03 jaanuar, 2012

Suzanne McLeod – Vere magus lõhn (2011)


Seda võiks nimetada neidudeproosaks, vaatan et paari nooremat blogijat on see raamat üsnagi rõõmustanud, aga ise olen vist liialt vana sellise jaoks. Aga igaühele oma. Kui hakkasin peas kõrvutama seniseid kogemusi vampiirkirjandusega, tekkis ehk lähim paralleel Pratchettiga, kus niisamuti eksisteerivad avalikult üheskoos inimesed, trollid, nõiad, härjapõlvlased, vampiirid jne jne – ainult et 21. sajandi glamuuris (no Pratchetti puhul on võimatu glamuuri leida, eksole). Või natuke lähedane oleks Lukjanenko varjatum võlumaailm. Kindlasti apokalüptilisem on del Toro ja Hogani luupainajalik fantaasia; endale lähedasim vast Martini verepulm. Aga see selleks, tekst pole puhas vampiirikas.

Ehk siis lugu sellest, kuidas mingi ametlikult loitsumurdjana töötav haldja-vampiiri segavereline Genny satub vampiiride vandenõu keskele, mille eesmärgiks haldjate-nõidade vere anastamine – no hulga kvaliteetsem kui inimsoo vesine lurr (inimestele muidu trendikas olla vampiiridele orjaks jne). Ma tõepoolest lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi, aga rohkem ei viitsi sisu tutvustada. Käib muudkui üks vere ja lõhnade ja aistingute lummus, ja muidugi kapaga seksikate meesisendite kirjeldusi, kes Gennyle uimastavalt mõjuvad (no üks on suisa saatür). Urban fantasy, nagu teavitab tagakaane info.

“Malik värises ja korraga tundsin oma rinna vastas ta südamelööke, mis tõotasid enamat. Ma tõstsin pea ja laotasin oma võlujõu ta ümber. Viimasest korrast, kui ma sellele nii vajalikku naudingut tundsin, oli möödas liiga kaua aega. Malik keeras meid nii, et jäi minu peale, hoides mu randmeid selja taga tugevas haardes, sõrmed pigistamas mu nahka. Mu soontes pulbitsesid iha ja võlujõud ning kuum ja niiske jalgevahe tuksles nõudlikult. Maliki silmades lõõmasid leegid ja huuled paljastasid nõelteravad kihvad. Läbi meid eraldava kanga oli tunda, et ta on kõva ja valmis.” (lk 270)

Kommentaare ei ole: