08 mai, 2012

Jean-Louis Fournier – Issi, kus me lähme? (2012)


LRilt jällegi huvitav tõlge, mida reklaamitakse musta huumorina (ja mida kõik senised netiarvajad muudkui üle korrutavad), nagu, noh, näiteks need kaks tsitaatigi siin. Aga jah, see selleks. (Milleks?)

“Thomas ja Mathieu kasvavad suuremaks, nad on nüüd üksteist ja kolmteist aastat vanad. Mõtlesin selle peale, et ükskord hakkab neil habe kasvama ja me peame hakkama neil habet ajama. Kujutasin ette, millised nad habemega välja näeksid.
Mõtlesin, et kui nad suureks saavad, siis kingin kummalegi suure habemenoa. Siis paneksime nad vannituppa kinni ja laseks neil oma habemenugadega edasi toimetada. Kui midagi enam kuulda ei oleks, läheksime ja tõmbaksime vannitoa lapiga üle.
Tahtsin nalja teha ja rääkisin seda oma naisele.” (lk 39)

“Kui me oleme Thomas' ja Mathieu'ga kolmekesi autos, käib mul vahetevahel imelikke mõtteid peast läbi. Ostan kaks pudelit, ühe vedelgaasiga ja teise viskiga, ja ajan mõlemale päkad silma.
Mõtlen, et ehk olekski parem, kui ma satuksin raskesse avariisse. Eriti mu naisele. Minuga on üha raskem koos elada ja kasvavad poisid on üha võimatumad. Nii ma siis sulen silmad, annan gaasi ja püüan silmi võimalikult kaua kinni hoida.” (lk 46)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Lugu tülpinud kopajuhist.