasin ette kanu. Muide, veel praegugi on kanad minu jaoks inglitele kõige lähedasemad olendid. Tema rääkis meile igavesest õndsusest ja mina kujutasin ette, kuidas kanad puhtas müstilises ekstaasis päikse käes nokivad, liiva sisse pesi teevad ja oma väikeseid klaassilmi pööritavad. Ma ei suuda Paradiisi ilma kanadeta ette kujutada. Ma ei suuda isegi ette kujutada Issandat Jumalat õhulises pilvevoodis peesitamas, ilma et tema ümber tiirleks kanakari. Muide, ma ei tunne ühtegi halba kana – kas sina tunned? Kanad, nagu lendsipelgad ja liblikadki, on kurjale immuunsed.” (lk 62-63)

Raamatuke luiskamiste proosast. Ja gekost. Ja ka perekonnasaaga. Ja muidu osav jutustamine. Ja Angolast. Ja uuestisündidest. Loetav, ühesõnaga. Ja edasi tasub lugeda näiteks sehkendamise blogi.

“Kujutagem ette noormeest, kes sõidab kõrvalteel mootorrattaga. Tuul peksab talle näkku. Noormees suleb silmad ja ajab käed laiali just nagu filmis, ta tunneb, et on elus ja universumiga üks. Ta ei näe, et ristmikule kihutab veoauto. Ta sureb õnnelikuna. Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad.” (lk 65)

lugemik

18 juuli, 2011

Tõivelemb Vallak – Rõõmupäevad (2002)

Siin siis kolm jutukest, kus autor mängib läbi oma kolm fantaasiat teemal “mis võinuks juhtuda kui” - a) ameeriklased visanuks 1948. a. N.Liidule 70 tuumapommi; b) kui 1990. aastatel oleks toimunud Eestis õige rahvuslik areng; c) kui natsid võitnuks II maailmasõja ja ida-aladel (k.a. Eestis) toimunuks üleüldine germaniseerumine. Nojah, teemad on sellised, et mõtled endamisi, mida paganat autorit peas veel võis ringelda.

Raamatu nimilugu on siis sellest, kuidas Nõukogude Venemaa 70 linna (aga mitte Ukraina? Valgevene?) sai ameeriklastelt 70 tuumatabamust. Arvatavalt Eestile lähim tuumaplahvatus olnuks Leningradis, ja noh, peale sellist raketisadu arvatavalt 60 aastat hiljemgi terve Ida-Euroopa rahvastik meenutaks Tšernobõli siilikesi ja muid mutante. Aga see selleks, Vallaku eestlasi sellised asjad ei koti. Peale tuumapommide plahvatusi ja linnade maalt pühkimist nõudis USA N.Liidult tingimusteta kapituleerimist ja vangide vabastamist jne. Ameeriklaste motiivid olid üllad nagu ikka:

“Muidugi – Ameerika ei saanud rahulikult pealt vaadata, kuidas Venemaal hävitati süstemaatiliselt kõigi Ida-Euroopa rahvaste parimaid inimesi, tippintelligentsi.” (lk 12)

Nojah, Eestis haaravad võimu metsavennad ja muud rahvuslik element ning need venelased, kes pole sooritanud otseseid kuritegusid eestlaste vastu, saadetakse loomavagunites üle piiri. Nagu Vallaku fantaasias kombeks, puhkeb õitsele õige Eesti riik. Ja nagu ikka, on siingi hunnik reaalseid tuntuid inimesi tegutsemas. Tekst hakkab liginema poolearulise haiglasele sonimisele. Tuleb siiski tunnustada autorit, kes järelsõnas hindab ameeriklaste sellist tuumapommitamise plaani pisut rängaks. Tõepoolest.

“Pildikesi vabast Eestist” on autori tutvustuse järgi kirja pandud u 1992. aastal – tollane fantaasia sellest, milline võiks olla elu Eesti Vabariigis 10 aasta pärast (niisiis 2002) – ehk nüüd ligi 20 aastat hiljem on päris huvitav näha, millist arengut mõni inimene EV-le ootas. Võimul oleks ERSP ja kui õieti aru sain, oleks tegu pea politseiriigiga (lk 28-29) – kui ikka pätt on parandamatu, korraldavad riigiametnikud omakohuse jms. Eestisse tulevad rõõmsate massidena väliseestlaste järeltulijad, sest neid on aastakümneid selleks kasvatatud; millegipärast eelistavad nad Saaremaa kanti. Ja muidugi tarmukas lastevorpimine. Majandus püsib vist eestluse elurõõmul. Et autor kujutleb end loo peategelasena, on igati rõõm näha, et ta leiab endale Siberist küüditatute hulgast noore kauni rinnaka blondiini naiseks – algselt lootis ta küll mõne väliseestlanna võtta, aga sobib ka naine, kes pole nii emantsipeerunud jne. Ja sellega magus fantaasia lõpeb ja algab – nagu ikka – autori järelsõna, kus siunatakse venelasi ülbuse ja eestlasi selgrootuse pärast.

“Kuldsed kuuekümnendad” on lõpuks heaks võõrutusraviks Vallaku fantaasiailmadest. Toimub sulnis suvekohtumine Gatšina rüütlimõisas, kus erukindral Soodla võõrustab oma poega, Hjalmar Mäed, Henrik Visnapuud ja luuletaja kaht noort austajannat. Saabub teade Hitleri siitilmast lahkumisest ja mehed meenutavad viimastel aastakümnetel juhtunut.
Natsid võitsid maailmasõja ja nagu lubatud, koloniseerisid ida-alad Uuraliteni. Need eestlased, kes idarindel võitlesid, said tasuks parunikohad kolhoosides ja mõisades (nagu siis Soodla Gatšina rüütlimõis) laial endisel Venemaal (teadupärast slaavlased ei ela enam seal). Mis veelgi enam – sõja järel toimus aarialike rassitunnustega rahvaste laiali pillutamine (nt baltisakslased said oma mõisad ja maad tagasi) ja seeläbi keeleline ühtlustamine – kõik rääkigu saksa keelt. Ja 20 aastaga ongi eesti keel kultuurkeelena enamvähem kadunud (ja Vallak muidu viriseb teistes tekstides, et 50 aastat nõukogude okupatsiooni on eestluse sama hästi kui hävitanud). Et tegemist kuldsete kuuekümnendatega, siis teadagi mõni kultuurikorüfee on tiibu avamas:

“Meie noortel luuletajatel, kes ongi juba saksakeelseina üles kasvanud, on aga eriti hea. Kogu maailm teab Paul-Eerik Rummot ja Viivi Luike. Luige lüürilised värsid on eriti hinnatud Jaapanis, aga ka Viini noorsoo hulgas. Päris nooruke Johan Viiding on vallutanud Berliini kabareed. Mul on küll pisut muret tema pärast – ta väljendub vahel selliselt, et Gestaapo võib hakata tema vastu huvi tundma.” (lk 45-46)

Ahjaa, milline kohustuslik Vallaku teksti element on mainimata...? Mis muud kui teksti lõpetab vananeva Visnapuu threesome blondi ja brünetiga.

Ütleks, et see on haige raamat. Kui eelmises raamatus on teatav camplik hoog ja trall (kuni järelsõnani, mis vajub vihkamissohu), siis selles trükises on lihtsalt kõik kuidagi... tuksis.

ulmekirjanduse baas

16 juuli, 2011

Tõivelemb Vallak – Munamäe lahing (2002)

Alapealkirjaga: “Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud.” - see ütleb kõik, aga siiski väike ümberjutustus,ja igati lühidalt. Niisiis, on 1939. aasta. Vapsid, kes olid Pätsi-Laidoneri poolt mõne aasta eest maha surutud, tõusid siiski fööniksina ja ennäe, Artur Sirk on armastatuim mees Eestimaal. Kõik mõistavad, et ees on sõda – Nõukogude Liiduga! Mis teha? Vastab Sirk:

“Kui suudame teha midagi sellist, mida vähemalt moodsas maailmas veel ükski rahvas pole suutnud – vahetada kõik, mis meil on väärtuslikku, relvastuse vastu – kuni selleni välja, et muutume täiesti puruvaeseks, ajame igapäevaelus läbi vaid kõige hädatarvilikumaga – siis – võib juhtuda – et meil ei tulegi sõdida – vaenlane vaatab, et siit pole midagi saada, relvi on, aga terveina neid käest ei anta... Kui me ei suuda end ületada ja üksmeelselt-meeleheitlikult relvastuda, siis tuleb meil sõdida, kuid ka sel juhul pole meie olukord sugugi lootusetu.” (lk 8)

Kuidas see reaalsuses välja näeb?

“Kui veel hiljaaegu olid ajalehti kaunistanud hüüdlaused: “Kodu kauniks! Iga maja ette lillepeenar!”, olid need nüüd varju jäänud, hoopis suuremate tähtedega trükitult või lugeda: “Iga Eesti talu kindluseks! Kivikeldrid dzottideks! Iga elumaja ette soomusauto! Tank külatänavasse!”
Ja ilmusidki külatänavaisse esimesed tankid (karjapoiste vaimustusel polnud piiri!) ning selgus, et paljud uhked kivikeldrid andsid end üsna kergesti dzottideks või varjenditeks kohandada. Vaieldi vaid selle üle, kas niiviisi tuleb kindlustada ainult piiriäärsed maakonnad või kogu Eesti. Peale jäi seisukoht, et kogu Eesti – ühtlaselt ja täielikult... Kus talu, seal ka kindlus! Taluperemehed võrdsustati auastmelt kaitseliidu ohvitseridega. Nende ülesandeks oli rindejoonele jäämisel tegutseda oma taluperega koos regulaararmee üksustega, aidata viimaseid oma maastiku-tundmisega, kaitsta koos nendega oma talu nii kaua kui võimalik ja vajadusel koos nendega taanduda. Muidugi tundsid end nüüd oma sõiduvees kõik need mehed, kellele juba loomu poolest meeldib võim ja autoritaarne kord, kuid kaitseks tehtavate pingutuste paratamatust mõistsid kõik – Euroopas välja kujunenud olukorras polnud väikeriigil muud väljavaadet riigina püsima jääda.” (lk 4-5)

Ja nii ongi... Sünnib kommunistliku Põhja-Korea/Albaania sarnane natsionaalmilitaarne Eesti. Samal ajal peab Stalin kurja plaani, mida teha piiririikidega (ja kas Prantsus-Inglismaaga või kellega iganes lepinguid siduda). Ta püüab senini de jure võimul olevat Pätsi meelitada baaside lepinguga, hirmutades muidu vapsiõudusega. Päts lööb selja sirgu ja keeldub baasidest ja varjupaigast Nõukogude saatkonnas! Loovutab hoopiski avalikult võimu de facto Sirkile. Rahvas, muidugi, juubeldab. Ja Stalin ja Hitler sõlmivad MRP. Mis edasi? Stalini plaan on... rünnata Lätit (mis Balti riikidest nõrgim) ja kuna Läti-Eesti piir pole nii läbitungimatu piirikindlus kui Eesti-Nõukogude piir, siis Läti kaudu suunata väed Eestisse (ja ka Leetu), kaval on see Stalin ja jõudu neil jätkub.

Aga ega Eesti kindralid tolvanid ole – nii kui septembris kuulevad Läti poolt sõjamüra, ründavad ootamatult piiri äärde kogunenud nõukogude vägesid, mis on muidugi üllatus missugune. Soome ja Eesti allveelaevad panevad Läänemere lukku (ka Mannerheim on Sirkiga sõber). Eesti vabatahtlike lennuvägi (ehk siis kõiksugu sport- ja transpordilennukid jms) ründavad merepommide vms Pihkvat ja sinna kogunenud ilmatumat väekoondist. Õnnestunult! Tõsi küll, kolm lendurit hukkuvad (ja ellujäänud saadetakse hiljem täiendõppele Saksamaale). Nõukogude vägede kaotused on sõja alguspäeval meeletud ja suures vihas saadavad nad oma lennuväe kättemaksuaktsioonile. Ent – iga talu võrdub õhutõrjepatareiga ja muidu ka on Eesti armee igati hambuni relvastatult ootevalmis – lennukitest pole suuremat ohtu, niidetakse taevast kui vikatiga. Algab nõukogude maismaaoperatsioon.

Nojah, peale sügisel pikemat jukerdamist piiri ületamisel on nõukogude väed siiski järgnevate kuude jooksul anastanud mõned Kagu-Eesti vallad ja jäänud talveks toppama Haanja kõrgustikule – ehk siis algab Munamäe lahing. Vankad saavad maarahvalt vatti, aga ikka püüavad edasi tungida – ent eestlased teavad, et lauskmaal on massile raskem vastu panna, seega liin peab pidama. Toimuvad kanonaadid, kostitatakse propagandaga, loobitakse dessante Otepääle, kus asub Sirki komandopunkt, aga murrangut ei toimu. Tiblad saavad tappa, aga ei tagane (mis samal ajal Lätis toimub, jääb selgusetuks). Vahel käivad nõukogude lennukid Soome lahe kaudu Tallinnat natuke pommitamas (sest allveelaevad ei saa lennukeid jahtida), aga pole hullu.

Aga üks päev toimub siiski ebameeldiv sündmuste areng – hoolikalt vaenlase silme eest peidetud Munamäe vaatetorn langeb ja Nõukogude väed tungivad natuke edasi, ähvardades rinde kokkuvarisemisega. Sirk peab paiskama Urvastest rindele reservkompanii (lk 48). Rahvuslik ärkamine tärkab vangilaagrites istunud eesti kommunistidel (Vares, Lauristin, Ruus, Säre, Karotamm, Hint) ja nemadki on nüüd valmis võitlema Eesti Vabariigi eest! Kas sellest piisab?!? Ei, rinne vangub...

Kuid korraga helistab Hitler ja ta teatab Sirkile, et saadab Eestile hävitajaid ja pommitajaid koos täiendõppel olnud eesti lenduritega ning alustab omakorda sõda Nõukogude Liidu vastu (lk 51 – 1940. talvel; mis vahepeal Poolast on saanud?). Sirk rõõmustab ja plaanib omakorda edasi – kui värsked lennukid siin... miks mitte siis kohe rünnata Kremlit, Võrumaal asub selleks ometi lähim võimalik lennuväli? Hitler ja Göring (kuidas ometi edeneb Luftwaffe lubatud Suurbritannia hävitamine?) on vaimustunult nõus – tuld otse Stalini enda pihta! Ja nii lähebki.

“Arnold pikeeris. Kremli tornid... Otse ees, all, lähenes vääramatu kindlusega roheline plekk-katus, just täpselt see, samad liitejooned, hari ja kumerus – sakslaste luurefotodelt pähe õpitud. Just seal all on Stalini kabinet. Arnoldi pilgud naelutusid sellele kohale sekundi kauemaks, kui oleks tohtinud ja korraga mõistis ta, et enam pole võimalik lennukit pikeeringust välja tuua ja järgmisel sekundil – viimasel, mis tal oli elada jäänud – tundis ta vaid, kuidas samastus juubeldavalt kogu Eesti rahva kättemaksuga vihatud vaenlasele.” (lk 53)

Ja sõda ongi sama hästi kui lõppenud. Eesti kaotas 50 tuhat meest, Nõukogude väed kümme või enam korda rohkem. Eesti on vaba. Mis teeb Sirk? Häbeneb koostööd Hitleriga ja loobub avalikust elust ja läheb armastatuga Nepaali tantrabudismi harrastama ning koos saavutavad nad vikerkaarekeha (lk 58). Ja kuidas läheb nõukogudevabal Eestil?

“Sõjast on möödunud juba üle viiekümne aasta. Laastatud lõunavallad on üles ehitatud. Munamäe torn ammugi taastatud oma endisel kujul ja selle tipus lehvib taas sinimustvalge. Kogu Haanjamaa on täis mälestusmärke sõjakangelastele, tänu kellele Eesti suutis jääda Eestiks. Munamäelt Võrru ja sealt edasi Otepääle kulgeb Kuulsuse Tee, mida mööda sõidavad kevadeti kooliekskursioonid. Õpetajad jutustavad, kuidas sõja viimasel päeval, kui rinne oli täielikult lagunenud, riskis meie rahvuskangelane Artur Sirk sõita autoga seda teed ja tõusta Munamäe tippu. Otepää linnamäe ülemine veerand oli sõja lõpuks lennukipommidest nii üles küntud, et selle kunagine kena ümarus oli täiesti kaduma läinud. Seda ei hakatud taastama, vaid rajati mäe peale tasane ringikujuline punastest tellistest väljak, mille keskel kõrgub nüüd Arturi ja Aira mälestussammas, mis kujutab neid ühtes raevuka jumala ja jumalannana.
Eesti rahvaarv on tõusnud üle kahe miljoni, eestlaste osakaal rahvastikust moodustab 97%.” (lk 58)

Selline on siis kokkuvõte teose kangelaslikult poolest ehk makroajaloost. Kui aga vaadata mikroajalugusid, läheb pilt veidralt kirjumaks. Selge see, et siin liiguvad ringi mitmed reaalsed poliitikud ja sõjaväelased (Sirk, Päts, Rebane, Larka, Pitka jne jne). Aga tõeliselt vürtsikas, et tegevusse on kaasatud kaks teadatuntud luuletajat – Bernard Kangro ja Aira Kaal.

Kangro, kes raamatu avalehekülgedel on ehk skeptiline sellise militaarsuse suhtes ja kirjutab ikka veel hinnatud loodusluulet, osutub siiski tubliks eesti meheks (ehk mõjus meeliavardavalt esimene seksuaalakt armastatuga (lk 9) – milline akrobaatika!) ja hakkab Eesti vägede tulejuhiks, olles muuhulgas armastatuga kuuseks dekoreeritud Munamäe vaatetornis kuni selle saatusliku hetkeni, mil nõukogudelased avastavad selle kurikavala maskeeringu ja saadavad paar pommi torni poole teele – Bernard ja Ester lendavad õhku ja nende plahvatuses ühendatud kehad jäävad vedelema karjamaa lattidele (lk 45).

Omaette ooper on poetess Kaal, kes on naksti võlutud miitingul esinevast Sirkist ja peale üht võrgutavat ööd heinaküünis saab ta armukeseks, ning koos asuvad nad sõjapäevadel Otepää punkris ja mujalgi harrastama tantristlikku seksi, algul guru juhtimisel, hiljem omapäi (Aira ja Arturi Nepaali elust saavat samuti romaani kirjutada – aga kahjuks/õnneks pole seda veel tehtud). Ja kõik on rahul. Siit ehk mõttetera KVÜÕA juhtidele õppeprogrammide täiustamiseks.

Mõneti jääb raamatust mulje nagu vabatahtlik Marek kirjutaks 91. polgu tulevast ajalugu, nii särav tee on eesti sõjameestel ja millised täiuslikud surmad. Autor elab tekstile sedavõrd kaasa, et justkui olnuks ta ise seal, mõnes dzotis või staabis – ikka meie tulistasime ja meie täpne tuli ja meie liikusime jne. Eesti oli sõjaks nii hästi ette valmistunud, et kogu sõja jooksul pole tekstis juttugi laskemoona vms puudusest – kui vaenlane on nähtaval, tuleb kohe lasta ribadeks! Aga noh, selline see elu kord on. Autoril on seletav järelsõnagi kirjutatud, aga jätan sealt mõned laused tsiteerimata. Kiiduväärt, et seal pole vähemalt juttu vandenõuteooriatest jms. Huvitav, kui lugeda seda teksti ja Spinradi raamatut järjestikku, mis siis teadvusest järele jääks?

Vaat siis, mis juhtub, kui otsida üht Peet Vallaku teksti. Maailm on kummaline. Vaikselt loen sama autori järgmist raamatut, ja see on vist hulga nirum.

ulmekirjanduse baas

15 juuli, 2011

Peter V. Brett – Kõrbeoda (2011)


Kuigi Bretti avaraamat jäi mul koledalt hammaste vahele krigisema, oli käesoleva raamatu alustamise puhul ikkagi rõõmus ootus – mingigi eskapism sellest tavapärasest kirjandusest, mida viimastel nädalatel lugenud. Ja raamatu edenedes joovastus kasvas, sest tegemist on mõnusalt kaasakiskuva värgiga. Miks? Raamatu teeb vingeks ohter möll ja need pöörased võimukad naised (vanaemadest lastelasteni), kes muudkui mahhineerivad õnnetute meestejurakate kallal. Ja kangelaste lapsepõlvest on õnneks juttu vaid raamatu algupoolel (sest teadupoolest on kirjeldused kangelaste lapsena sirgumisest igavad).

Nojah, raamatu tegevustikku ei taha eriti kokku võtta (mis muidugi tähendab seda, et kui peaks kolmandat raamatut lugema, siis pole sellest postitusest suurt abi mälu turgutamiseks). Krasialased tungivad kõrbest välja, et maailma endale allutada ja peale seda alustada viimast sõda deemonisoo väljajuurimiseks. Arlen, Leesha ja Rojer tegelevad vaba maailma ühendamisega ning jagavad tarkusi ja loitse deemonite vastu võitlemiseks (kuigivõrd kaasneb sellega emantsipeerumine jms), olles samas hädas südameprobleemide ja liigse deemonlikkusega. Põhja ja Lõuna kokkupõrge on vältimatu (muidugi nende usud meenutavad kaht viimase aastatuhande konkureerivat usku). Ja teksti imbuvad uued vürstdeemonid, kes teevad hulle kehaväliseid tempe ning peavad vaoshoitult jahti Jardirile ja Arlenile. Ja siis on Renna, kellest saab üks hetk Maalingutega Rambotar (no see ümberkehastumine käib sutt ülikiirendusega, aga noh, päästjate värk). Ja intrigaanidest matriarhid möllavad mis hullu (viis, kuidas Inevera oma abikaasale 11 liignaist peale surub, on traagikast hoolimata lõbus), korraks kaks matriarhi satuvad käsitsi surmavõitlussegi (aga!). Krasialaste ja Raidurivälu rahva kultuuriline kokkupõrge on päris vahva, kõik need imelikud põhjamaa naised, kes panevad kõrberahva silmi pungitama ja vere vemmaldama. Ja Leesha ei saa ikkagi ühtki meest oma tanu alla, ei vea kaunitaril. No raip, tekst täis möllu, lugemine mõjub noorendavalt.

Tõlkija arvatavasti kiristas hambaid, et ei lubatud oma eelmise osa lemmikväljendit kasutada – toimetaja oleks võinud kasvõi ühegi hittväljendi sisse jätta, praegu näib see lugejate peale solvumisena. Miks Bretti maailmas vihma ei saja? Õhtuti kerkib vaid udu, kust siis kehastuvad deemonid – aga kus on ometi vihm (või olen mälutu)? Nagu fantaasiakirjanduses kombeks, esineb siingi ebanormaalseid seksuaalsuhteid – intsest ja pilastamine. Hmm, kui autor räägib tänuavaldustes 8 tegelaskuju vaatenurkade põimisest, siis kes need on – no pähe tuleb Abban, Arlen, Jardir, Leesha, Renna, Rojer – a ülejäänud kaks? Need kaks vürstdeemonit? Lehekülg 666 on seda numbrit väärt.

Mõnus lugemine ja kadestan inimesi, kes alles seda raamatut alustavad.

ulmekirjanduse baas
fantaasiajuttude muljed
kiiksu lugemisarhiiv
padjaklubi

14 juuli, 2011

Mart Vabar – Moodsad Muinaslood (2010)

Tekste võib vist nimetada sotsiaalmajandusliku koega muinaslugudeks. Ühiskonnakriitiline! Ja nii. Vabar on piisavalt hull ja vajaks hädasti kedagi, kes ta tekstide keelelist külge vähe siluks, mis muudaks tekstid loetavamaks – kui aus olla, siis segab lugemist. Autor vist imiteerib muinasjutu keelt (ehk siis rohkem jutustamist ja vähem möla), ent see tekitab üllatuslikult olukorra, kus on kokku lükatud palju veidra ehitusega lauseid, mida pole just lihtne jälgida ja nautida. Tekstides napib kas poeetilisust, stiili või kergust (no ühtlane segane stiil on iseenesest olemas, aga see on selline nišitoode, mis vajab sama veregrupiga lugejaid) – ühesõnaga, rohkem õhku ja pause ning loomulikumaid lauseid. Ja mis küll juhtus avaloos “Sinisilmne lugu” - lugu on lugu kuni põlenguni, peale mida toimub (mulle) arusaamatu lagunemine, kogunevad kõiksugu asjapulgad, kes räägivad peategelasest sabatut juttu kui mingist triksterist vms. Mingi hetk tuleb ise enda tekste võõra pilguga vaadates näha, mis sobib, mis mitte; kõik pole kuld, mis hiilgab.

Nojah, käesolev postituski särab sellisest mõtteselgusest, et endalgi on piinlik.  

13 juuli, 2011

Maarja Pärtna – rohujuurte juures (2010)

Ilusate naiste loome kohta on kuidagi ebamugav midagi negatiivset kirjutada ja siis pigem varjutad selle ära mingi sodi-podi sisse. Aga Pärtna raamatu puhul sellist kamuflaaži kasutama ei pea, sest luule on aus ja tegus. On tumedust, on küsitavusi, on naiivsusi, on teravust, on Karlovat, on arusaamatust, on nooruslikku kategoorilisust. Aga õnneks puudub igavus. Kui autor kunagi juhtuks proosat proovima, siis oleks minu kujutluses kena selline kiiksuga ulme (rohujuuretasandil on võimalused olemas), lihtsalt ja hoolimatult stiilne.
Ja kujundus on hea.

Juhan, mida mõelda võisid kui
klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid
olid ju enda blogis pihtinud et
seinakella tiksumine sööb su närvid 
Juhan, olid su põletatud luuletused
kellelegi pühendatud 
Juhan, kuidas saab kellegi luule olla
suurem kui ta ise 
Juhan, kas taevas oli
ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui
aknast välja vaadates teadsid et
enam pole sealt midagi head oodata
(lk 16)

Milline tore luuletus. Esimesed salmid liiguvad tavapärasel märksõnade mängimisel (nagu ikka tänapäeva lullades tehakse), ja siis korraga viimane stroof lõikab lihha ja luusse. Wunderbar, ütlen.

12 juuli, 2011

Stalker 2011 valimine - osale ja võida parem enesetunne!

Viimane aeg hääletada Stalkeri valimistel ja seda võimalik teha 18. juulini.
Ja neid nimekirju on niisamagi huvitav vaadata. Aga veel parem on sõna sekka öelda.
Täpsemalt hääletuse kohta lugeda paluda siit. (Tänud vihje eest.)

Parim tõlkeromaan
Armintrout «Veresidemed I: Ümbersünd»
Armintrout «Veresidemed II: Kurjuse küüsis»
Armintrout «Veresidemed III: Põrmust oled sa võetud»
Armintrout «Veresidemed IV: Kõigi hingede öö»
Asimov «Koidu robotid»
Asimov «Robotid ja impeerium»
Atwood «Uputuse aasta»
Bester «Tiiger! Tiiger!»
Brett «Maalingutega mees»
Cast & Cast «Märgitud»
Bujold «Sõduri õpilane»
Collins «Lahvatab leek»
Crichton «Järgmiseks»
Dees «Tapja»
Farmer «Trollide meri»
Fitzpatrick «Salajane»
Fletcher «Hõbekeel»
Flynn «Koletu»
Gaiman «Tähetolm»
Garcia & Stohl «Ilusad olendid»
Hancock «Ajarännak»
Hardinge «Öökärbse lend»
Harris «Surnud, kuni jõuab öö»
Robert A. Heinlein «Võõrana võõral maal»
Hawking &  Hawking «Georg ja Universumi salavõti»
Jeskov «Viimane sõrmusekandja»
King «Tume torn»
Kuhn «Mäng»
Lessing «Shikasta»
Lindqvist «Lase sisse see õige»
Livingston «Imekummaline»
Lowry «Andja»
Lœvenbruck «Emahundi öö»
Lukjanenko & Vassiljev «Päevane Vahtkond»
Marr «Ohtlik armas»
McKenna «Otsija»
Mead «Vampiiride akadeemia I»
Mead «Vampiiride akadeemia II: Külmavõetud»
Meyer «Keha»
Morgan «Vampiiri kättemaks»
Noël «Igavesti»
Novik «Tema Majesteedi lohe»
Orloff «Keelevääratus»
Paasilinna «Tule taevas appi»
Palma «Ajakaart»
Pehhov «Varjus hiilija»
Pournelle «Falkenbergi leegion»
Pratchett «Nähtamatud akadeemikud»
Pratchett «Rahategu»
Reasoner «Vampiiriafäär»
Reeve «Põrgulikuid leiutised»
Roberts «Läbi aja»
Sage «Wõlukunst»
Schätzing «Parv» [2 köidet]
Scott «Nõid»
Smith «Äratus»
Somper «Ookeani deemonid»
Spinrad «Torgi Jack Barronit»
Stiefvater «Värin»
Sussmann «Kadunud oaas»
Zafón «Ingli mäng»
Zelazny «Amberi veri»
Zelazny «Kaose märk»
Zink «Õdede ettekuulutus»
del Toro & Hogan «Allakäik»
del Toro & Hogan «Tõbi»
Trussoni «Maised inglid»
Twelve Hawks «Kuldne linn»
Ussatšova «Iha»
Vinge «Leek sügaviku kohal»
Young «Hurtsik»

Parim antoloogia või kogumik
Bulõtšov «Perpendikulaarne maailm»
Gailit «Saatana karussell»
Heinsaar «Ebatavaline ja ähvardav loodus»
Meyrink «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»
Sulbi (koost) «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»

Parim tõlkejutt
Bulõtšov «Mäekuru» (autorikogu «Perpendikulaarne maailm»)
Bulõtšov «Perpendikulaarne maailm» (autorikogu «Perpendikulaarne maailm»)
Bulõtšov «Tõrge-67» (autorikogu «Perpendikulaarne maailm»)
Burne-Jones «Druiid ja neiu» (antoloogia «Mona Lisa abielu»)
Carlson «Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Carlson «Väike armas jõulutuli» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Carlson «Väljapääs («Algernon» 2010; september)
Coleman Finlay «Lucy, tema hiilguses» («Algernon» 2010; detsember)
Dahl «Siga» (autorikogu «Kiisu-kiisu»)
Dahl «William ja Mary» (autorikogu «Kiisu-kiisu»)
Kleinheincz «Piisk vaarikat» («Algernon» 2010; aprill)
Meyer «Bree Tanneri lühike teine elu» (Pegasus)
Meyrink «Aurustunud aju» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «Kuum sõdur» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «Kõrvakohin» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «Must Kera» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «No siis küll» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «Pässoglobiin» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Meyrink «Saturni rõngas» (autorikogu «Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?»)
Stross «Hulkurfarm» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Swinburne «Surnuarmastus» (antoloogia «Mona Lisa abielu»)

Parim eesti autori romaan
Ernits «Kõrvalmälu» [e-raamat]
Kull «Seinad»  [e-raamat]
Kunnas «Gort Ashryn III: Rahu
Kusnets «Hundipäikese aeg III: Hullud on hundid ja hullud on hagijad»
Leesalu «Mahajäetud maja»
Parbus «Paljakäsi ja relvaga: Mees, kellel polnud nime»
Raitar «Elu võti»
Reinaus «Nõidkapteni needus»
Saksatamm «Külaline Okidoki planeedilt»
Tarlap «Tuleriitade öö»
Tihanov «Täiega pöördes»
Veskimees «Sümfoonia katkenud keelele»
Vilep «Hirm»
Wimberg «Kutsutud külaline»

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Hargla «Ingel ja kvantkristall» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Hargla «Raudhammas» («Looming» 2010; nr 6)
Heinsaar «Ülejäänud elu õnnenatuke» («Looming» 2010; nr 5)
Rist «Kõige tähtsam on silmale nähtamatu» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Veskimees «Kuldhordi teine tulek» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)

Parim eesti autori lühijutt
Aedma «Pesemata nõude planeet» («Värske Rõhk» nr 22)
Belials «Näe, kala!» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Hargla «Apteeker Melchior ja katustel tantsija» («Eesti Ekspress» 2010; nr 51 (23. detsember))
Heinsaar «Endel Lippmaa lahkumine» («Vikerkaar» 2010; nr 9/10 / autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Endel Lippmaa tagasitulek» («Vikerkaar» 2010; nr 9/10 / autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Elu pärast surma» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Inimesed ja jumalad» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Jaht» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Juhtum Koerus» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Juhtum pargis» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Kaunitar, kes oli kõike juba näinud» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Kui Herman õitseb» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Kuldar Sink astub ellu» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Patukahetsus pööraveres» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Peep Laanepuu rännakud» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Pilet Kalaabriasse» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Raimond Kukumaa armastused» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Heinsaar «Rokokoo tagasitulek» (autorikogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus»)
Kaas «Põgenemine» (antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»)
Kangur «Ilmamees» («Algernon» 2010; aprill)
Kivirähk «Ilus loom» («Looming» 2010; nr 4)
Kivirähk «Laps ja kana» («Looming» 2010; nr 4)
Kivirüüt «Jaaniöö röövlimäel» («Algernon» 2010; detsember)
Kivirüüt «Valget daami otsimas» («Algernon» 2010; detsember)
Oja «Lamburiinimängija õnnekillud» («Looming» 2010; nr 3)
Raud «Täiskuuööl» (autorikogu «Kaev keldris»)
Veskimees «Kaugete päevade valgus» («Algernon» 2010; detsember)

Minu valikud on sellised -
Parim tõlkeromaan: 1. Palma "Ajakaart" 2. Schätzing "Parv" 3. Gaiman "Tähetolm" (Spinrad, Vinge ja Bester tihedalt kannul)
Parim antoloogia/kogumik: 1. Bulõtšov
Parim tõlkejutt: 1. Bulõtšõv "Tõrge-67" 2. Bulõtšõv "Perpendikulaarne maailm"
Parim eesti autori romaan: 1. Kusnets "Hundipäikese aeg III" 2. Kunnas "Gort Ashryn III" 3. Tarlap "Tuleriitade öö"

11 juuli, 2011

Jaak Kõdar – Ütlemata ütlused (2011)

Raamat siis Kõdari kaheksa-üheksakümnendate mõtteteradest, kasuks tuleb tollaste hüüdlausete tundmine. Igati korralik kujundus, eriti see lehekülgede esitamine. Ja mis siin muud ikka lisada.

“Inimene igatseb koera, et keegi tema läheduses teiste peale hauguks.” (lk 12)
“Selle asemel, et rumalust hävitada, hakkame seda täiustama.” (lk 23)
“Itaallasega lennuõnnetust üle elada on topeltõnnetus.” (lk 25 – mingist filmist inspireeritud või?)
“Olen avalikustamise poolt, kuid on asju, mida ei tahaks mitte kuidagi teada.” (lk 38)
“Elu on natuke paremaks tagasi läinud.” (lk 42)

10 juuli, 2011

Gabriel Garcia Marquez – Minu mälestused kurbadest hooradest (2006)

Suvine lugemine vanameestele ehk siis sellest, kuidas vananev kolumnist otsustab oma 90. juubelit tähistada magades süütu tütarlapsega (raha eest saab kõike) ja läheb pisut segi võimalusest olla lähedane (aga ei mingit seksi – vaid kiimlemine) magava (esimestel kordadel uimastatud) noore tütarlapsega (vanuses 13 või 15 (lk 18, 60), hingates üheskoos bordelli ööõhku. Klassikutele on ehk sellised maitsevääratused lubatud, aga noh, nojah, muidu. Poole pealt hakkab lugemine jooksma ja tõepoolest, armastus on olemuselt ilus ja üksi pole kena surra. Võrdluses Vargas Llosaga võiks öelda, et kui peruulasel esineb rämedalt rõvedaid hetki, siis kolumblasel on need pigem rafineeritult rõvedad (aga miks mitte ka lihtsameelsed?). Ent ega kumbki papi end tagasi hoia – tekst olgu elusalt kobrutav.

09 juuli, 2011

Urmas Vadi – Kohtume trompetis! Elvis oli kapis! (2005)

Kui järele mõelda, on Vadi oma põlvkonna autoreist vist edukaim – ports raamatuid ja lugejamenu, kõiksugu lavastused ja näidendid ja muusikal ja stsenaariumid ja veel raadiotöö (minu teada ei kirjuta veel vaid kommertsseriaale). Selline on edukas autor ja tõepoolest, miks mitte, inimestele ta loome meeldib või astutakse sellega neile konnasilmadele. Nostalgiliselt mainiks siiski veelkord, et tädi Anne on Vadi senise loome tipp ja siinsed näidendid ei küündi selle tasemeni ep mitte, tegemist on autori otsingutega, või noh, pilgariga. Aga kuidas kellele.

Esimesest näidendist pole suurt midagi rääkida, sest see on vanamuttidest ja Vadi paneb nad põdema sügavaid hallutsinatsioone.

ELVIS2: Ma üldse ei imestaks, kui ta arvab, et meie olemegi ainult selleks, et kui keegi tuleb Elvise järele, siis saab ta meid ette lükata, et teda ennast kätte ei saadaks.
ELVIS3: Mul on hirm! Ma kardan niimoodi surra, kui keegi ei tea, kes ma tegelikult olen. Ja tema jääb alles ja siis kõik arvavad, et see on tema, kuigi see olin mina... Ja see kõik võib kohe juhtuda! (lk 68)

“Elvis oli kapis!” on siis teadagi kapist välja tulemise lugu (milline hiilgav nali!). Ei, miskit muud – Elviseid on rohkem kui vaja (massipsühhoos), ja noh, vähemaks neid näidendi jooksul jääb (aga saabub Kuningas, kel reaalsusprobleem (siiski minevikust, mitte paradiisist)). Raamatu tagakaas reklaamib, et Vadi paneb sürri, ja tõepoolest, nii ongi. Minu lemmiksürriks oli ühe Elvise lagunemine tekstist välja. On näha, et autor on loonud maailma, kus ta tunneb end väga koduselt ja mõnusalt (nagu peakski), aga ausalt öeldes mulle see rahmeldamine suurt korda ei lähe (huvitav, kas Vadi vaimustus samamoodi siis, kui kirjutas Georg Otsast), ei tekita lugemispinget. Ent teistele pakub, ja tõepoolest, ei imesta kummastunult.

Mis viib edasi mõttele, et ikka pagana vinge, et Vadi on hoopistükkis head proosat kirjutanud, mida tõesti soovitaks lugeda. Olenemata aastaajast.

08 juuli, 2011

Jim Ashilevi – Nagu poisid vihma käes (2007)

Üks ütlemata kurb lugu ja täiesti sisutu postitus sellest raamatust (nagu viimasel ajal kombeks ja nagu järgnevadki šedöövrid). Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis ei oska öelda, millisest valupunktist see näidend räägib. Tekst on olemas ja funktsioneerib, aga ei ütle nagu midagi. Käib üks pidev psühhotrauma alternatiivneuropsühhohaiglas mehistumisraskustega meestele, murtakse luid ja kiiritatakse ja vägistatakse vaimu ja keha; ju siis lavastaja annab oma nägemuse. Ja milleks see jutustaja Misel õieti vajalik on, lisab ainult melodramaatilisust (või noh, nagu romaani puhul täheldus, meeldib autorile maneerlikkus). Hea, et enne romaani lugesin, on teine erksam kui siinne noorpõlvekatsetus.

07 juuli, 2011

jaan pehk – tuigu kui tuled (2006)

On Francois Villon. On Friedrich Schiller. On Jaan Pehk.

meenus viin
šveitsi pealinn 
jaa jaa
ära targuta
(lk 15)

Pehki kolmest raamatust on see vast nõrgim (vahel vist räägitakse “teise raamatu sündroomist”), mis sunnib (tegelt ei sunni, heameelega ikka) mainima seda, et Orelipoisi “Õnn” on hea plaat (vahel räägitakse ka “teise plaadi sündroomist”), mis oligi ettekäändeks nende raamatutega tutvumiseks. Head lood (plaadil niisiis): “ninapidi”, “lollim jutt”, “väike hipi”, “noodil nukramal” (no lihtsalt super, selle nädala lemmiklaul), “see alles jääb” ja “mitte kuskil”. On kantrit, on nihujazzi, on muinasjutte, on tangot.

angiin 
kurk on
punane
nagu tomat
(lk 27) 
hobusegi tapab
sigarett nad räägivad 
sittagi 
kogu elu oma
mära seljas
päikesele vastu
suits hambus
kappan
(lk 40) 
päeva küsimus
kas süüdi
on voodi
või väsimus
(lk 56)

06 juuli, 2011

Jaan Pehk – 4 (2009)


On T.S. Eliot. On Wislawa Szymborska. On Jaan Pehk.
kanterile 
heida ketas
publikusse
Gerd 
ja näed
verd
(lk 43)

Eelmise raamatuga võrreldes on progress ja mehistumine, rääkimata heast kujundusest (fotod oojee). Esile tõstmist väärib kaks tsüklit - “minu muusika” (no selle luuleteose võiks lindistada, oleks tore monoooper, vastukaaluks “minu inimestele”) ja “valdek” (üpris äraspidine variant teemal “dr Noormann küsib”).

juhuluule juurte juures
lubatud on toored võtted
enne kui sa haarad sule
taganegu targad mõtted
(lk 60)

Ülo Mattheus – Vabanemine kuulmise läbi (2011)

Mattheuse mälestused oma üpris keerulisest pereloost, kus segaduse põhjustanud II maailmasõda. Ja surnud lähedased, kes autorit saadavad. Ja Tiibeti Surnuteraamat, mille abil lahkunuile palveid esitada. Selliste mälestuste lugemine paneb ikka mõtlema, kui siiras nüüd autor on, kui palju on siin ilukirjandust (viimane peatükk Gautama suremisest on muidugi selgelt eristuv). Ühesõnaga, kui tahad kainestuda keset melu ja möllu, loe seda raamatut, tõsine värk (soundtrackiks võiks soovitada ...And You Will Know Us by the Trail of Dead, aga samas see pole nii hea bänd) väikse kuiva huumoriga.
No tegelt pole mul midagi öelda selle raamatu kohta.

“Aeg on näidanud, et rääkimata asjad takerduvad hinge sügavusse. Ent kunagi kerkivad need uuesti pinnale ja need tuleb ikka lahti harutada – kellegagi, kelle jaoks see on niisama oluline. Ja kui too keegi on surnud, tuleb rääkida surnuga. Tundub, et nad on läinud, aga tegelikult on nad endiselt siin, meie keskel, mälestustes, asjades meie ümber, teistes inimestes, takerdunud vahepealsusse. Ent võib-olla surnutest rohkem takerduvad elavad inimesed, kes mingil põhjusel ei suuda end vabaks mõelda või vabaks tunda. Ikka on valus ja mingi seletamatu nukrus painab. Kus on küll see õpetaja või guru, kes teejuhina juhatab meid läbi meie enda nukruse, nii nagu ta juhatab bardo vahepealsusse takerdunud surnu uude ümbersündi.” (lk 29)
ekspress
sirp

05 juuli, 2011

Jaan Pehk – Sisukord (2004)

On Dante Alighieri. On William Shakespeare. On Jaan Pehk.

meie läheme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp
(lk 7)

No tegelt see ei ole just debüütkogu, mis kõrguks üle Munamäe (sõbralikud arvustajad arvavad teisiti). Pehkile sobib teadagi minimalism, pikemad luuletused pole nii head, läheb mingiks pudrutamiseks. Valitud maitsega lugejale on siin vast sutt palju perse- ja peerunalju, noh, kordama hakkab. Aga! Aga – samas eepos kooliajast “üheksas vend” on õnnestumise võitu ehk siis jah. Mõningaid luuletusi leiab Orelipoisi plaadilt “Üheksakümmendüheksa”.

“seenelkäik oliveriga (oli veri ka) 
sõime metsas mingeid seenu
vahepealset küll ei meenu 
palju kännul oli verist
järele jäänd oliverist
(lk 43)

Karel Vanek – Vahva sõduri Švejki juhtumised Vene sõjavangis (1993)

Lugu siis jätkub sellega, kuidas vahva sõdur viimaks Lukaši kompaniiga rindele satub ja mis seal kaitsekraavides kahuritule all juhtub, jutud Švejki enneaegsest surmast on alusetud jne. Aga noh, ikka leidub mõni lehm, kes keerab täisjõulise mehe elu tuksi ehk siis kangelane satub totra juhuse läbi venelaste kätte sõjavangi. Pole just ime, et nõukogude ajal ei trükitud seda teksti üleüldises Hašekivaimustuses, Vanek annab vastu päid ja jalgu kõigile osapooltele, Venemaaga tutvumine pole mingi niisama vangilaagris molutamine. Raamatu parim osa on vast sõjavangide (Švejk, vabatahtlik Marek ja slovakk) juhtumised ja eluolu vene (ukraina?) külas, kuhu neid tööle munsterdati – ehk siis modernsed eurooplased vs vanamoodsad talumehed (aga millised volüümikad aplad talutüdrukud!), tollasele tšehhi lugejale võis Venemaa olud üpris šokeerivad tunduda. Tekst parem kui eelnevalt ootasin, sai naljagi.

“Kella üheksa paiku jõudsid nad põllule, kus Trahhim Ivanovitš seletas erutatult karjudes Švejkile, mida ja kuidas nad peavad tegema ja kus Švejk, vähematki mõistmata, end kõigega nõus ütles olevat ja kõike heaks kiitis:
“Nisu saab niidetud, kaer pekstud, päevalilled saavad mullatud, lähen hobusekarja ja härgi joodan ka. Dada, harašo, dada.”” (lk 133)

04 juuli, 2011

Juri Vella – Järvetuul (2011)

Hommikul järve ääres 
Veepiiril kohtusid kaks udu. Üks, roosa, tuli järvelt. Teine, violetne, tuli metsast.
“Kes sa oled?”
“Udu.”
“Minagi olen udu.”
“Aga miks ma sind ei näe?”
“Mina sind ka ei näe...”
Samal ajal lebas lähedal põõsastes mäletsev põhjapõder, silmad suletud, ning nägi ja kuulis kõike.” (lk 163)

Vella pole kirjanduslikult teab mis särav kirjutaja (no stilist siis), eks see eeldab kaasaelamist ja nii. Siberi looduse solkimise ulatust on raske ette kujutada ehk siis lood põhjarahvaste eluolu kokkutõmbumisest nõukogude tingimustes. Ja sääsed, palju-palju sääski. Põhjapõdrad ja naftatööstuse hoolimatus ja pakane. Vahel muinas-, mõistu- ja tõsijutte; inimesed, olge loomulikud. Endale parimaks ehk “Kuidas Julgeolekuvolinik õpetas kalamehi kala püüdma” - aga seda lugege ise.

Tulevase põhjapõdrakasvataja eeskirjad
(7x7) 
1. Järgi oma sugukonna tavasid, nii on lihtsam elada.
2. Haabjas ja narta aseta ninaga päikese poole.
3. Ära raiu maapinda kirvega, sest maa on elus.
4. Ära mine vanemate inimeste selja tagant läbi...
5. Ära tõsta toitu keevast katlast, muidu kasvavad sulle soolatüükad.
6. Kingitust ei tohi tagasi võtta, muidu kõrvetad rüü allääre ära.
7. Kui annad esimesena juua endast vanemale, kukub puu sulle peale. 
1. Kui räägid halbu sõnu, kukuvad sul hambad välja.
2. Kui sööd tooreid marju, tekib su silmadele kae.
3. Kui mängid tulega, teed öösel alla.
4. Ära roni puude otsas – kukud alla ja muutud tüdrukuks.
5. Ära raiu maapinda kirvega – rikud tööriista.
6. Kui lähete kahekesi metsa, ei tohi puust üks ühelt, teine teiselt poolt mööduda, muidu lähete tülli.
7. Püstkoda aseta väljapääsuga päikese poole.” (lk 164)

01 juuli, 2011

Ilmar Hiiresüda – Pensioni neljas sammas (2011)

Naiivsevõitu lugu sellest, kuidas keskealine endine politseiuurija Mart ei oska enda elule uut suunda leida ja otsustab kuritegelikul teel oma tulevast elujärge parandada – ehk siis panka röövida. Muidu oli tavaline uurija, aga näe, niipalju elukogemust kõrva taha kogunenud, et oskab pankade ja sisejulgeoleku krüpteeritud side jms pealt kuulata. Aga ei ole head halvata ehk siis Mardi mantlipärija, värskelt küpsenud nooruke uurija Ervin kipub Mardi ja ta kaaslaste jälgedele sattuma. Siiski pidid oma varasid Mardi gängile loovutama nii üks kommertspank kui ka vist riigipank vms. Raamatu filosoofiline selgroog paikneb vast lk 151-154, kus ekspolitseinikust kurjam selgitab oma kuritegude motiive. Aga ma ei oska seda kokku võtta.
Ja muidugi paras ports trükinäpukaid, needki süvendavad lugemisjärgset flegmaatilisust.

“Erilist usku tal aga sellesse operatsiooni ei olnud. Linnas on inimesi üle kuuesaja tuhande ja politseinikke vaevaline tuhat, siis jah, sellise vahekorra juures kõiki just ei kontrolli. Tegelikult on see vist riigi õnn, et enamik inimesi ei viitsi neile vastu hakata ja kuulab, kõrvad lontis, ametnike veidrusi, sest vastasel juhul võiks valitsus oma kohvrid kokku pakkida ning viimase kokkuvarastatud rahaga musta auku sõita. Ervin märkas oma mõttes kuidagi suuri üldistusi tekkimas. Jah polnud need valitsejad nii suured vargad midagi, lihtsalt oskasid olemasolevaid võimalusi teistest paremini ära kasutada.” (lk 120)

Charles Stross – Palimpsest (2011)

Stross on autor, kelle eestindusi võiks vabalt lugeda inimesed, keda ulme muidu ei huvita. Aga sellest raamatust ei oska ma midagi kirjutada. No et siis miniromaan ajarändudest... Väike tribuut Kafkale... Armastus, mis kestab üle kehade paljunemise tuhandete aegade vahel... Paratamatult ennastõgiv võimuaparaat... Lühiülevaade Maa võimalikust tulevikust universumis... Ussikestest...

“Liigina oleme äärmiselt ebastabiilsed, kaldume maltusiaanlikele kriisidele ja enesehävituslikele sõdadele. See näiline nõrkus on ka meie tugevuseks – kui meid on järel vaid paarituhandene kogukond kirjaoskamatuid kütte ja korilasi, võime laieneda ja taltsutada planeedi kõigest sajanditega, ning ehitada käputäie aastatuhandete jooksul kõrgkultuuri.
Nimetan nüüd teile mõned arvud. Kahe ja poole miljoni meile ligipääsetava ajastu jooksul – millest igaüks kestab miljon aastat – oleme inimkonda peaaegu kakskümmend üks miljonit korda uuesti külvanud, keskmise väljasuremisperioodiga kuuskümmend üheksa tuhat aastat. Iga Korduskülv tekitab keskmiselt 11,6 üleplaneedilist impeeriumi, 32 kontinentaalset impeeriumi, rohkem kui 960 keelt, mida räägib üle miljoni inimese, ja kogupopulatsiooni, mis koosneb 1,7 triljonist inimesest. Arvestatud meie planeedi eluajale – mida on kõvasti pikendatud igal ööl taevas näha oleva kosmoloogilise arendusprogrammi abil – tuleb meid kokku peaaegu kakskümmend miljardit miljardit. Meid pole mitte lihtsalt väga palju – meie hulk läheneb tähtede arvule praegusel ajastul jälgitavas universumis.” (lk 11)
 need read
ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik