14 veebruar, 2012

Philip M. Taylor – Mõtterelv (2011)

Ehk siis alapealkirjaga “Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani”. Tegemist siis esimese linnukesega uues sarjas Riigikaitse Raamatukogu, mida avaldab Kaitseministeeriumi toetusel üks meediaväljaannete kirjastus. Jutu jätkuks miskisugune propaganda definitsioon ja raamatu eesmärkide sõnastus.

“Seega pean mina propaganda all silmas tahtlikku katset veenda inimesi mõtlema ja käituma soovitud viisil. Kuigi tunnistan, et suur osa propagandast on juhuslik või alateadlik, käsitlen siinkohal teadlikke, metoodilisi ja kavandatud otsuseid kasutada veenmistehnikaid teatud eriomastel eesmärkidel tuua kasu neile, kes selle protsessi on organiseerinud. /-/ Ei, see, mis eristab propagandat kõigist teistest veenmisprotsessidest, on kavatsus. Propaganda kasutab kommunikatsiooni seda levitavale isikule või isikutele kasuliku sõnumi, idee või ideoloogia edastamiseks, ning selle esmane eesmärk on omakasupüüdlik. Tõenäosus, et kuulajaskond ei taha seda sõnumit kuulata, on sama suur kui see, et kuulajaskond tahab. Ebasoovitava propaganda hindamiseks on see vaja esmalt tuvastada. Defineerimise mõttes pole oluline, kas soovitud käitumine tuleneb jõupingutusest sõnumi edastamisel; just see on erinevus eduka ja ebaeduka propaganda vahel. Seevastu propaganda edu tuleb samuti mõõta protsessi taga oleva kavatsuse suhtes. Kuid siinkohal ei saa me alustada arutelu teemal, kas eesmärk pühendab abinõu. Eks ole ju näiteks “õiglasest sõjast” rääkides seda toetav propaganda õigustatud? Ja kui sõda on “vajalik”, on ju seda loomulikult propagandagi, mida see sõda esile kutsub? Kui aga rääkida lõplike hinnangute andmisest – olgu need siis ajaloolised, majanduslikud või kõlbelised –, on probleem peamiselt selles, et inimesed haaravad kinni neist tõekspidamistest, mis sõltuvad tegelikult sellest, millisel poolel nad on.” (lk 23, 24)

“Nagu edaspidi näeme, tugineb kõige efektiivsem ja arenenud propaganda läbi aegade “faktidele” ja usaldusväärsetele väidetele. Selline propaganda on võimalikult lähedal “kogu tõele” (mitte sellest võimalikult kaugel) ning tugineb pigem mõistusele kui emotsioonidele. Mida iganes “kogu tõde” ka pole või kus iganes see ka ei peitu, eeldab propaganda uurimine esmalt iseenda uurimist: mida me mõtleme, miks me nii mõtleme, kas otsustame mõelda midagi sellepärast, et see on seotud mõne tahuga meie kasvatusest, keskkonnast, haridusest või meie kogemustest – või kuna keegi teine on arvanud pigem oma isiklikku kui meie kasu silmas pidades, et nii tuleks mõelda. Alles siis hakkame mõistma, kas meie maailmavaade mitte ei peegeldu kusagilt ja kas need peeglid pole mitte kõverpeeglid.” (lk 33-34)

Kõige mõjukam on visuaalne propaganda – sest ei osata või ei viitsita lugeda, liiga keeruline (no lugemine on samuti visuaalne, aga noh, jah). Aegade hämaruses sobis selleks kasvõi valitsejate-vallutajate kujud allutatud maadel jne. Kõige mõjutatavam on noorsugu ehk siis kahuriliha. Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, miks see raamat nii eripärane peaks olema, ühtviisi sõdade (õigemini ajajärkude) ajalooline ülevaade, rõhuga... propagandal (aga sõjalugudes on sellele samuti tähelepanu pööratud).

Mõnede näpukate kõrval pani eelkõige kulmu kergitama kahe kohanime kasutus – Bordeau (lk 80, ok, see võis olla näpukas) ja Dunkirk (lk 21, 255 – no kas tõesti?). Joonealuste viidete lugemine on pooleldi piin, nii heledaid kirjatähti nagu tihti ei kohta.

Alljärgnevalt veel tsitaate miskisugustel teemadel möödunud sajandi konfliktidest.

“Oli ka veel neljas ja vahest ehk kõige traagilisem tagajärg. Lord Ponsonby avaldas oma seisukoha pärast seda, kui sõjajärgselt oli asutud uurima sõjaaegsete julmuste propaganda paikapidavust. Lord Ponsonby uurimus ja ka teised juurdlused leidsid vaid väheseid tõendeid – kui sedagi –, nagu oleks miski neis lugudes tõele vastanud. Paraku viis niisugune julmuste propaganda mõju selleni, et 1930ndatel ja 1940ndatel ei tahtnud avalikkus uskuda Natsi-Saksamaalt imbuma hakanud tõelisi õudusjutte. Selles mõttes teenis Esimese maailmasõja moonutamine pelgalt Teise maailmasõja tegelikkuse varjamise efekti.” (lk 230)

“Seega, vaatamata superriikide võitlusele juhtpositsiooni pärast maailmas veel aastakümneid pärast Teist maailmasõda, valitses kindel arusaam, et isegi kui üks pool peaks tuumakonflikti “võitma”, oleks see Phyrrose võit, sest vastane põhjustaks “kaotamise” käigus tohutu laastamistöö. Selline konflikt olnuks suure tõenäosusega juhitamatu ja tõeline viimsepäeva-stsenaarium hõljus varjuna õhus. Selle tagajärjena näis rahvusvaheline diplomaatia arenevat 1950ndate terroriõhkkonnas suureks blufi, vastublufi ja topelt-blufi mänguks. Kuna mõlemad pooled pidid jätma mulje, et suhtuvad asja tõsiselt ja et tegu ei ole blufiga, loodi õhkkond, kus propaganda sai tõeliselt õitsele lüüa.” (lk 291)

“Sedamööda, kuidas superriikide 1960ndate ja 1970ndate aastate poliitiline pingelõdvendus televisioonis kajastamist ei leidnud, koondasid teleuudised tähelepanu hoopis piltreportaažidele katastroofide, maavärinate, riigipöörete ja terroriaktsioonide kohta, kinnitades, et see massimeediavahend sobib kõige paremini (hetke)sündmuste kajastamiseks ja meelelahutuseks ega ole probleemidele tuginev mehhanism, mis on suuteline pakkuma detailset ja kontekstipõhist analüüsi. See polekski muidu nii oluline, kui enamik inimesi poleks saanud nüüdseks enamikku informatsiooni maailmas sündiva kohta televisioonist, mitte aga mõnest vanemast meediavormist: kirjutavast pressist või raadiost. Televisioon muutus sissekodeeritud kalduvuse tõttu kõike lihtsustada ideaalseks propagandameediumiks, nagu mõistsid ka terrorirühmitused maailma eri paigus.” (lk 318)

“Nagu pärast iga tänapäevast kodusõda, jäid ka Balkanile maha endast alalist ohtu kujutavad maamiinid ning seetõttu käivitati laiaulatuslik kampaania kohaliku elanikkonna – eriti just laste – teavitamiseks miiniväljale sattumisega kaasnevate ohtude kohta ja kuidas eri miinidel vahet teha. Koolides jagati temaatilisi värvimis- ja joonistamisraamatuid ning firmalt DC Comics telliti spetsiaalne Supermani väljaanne, milles hoiatati miiniväljal mängimisega kaasnevate võimalike ohtude eest. Klassikalise näitena selle kohta, kuidas heade kavatsustega käivitatud propaganda võib anda tagasilöögi, oli koomiksiraamatu kasutamisest kõrvaldamine, kui ilmnes, et mõned väiksed lapsed läksid meelega miiniväljale, lootuses, et Superman tuleb neid sinna päästma.” (lk 352)

Kommentaare ei ole: