10 veebruar, 2012

Hilinenud postitus: 2011 ja kirjandus


Arusaadav, et aastakokkuvõtete traditsiooniline aeg möödas on, sellegipoolest – kui juba möödunud aasta alguses loetud teoseid kohusetundlikult üles märkima hakkasin, võiks ju alustatuga midagi ette ka võtta.

Niisiis, mida ma teada sain. Esiteks seda, et ma ei ole enda üle uhke. Kui aasta esimesel poolel lugesin keskeltläbi kaks raamatut nädalas (juuni lõpuni 47 + hulgaliselt poolelijäänuid), siis teisel poolaastal sai kokku ehk 10 teost (mida unustasin ka üles märkida). Esimesel poolel on ilus number, eks? Aga tegelikult peitub seal taga labane kvantiteet: andusin oma madalale kirele uksumatu tulisusega ja ohtra lugemise sees läbisin vähemalt – kui mitte rohkem – 16 kriminaalromaani (näiteks veebruari seitsmest raamatust kuus jagunesid Boriss Akunini ja Dick Francise vahel), ja ega ülejäänudki enamuses teab mis kõrgkirjandust moodusta. Aasta teise poolde kuulus paremaid raamatuid, kuid siis oli maht jälle väike.

Pisut lähemalt.

Aastavahetus ning jaanuar möödusid Jaan Krossi tähe all, sest mingil põhjusel tabas mind eesti kirjanduse tuhin, mispeale haarasin esimese kättejuhtunud Krossi. Milleks juhtus olema „Kolme katku vahel”. Naiivselt teose läbinult meenus, mis kuradile olin sõrme andnud: teadupärast on tegu nelja raamatusse jaotatud umbkaudu 1000lehese teosega, millest esimene köide on alles algus. Mis seal ikka, sõrmele järgnes käsi ning vaheldumisi kergemate kirjandustega sain peaaegu lõpuni. Mnjah, neljas osa ootab siiski veel viimase saja lehe läbimist... Krossiga kipubki olema nii, et esimeste lehtede vaevalisele läbimisele järgneb avastus, et tegu on maailma parima raamatuga; see mõte ei kao, kui teos ludinal läbi saab, aga kui lõpetades haarad järgmise Krossi järele, saabub varsti väsimus. Igatahes, moraal on see, et iga Krossi paarisaja lehe vahele tuleks pidada mõni aastat pausi.

Vahepeale edetabel.
Aasta parimad teosed (paremuse järjekorras):
Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid”
Tõnu Õnnepalu „Paradiis”
Karl Ristikivi „Rohtaed”
Viivi Luik „Varjuteater”
Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
Georges Perec „Asjad”
Doris Lessing „Kassid”

Aasta halvima raamatu tiitli võiks anda Paulo Coelho „Alkeemikule”. Tihe klišeendus vaheldumas lööklausete ning eluõpetustega tegi lugemise küll omamoodi loetavaks, kuid nii titekalt filosofeerimine on siiski piinlik. Võib-olla liialdan nimetades teost aasta halvimaks, sest ometi selle ju läbisin (pika nimekirja sain ka teostest, mis tüütuse tõttu pooleli jäid), ning oskus halba sisu ja lihtsat lauseehitust sellise haaravusega edasi anda on ka omamoodi kunst. Aga vist seda enam kuulutan teose suurejooneliselt Aasta Halvimaks.

Aasta parimast ehk Karamazovitest kirjutasin pisut ja triviaalselt siia.

Detektiivkirjandusest - milles olen saavutamas professionaali taset - niipalju, et James Hadley Chase, Boriss Akunin ja Robert van Gulik on ägedad, Agatha Christie tüütab kiiresti, ent on mingi seletamatu rahutunne, mis teda lugedes valdab, Dick Francis käib kah, kui tarvis põnevust, aga Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom I” on täielik saast, ma ei teagi, miks seda lugesin või ennist eputasin, et „Alkeemik” olevat aasta halvim. Võtan sõnad tagasi. Aga Margery Allinghami loetud teos on nii äge, et teda vist tegelikult ei olekski pidanud siin lõigus mainima, vaid parema kirjanduse lõigus.

Aasta teisel poolel sai läbitud vähe teoseid paberil, aga kuulasin hulgaliselt raamatuid klappides. Avastasin the wonder world of audiobooks'i ning paar suvelõpu- ja sügisalguskuud möödusidki klapid peas erinevate teoste saatel mööda linna nii, et lõpuks olin kõva kuulmisega ja päriselus kokutasin iga asja peale „ah, mida?”. Lemmikuks sai Müstilise Venemaa Bütsantsi osa. Haruki Murakami „Dance, dance, dance” oli rohkem meditatiivne kui intellektuaalne kuulamine. Ahjaa, kuna kätte juhtus, hakkasin naljapärast Tarzanit kuulama, ning naljast sai tõsine fänlus: vaatamata aastatega kogunenud kriitikameelele nautisin iga hetke täielikult. Või mis "vaatamata kriitikameelele", just tänu sellele on teos saanud mitu kihti väärtust juurde (no see kämbi osa ja muu selline).

Piltlikumalt ja nii, 2011. aasta esimese poole nimekiri. Juunist edasi ununes üles märkida.
Minu siiras pihtimus:


Jaanuar
1. Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"
2. Jaan Kross "Kolme katku vahel" I
3. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"
4. Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
5. Robert van Gulik "Pärlikee ja pudelkõrvits"
6. Daniel Pennac "Nagu romaan"
7. Jaan Kross "Kolme katku vahel" II

Veebruar
8. Jaan Kross "Kolme katku vahel" III
9. Boriss Akunin "Achilleuse surm"
10. Boriss Akunin "Kroonimine"
11. Boriss Akunin "Altõnn-Tolobass"
12. Boriss Akunin ""Leviathan""
13. Dick Francis "Raami sees"
14. Dick Francis "Oma lõbuks"

Märts
15. Viivi Luik "Varjuteater"
16. Jon Balchin "100 teadlast, kes muutsid maailma"
17. Agatha Christie "Death in the Clouds"
18. Agatha Christie "Mrs McGinty´s dead"
19. Lynne Truss "Eats, Shoots and Leaves"
20. Christina Strutt "Loodussõbralik majapidamine"
21. Maarja Pärtna "Rohujuurte juures"
22. Juulius Juurmaa "Kuidas joonistada küsimust"
23. Paulo Coelho "Alkeemik"
24. Aarne Kähr "Aedniku aastaring"

Aprill
25. Jules Verne "Saladuslik saar"
26. Anna Wahlgren "Kooskasvamine"
27. Astrid Lindgren "Hulkur Rasmus"
28. Jeanette Winterson „Taak”
29. Gerald Durell "Loomad minu kellatornis"
30. Jules Verne "Kapten Granti lapsed"

Mai
31. Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
32. James Hadley Chase „Tiigril sabast”
33. James Hadley Chase „Missioon Siennas”
34. A.H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast”
35. Erle Stanley Gardner „Leitud plekkpurgi juhtum”
36. Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom” I
37. Doris Lessing „Kassid”
38. James Hadley Chase „Leinaliiliate varjus”
39. Karl Ristikivi „Rohtaed”
40. Georges Perec „Asjad”
41. Vicki Ivone „Rasedus: sõbrataride nõuandeid ehk millest arst ei räägi"
42. Abigail Abascal „Ja sünnib inimene”

Juuni
43. Georges Perec „Mõelda/liigitada ja teisi tekste”
44. A. Conroy „Mõrv kolmeteistkümnendas”
45. Margery Allingham „Kummituse surm”
46. Arthur Conan Doyle „Etüüd punases”
47. Tõnu Õnnepalu „Paradiis”

*
Ja siinkohal unus ülesmärkimine ära...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See on Julius Juurmaa ja "kuidas joonistada küsimust" hihi

bret ütles ...

on jah, ma tean. ja ma ei tee seda viga mitte esimest korda. oeh.