Tegemist siis kuuenda raamatuga, kus Hinno & kommuun seikleb mõrvarlikul Eestimaal, seekord 2010. aasta suvel, ikka metsataludes ja Tallinna rahailmas ja muidu looduskaunites paikades. Et eelmises raamatus pidi Hinno palavalt armastatu Synne salapäraselt pakku minema, siis nüüd ta tuleb ühel hetkel muidugi tagasi ja lahendab siin esile kerkinud probleemid. Õiget actionit nagu polegi – ikka Hinno ja ta Synne igatsemine ja miks mees ei maga oma erinevate kaasatilbendavate eksnaistega ja milliseid nalju ta viskab; taustal sebitakse natuke maffiaga ja vahel uuritakse, kes teostab metsikusi Märjamaa joodikutega. Hinno sooritab möödaminnes ka ühe mõrva, mis ei leia mingit vastukaja eikuskil ega eikelleski. Iseenesest võiks see romaaniseeria Hinno ja Synne vapustavalt vinge pulmaga (rahas pole küsimus!) lõppeda, aga ei, läheb vist ikka edasi.
“Geilo jõudis kohale. Olime jälle uue looga alustanud, kui mees ukse vahele ilmus ja meid kuulama jäi. Vaikselt tuli suurt kasvu ja tumeda pika patsiga mees tuppa ning istus. Kui loo lõpetasime, sõnas ta:
“Te olete ikka haruldased lauljad küll. Sellist kooskõla kohtab harva. Mäng on sul, Hinno, ka hea. Pole midagi öelda, aga meil on jama kaelas.”
“Mis jama?” küsisin kitarri seina äärde pannes.
“Meie ansambel läheb vist laiali.”
“Miks? Te mängite väga hästi ja mil pole selle kohta mitte midagi öelda,” leidsin.
“Jah, mängisime. Meil on esinemisi veel kokku lepitud, aga minna ei saa. Meie kitarristi ja lauljat pole enam,” tõdes mees. Ta võttis laualt võileiva ja hammustas seda.
“Kuidas nii?” ehmatasin. “Läksid ära või?”
“Jäädavalt,” lisas Geilo. “Nad lasti paar päeva tagasi Kohilas autos maha.” (lk 269)
Huvitav, milline on teose sihtgrupp. Nagu eelmise Sepa raamatu puhul sai elutargalt kirjutatud, on siingi tegelasgalerii niivõrd mahukas, et selle käigushoidmiseks jääb loodetav põnevusjutt tahaplaanile – värvikas kommuun, aga liiga palju tähelepanu igasugu sekundaarsetele värvikatele suhetele; tegemist justkui naistekaga meestele või meestekaga naistele või siis enamvähem naistekaga. Hinno on naistega suheldes ikka ühtmoodi agressiivne (käratamised, rebib asju käest, jõhkrad nö naljad vms) ning arvab, et pakkudes neile palju raha, on võimalik oma pilli järgi tantsima panna, mis muidugi õnnestubki (kuigi mees muudkui rõhutab, et raha pole talle endale tähtis jne). Kui järele mõelda, on tegelaste suhtumine raha ja rikkusse päris maniakaalne või obsessiivne, või on see autori eripära. Eelmise raamatu puhul tekkis küsimus (üleüldse ei mäleta, milline eksnaine seal maha löödi), miks Epp tagaplaanile jäi, siis siin selgub, milline salapärane ülesanne tal tegelikult oli (aga ega tal siingi suurt sõnaõigust ole – räägivad Hinno ja ta naised).
Nojah, loodetavasti saadab Sepa selle õnneliku abielupaari kuhugi reisile (kas naine pole suisa kroonimiljardär?), et natukenegi löövamat teksti saaks luua. Soovitaks lugeda ulmebaasist Silver Sära arvamusi Sepa raamatuist, see mees jaksab eesti piirialade kirjandust lahti mõtestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar