Tuleb tunnistada (aga ei pea), et Ji-sarja esimene pool on lugemiseks käepärasem kui hilisem pod-toodang, aga eks samas saab kirjastamisest aru, pole mõtet ülemäära trükkida.
Meieli seekordne teos erineb mõneti hilisemast loomest – kui hiljem on autor tekstides vägagi esil, siis siin on varjatud, “mina” on üldse vähestes tekstides (lk 19, 30-31, 33, 36, 66) ja sealgi pigem tegelase sisekõnena. Seeasemel on siis – polügraafia ja raamatute fetiš, tungime luulekeeli trükkimise ilma, digitrükkimise eelne higistav maailm. Aga mitte ainult, on ka luulemasinmina heiastusi. Spooky.
“Kuidas katus teab
Kus asub vundament
Kes küll talle ütles
Mina olin vait
Kuid katus teab
Ja see teeb hirmu”
(lk 19)
päevaleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar