Üks õnnetuma lugu, mis toimub kuskil Läti maakohas – kevadel sõidab sinna maalima tõsimeelne noorevõitu kunstnik, kelle külarahvas saadab ühte eraldiseisvasse tallu suveks tuba küsima. Seal elab 3 põlvkonda koos – despoodist patriarh (võimalik kulak), selle vallaline tütar ning poeg minia ja hilisteismelise tütrega. Kui algul paistab tekst vinduvat igavusse, siis lugu hakkab ikkagist kerima ja kerima ning kurba draamat ilmneb küllaga. Tekib omamoodi armukolmnurk – kunstnik Girts armub pisut mõlemapoolselt vallalisse Juditesse, aga noorima põlvkonna esindaja Rasma omakorda Girtsi. Judite on isa tallaalune ja üldse vähe malbelt kohtlasevõitu aednik (aga ilus!). Rasma on jällegi nooruslikult tasakaalutu intrigant, kes keerab sealsed peresuhted sassi ja tekitab asjatult pingeid. Girts veedab terve depressiivse suve seal, maalib ja talub pererahvaga kooselamist. Viimaks soostub Judite temaga abielluma (muidugi eelnevalt ei mingeid siivutusi), isegi tema isa annab torinal järgi. Aga ega siis Rasma niisama hapnikku tarbi, teeb veel viimase öise jalutuskäigu Girtsile ja hommikul teatab patriarh kunstnikule, et Judite ei soovi teda.
Õnnetu, õnnetu jutustus õnnevõimaluse luhtumisest. Ei saa öelda, et Girts just suuremat oma saatust agaralt sepistaks, laseb end ikka Rasmal ebavajalikesse olukordadesse sattuda (ei midagi siivutut muidugist), lihtsalt oleleb kaasa, maalimise nimel kannatab enesele päheistumist. (Iseasi muidugi, millist õnne võiks leida potitaimeliku Juditega.) Et jah, rõõmu siit suurt ei leia, luhtunud unistused ja elud kolksuvad kurvalt. Mitte et fännaks lugemisi depressiivsest elust. Sest ei fänna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar