Mõnusalt sünge
raamat, inimesed on tõsised ja depressiivsed ja väikekodanlikud
ning kriminaalset jama on enam kui küll; Wallander on kui kõigi
stressis keskealiste ja muidu eluga ummuksis olijate lohutu eeskuju
(jajah,abiks oleks teada, mis juhtus esimeses raamatus, aga nojah).
Raamatus juuakse niipalju kohvi, et tahaks enda hommikuse kohvi välja
oksendada. Ja no põnev, kui juttu kassetidest, kaasaskantavast
raadiotelefonist või teleksimasinast.
Lugu siis sellest,
kuidas järjest surevad advokaadist isa ja poeg. Ja perefirma
sekretärile pannakse koduõue miin. Rootsi väikelinna
politseiuurijad on võrdlemisi hämmingus säärasest jõhkrusest.
Mida küll teadsid advokaadid? Miks üritati tappa Wallander, kes
jõudis lühidalt vestelda noorema advokaadiga enne selle maha
koksamist? Niidid ei vea pea kuhugi, kui, siis Rootsi heaoluühiskonna
eliiti, meheni, kes on fotograafidele ja ajakirjanikele tabamatu. Ja
avanev võimalik pilt on hirmuäratav! Ja kõige taustal sajab vihma
tuuleiilide ja inimesi kammitseb unetus. Põhjamaine sügiskaamos.
“Björk on välja arvutanud, et kui adminstraatorite ja teiste otsese politseitööga mitte seotud inimeste arv, kes pole uurijad või liikluspolitseinikud või muud taolised, praeguses tempos edasi kasvab, siis saab kogu tavaline politseitöö umbes 2010. aastaks otsa. Siis istuvad politseinikud lihtsalt ühe koha peal ja saadavad üksteisele pabereid.” (lk 163)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar