Tegemist siis pooleldi tellimuspostitusega, kuna autor soovitas seda raamatut vaadata, ja eks kunagi loetud proosaraamat on olnud meeldejääv. Kõigepealt kivi kapsaaeda ehk luuletuste kujundus, sellise šrifti kasutamine ei tundu mulle teps mitte hea, va tüsedad on need kirjakujud. Allajoonitud pealkirjad on samuti pigem harjumatu võte. Aga ehk on see mu isiklik kiiks.
Luulekogu meeleolu võiks vast nimetada ekspressionistlikuks? Igatahes kehalised ja sisemised tungid tõepoolest möllavad, hoovab Eros ja piilub Thanatos. Luulemina vastandab end liigsele esteetitsemisele ja nö purkisittumisele, tema on kannatav raidkuju. Üksinduse, ängi poeesia, vaikne hingekarje. Katkine, puuduolek, mõistmatus. Traagiline on see maailm.
Kujutluse vangis
mu erekteerunud kujutluses
kangastus su
paljastunud fassaad
ja omandas seal
globaalsed mõõtmed
eimingeid erilisi tundeid
eimidagi ülevat
vaid ürgse liha kutse
ma tegutsen
ja parem oleks
kui Milose Venuse moodi
sul puuduksid käed
sest nad on takistuseks
mu tungide teel
(lk 11)
See vast irriteerivaim luuletus; päris ehmatav, et naisel peaks puuduma Venuse kombel käed, et mees saaks oma tunge rahuldada. Tuletab meelde “Ameerika psühho” Batemani, kes lõikus kõiksugu avausi neidudele, enda tarbeks või rottide kiusamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar