30 märts, 2012

Philip Reeve – Kuldseeklid (2006)

Esmapilgul tundub see romaan olevat lastekam kui esimene osa. Tom ja Hester nüüd peaaegu 18-aastased ja seiklevad kahekesi õhulaeval ja noortel pulbitseb teistele arusaamatu armastus (sest Hester on kole ja Tom hea) jne. Kuni noored satuvad õhulaevaga põgenemisel ühele õnnetule jäälinnale, kus noorpaari õnne asub lõhkuma noor kaunis markkrahvinna Freya, kellesse omakorda on armunud nähtamatu murdvaras Caul. Ja eks siis läheb tegevus vägivaldsemakski, võitlused ja hukkamised ja oi millised reetmised ning salaplaanid. Seekord on Reeve tegelastega natuke sõbralikum ning ei löögi pooli positiivseid tegelasi maha! See-eest astub Hester oma bioloogilise isa jälgedesse ning asub pahalasi tapma (Reeve on siiski Reeve). Ja no muidugi elustatakse üks eelmise osa kangelannasid, kes hakkab vist põhjustama masinate mässu.

Selles raamatus on Maa geograafia enamvähem arusaadav, on Gröönimaa ja Ameerika manner. Linnad on kui amfiibsõidukid, tuiskavad nii maal kui jääl (ja salajasemad üldse vee all), roomikute või uiskudega. Kadunud Poisid on tore pätikari.

Kommentaare ei ole: