Päris hoolsalt kujundatud teos. Natuke ebalust tekitab, et mille konkreetsega siin tegemist on, autor on järelsõnas määratlenud osad lühijutud lausa maagiliseks realismiks, millega ei tahaks kergekäeliselt nõustuda. Maailmavaatelised loengud? New age midagi? Või ehk essee ühiskonna paremaks muutmisest? Jaga ja sa saad, elu on imeline, tee heategusid ja ole siiras jne. Põhimõtteliselt võiks nõustuda, kui vaid tekst poleks niivõrd kunstiliste ambitsioonidega esitatud (no kuidas kellele, muidugi), raamatu lõpp läheb päris messianistlikuks. Autori järelsõna võtab iseenesest kokku selle emotsionaalse sõna- ja tunnetevoo sõnumi, ent vabandust, et ma ise seda siin kokku ei võta. Mitte et kuidagi halvustaks või naeruvääristaks autori mõtteid ja soove, aga minust ei ole tõepoolest selliste tekstide lugejat või kaasamõtlejat. Aga kui see kellelgi silmi avab, siis see teeks küll mulle rõõmu.
“Minu isa oli kellassepp. Minu jaoks oli ta Isand, kui Kellassepaisand. Teate ju küll seda ütlust, et Jumal oli kellassepp... Temale oli antud kaks annet. Ta parandas inimsuhteid. Ja parandas kellasid.
Kellaviietee ajal olime koos. Istusime kohvikus, mis meenutas kommikarbi sisemust. Ta võrdles sageli inimesi kelladega. Ka inimesed peavad võtma mõnikord aja maha, muidu võib jääda seisma, alatiseks. Iga inimene, iga kell vajab vahest, et talle pilk peale visatakse.
Oma teisest tõest rääkis ta harva, kui see väljendus kogu tema olekus – kui oled inimlik, tuleb elamine paremini välja. Ole inimene, ei vähem ega rohkem, õpetas ta mulle.” (“Inimlikkuseajast”, lk 43)
“Päritolu ja anded ei ole valitavad, aga süda on väljaõpetatav. Vabadus on võime muuta oma südant, õpetada teda mahutama tervet maailma.” (“Vabadusest”, lk 81)
“Näen juba ette, kui palju vastuseisu minu muudatused ühiskonnas põhjustavad. Inimesi häirib kohutaval kombel, kui sa ei lase ennast tüssata.
Ma lihtsalt pean jätkama, muidu ei saaks ma elu lõpuni rahu, et jätsin midagi tegemata, milleks mind siia ebatäiuslikku maailma saadeti. On vaja uusi ühiskondlikke kokkuleppeid. Üks olulisemaid on see, et rikkad ei valeta ennast vaeseks. Heldekesekene, millisesse sõnasõtta mind kistakse, isegi surmaähvardusi pean kuulda saama, kui julgen ausalt välja öelda, et miljardid magavad pangaarvetel! Pean seisma laste eest, sest nemad sõltuvad täiskasvanutest. Laste eest, kes elavad koos perekondadega prügimägedel. Emade eest, kellel ei jätku naeratamiseks hambaid, sest hambaravi asemel on nad ostnud oma lastele süüa.
Pean valmis olema selleks, et mind sõimatakse ahneks, purulolliks ja vaimuvaeseks, isegi demokraatliku riigikorralduse vastaseks.” (“Enesekindlusest”, lk 87)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar