04 märts, 2012

Ursula K. Le Guin – Rocannoni maailm. Pagenduse planeet (2002)

Sarnaselt Carsacile on siingi selline ulmeline mudel, kus inimlaadsed olendid täidavad sadu või tuhandeid planeete, ja neid uuritakse kõrgemalt arenenud inimlaadsete poolt süstemaatiliselt, et saaks tulevikus kasutada kahurilihana võitluses inimkonda ähvardava ohu vastu. Nohjah, läheb aga vähe teisiti ja kummagi loo ekspeditsioonil juhtub või on juhtunud tööõnnetus, mistõttu uurijad-tulnukad on sunnitud jääma planeetidele ilma suurema pääsemislootuseta. Tuleb võidelda või võtta omaks kohalike eluviis (sest ei tohi arengut tagant suruda, teises lühiromaanis ei saanudki kohalikud niikaugele, et ratast leiutada). Mõlema teksti lõpplahendus on kuidagi ootamatult kerge – et käib üks tihe möll ja värk ja siis korraga ongi pliks-plaks positiivne lahendus, mis eelneva verevalamise taustal näib ootamatult sulest imetud.

Raamatu parim osa on vast “Pagenduse planeedi” Stalingradi lahing selles linnas, kus muidu äraunustatud tulnukad aastasadu mandusid. Möll ja lumetorm ja guulid-gaalid! Sellele toredale vastukaaluks on samas tekstis vastukaaluks tulnuka ja neandertallase armulugu, mis üsna tüütu ja ilatsev ning inspireeris mitmeid päevi raamatut pooleli jätma.

Kommentaare ei ole: