15 veebruar, 2012

Julius Umblia – Inimese wahekord Jumalaga ja tee tõele (1912)

"Igaüks, kes Jumala olemas olemist salgab, annab sellega oma halbtusest tunnistust.” (lk 3)

All right. Liharõõmude vastane raamat, mis selgitab kuidas siis hea olla. (Kuna kaanepilti ei hakanud pildistama, siis postikaunistus sellelt kunstnikult.)

“Suurem osa õppiwast noorestsoost peab hooramist uhkuse asjaks, nad kiitlewad sellega kõige häbitumal wiisil. Selle järeldus on et nende kolkunud, lödwadest nägudest mõistmatus wälja paistab. Iga auusama, inimese kohase püüdmise jaoks on iga tahtmine nende juures kadunud, nemad tunnewad ainult ühte ebajumalat, selle nimi on “himude rahustamine”, ja häda sellele, kes neile seda ei luba. Niisama nagu loomad, arwawad nad enestel õiguse olema, oma himusid rahustada, nad ei teagi, et nad teistsuguste seaduste alla on heidetud ja et nad, et paremateks olewusteks saada, waimu läbi liha tööd ära peawad häwitama. Nad ei tea, et Jumala poeg ilma on tulnud ja inimesesoole puhtuse põhjusmõtet kui ainust õndsuse teed on kuulutanud. Sellepärast on ka riigielu sisemine jõud mäda ja nõrgestatud, nagu meie seda wiimaste aastate mässust näinud oleme. Hoorus on iga riiklise langemise pea põhjus. Kaswatage oma lastes kombelikka, tugewaid inimesi, siis arenewad need nii kuulsad sotsialsed küsimused iseenesest ja üleüldised mässud ei saa rahwaste elule enam nii kardetawaks.” (lk 24)

“Mis kombelisesse elusse puutub, siis peab lastele, kui sugulik tung nende juures ärkab, selle kohta mõistlikul wiisil seletust andma, kuidas oma lihalikkude himude wastu wõidelda, et nad mitte käsikiimlemise (onaneerimise) ohwriks ei lange. Kaswawale noorsoole on see kõige hirmsam hädaoht ja suur hulk noorimehi ja tütarlapsi on selle hirmsa patu wõrgus. Kui meie koolides suguwõimlisi noorimehi ja tütarlapsi waatleme, kui kahwatud ja kartliku pilguga nad on, ja seda wälja kannatada ei jõua, kui neile terawasti otsa waadatakse, siis ei tarwitse just mitte mõttetark olla, et aru saada, et nad endid kõige hirmsamas patus “onani” süüdi tunnewad olema ja seda pattu edasi teewad, ilma et ennast aidata teaksiwad, sest et keegi neile selle asja kohta mõistlikku seletust ei ole annud. Selles kannawad isad, emad ja kooliõpetajad süüdi, keda wale häbitundmus tagasi hoiab, niisugust seletust andmast. Nad ei taha aru saada, et nad sellega nooresoole kõige suuremat head teewad, kui neile aegsasti, enne kui sugutung ärkanud on, selle kohta juhatust annawad, kui hirmsad järeldused käsikiimlemisel pärastise elu kohta on.” (lk 25)

Mõtteid tööpuudusest ja eesti soo jätkamisest.

“Paljude olewuste sünnitamisest ei ole mingit kasu, waid ainult niisuguste sünnitamisest, kes Jumala meelepäralist elu elawad. Kõige parem näitus selle kohta on wee-weeuputus. Enne weeuputust kosisiwad inimesed üksteist ja lasksiwad ennast kosida ja ei hoolinud selle juures Jumalast midagi. Seal süttib siis Jumala wiha nende üle põlema, ja ta häwitab kõik liha suure weeuputuse läbi ära, ainult Noa ja tema perekond pääseb ära. Meie näeme sellest, et Jumal ainult niisuguseid inimesi tahab, kes tema meelepäralist elu elawad, ja mitte nende paljuse peale ei waata.” (lk 29)

Lõpuks midagi positiivset.

“Inimene, kes Jumalat ei usu, on halatsemise wääriline olewus. Ta karistab oma teguwiisiga iseennast, häwitab kõik headuse enese sees, sest et ta õiget teed headuse poole ei tunne. Pealegi on see kombeliku kõlwatuse tundemärk, oma jumalikku päritolemist ära salata. Kes ennast parema ei tunne olema kui loom, see ei ole sellest ka mitte parem. Lihahimu läbi tooreks ja tuimaks läinud inimene salgab oma kõrgema olemise ära ja langeb sagedasti loomast alamale.” (lk 35)

Kommentaare ei ole: