17 juuli, 2012

2004. aasta Miki Hiire koomiksivihik

Autorit kahjuks sellel vihikul ei tea, kuid vaevalt, et selleks on siiamaani Walt Disney. Ka kaanepildi leidmisega on selline lugu, et sisse tookord ei skänninud ja kui arvustuse kirjutasin, siis polnud veel selle blogi liige. Aga see Barbie-teemaline postitus tõstatas mõtte, et vai nott. Siin on siis mu ühe numbri kohta käiv arvustus:

Perioodiliselt ilmuva koomiksiajakirja „Miki Hiire” 2004. aasta üheksandas numbris ilmus kolm täispikka ning kaks lühikesemat pildilugu. Heidame kõnealusele numbrile lähema, võiks isegi öelda, kriitilise pilgu. Ilmselgelt suunatud nooremale lugejaskonnale, sisaldab ajakiri erinevas võtmes ühiskondlikke valupunkte läbi huumoriprisma koolieelikutele, kuid miks mitte ka vanemale inimesele. Jäädes kaasi välja arvates kolmekümnekahe lehekülje piiresse, peidab number endas palju mõtlemapanevat ning ka tihti kummastavat.
Kätte haarates meenuvad odavamat sorti koolivihikud, mis kahest klambrist hoolimata tunduvad õrnad ja kohe koost lagunevad. Pideva lugemise tagajärjel teose visuaalesteetiline kvaliteet muidugi langeda ka võib. Esikaanel laiuvad juba spoilerid kolme põhiloo kohta. Näiteks võetakse üks lugu kokku sõnadega „Onu Robert kasvatab kaalikaid!” Tabavalt ning lühidalt esitatud sisu teeb ninanipsu tänapäeva meediaväljaannete poolt esitatud lugudele, mille pealkirjad on kas segased, ülepingutatud või väärinfot sisaldavad. Kujunduse suhtus jääb veel palju soovida, kui sa just kümneaastane pole. Kui oled, meeldib sulle kindlasti mahe mangotooni taust, mille najal Hups, Tups ja Lups koolipingis istuvad ning arvatavasti õpetaja ametit pidava Donaldi (eelpool mainitud pardipoiste onu) eest varjatuna omavahel juttu ajavad. Nimelt on üks identsetest kolmikutest oma nokatsi tagurpidi pähe pannud ja sellele silmad maalinud. Nii jääb mulje, otsekui oleks pardipoiss siiski näoga õpetaja poole ja tegeleb tähelepanelikult koolitööga. Fakt, et nokamüts kui selline ja pardi nägu on identsed segiajamise piirini, on irooniline.
Piilupart Donald loos "Kallid hõimlased"
Leidur Leo ning Donald istuvad burksiputka ees kui kostub kohutav röökimine. Paari pildiga selgitab kisast väsinud ja silmnähtavalt kurnatud Donald, kuidas tegu on eelmistest numbritest pärit läbi aja kiviajast tänapäeva rännanud naispardiga nimega Oona. Oona omab pardinoka küljes siiski kahte üksteisest eraldiasetsevat esihammast ning juustesse seotud konti. Ilmselt on pardid aja jooksul evolutsiooni läbides esihambad ja juuksed kaotanud vihjates nende kunagise inimlikkuse kaotamisele.
Leo ei suuda valesse ajaperioodi kuuluvat pardinaist tagasi saata, mis Donaldis edasist frustratsiooni tekitada suudab. Viljatu vestlus leiutajaga lõpeb äkitselt, kujutades teadlast kui heatahtliku soss-sepana. Ootamatult võtab süžee pöörde hamburgeriputka müüja ilmumisena, kes nende juttu pealt kuulates taipab, et too undav eelajalooline naine on tema lähituttav.
Tuttava hääle peale kohale tormates avaneb kahe kunagise hõimukaaslase sõprus ning nende kaasaega saamise lugu, millele eelneb ka põgus, joviaalne hõimutants. Burksimüüja Riks oma kahe kaaslase Raksi ja Rutsiga istunud kividel ning nuputasid naiskaaslase ajaportaali sattumise üle. Järgneb tuline vaidlus ja väike rahmeldus, õhku kerkivad küsimused ja süüdistused. Kummaline on fakt, et koopainimesed on siiski inimesed kuskohas nendega samasse hõimu kuuluv Oona on juuste ja hammastega part. Sellest hoolimata avaneb äkitselt kakleva kolmainsuse kohal taas ajaportaal ning järsku satuvad nad keset moodsat maailma.
Kultuurišokk tabab neid kõiki, kuigi üsna pea demonstreeritakse inimese võimet kõigega harjuda. Peale põgusat kaklust läheb kolmik lahku ja eraldi ekseldakse linna tänavatel, kus üks neist hot dog’e esimest korda maitstes oma kutsumuse müüjana kiirtoiduputkas leiab. Olles narratiiviga Donaldi ajahetkesse jõudnud, läheb uus seltskond lahkuläinud koopainimesi otsima. Selle juures on abi Oona müstilisest lõhnameelest.
Üks koopainimestest on leidnud töö hotelli väljaviskajana oma välimuse ja ähvardava oleku tõttu. Taaskord läheb meeste vahel mürgeldamiseks, mille peale neile ka tõesti politsei kutsutakse. Seaduse eest põgenedes ronitakse maja katusele, kus märgatakse posterit viimase kadunud koopainimese reklaamikampaaniaga linnapeaks kandideerimisest. Koos joostakse kõnet pidava tulevase linnapea üritusele, kes kordab aina ühesilbilist häälitsust „Õrrr!”. Pilades üsna läbipaistvalt tänapäeva (ja ka 2004. aasta) poliitilist olukorda, on valijaskond vaimustuses kandidaadi mõttelagedast ja sisutust lausetepuntrast, võttes selle kokku eelpool mainitud häälitsusega. Ka seal läheb kakluseks meeste vahel ning lõpuks tabab neid politsei.
Koos kongis istudes tabavad neid unustatud killukesed juhtunust ning Leidur Leo abiga üritatakse nad tagasi nende ajaperioodi saata. Õnnetu juhuse tahtel see ebaõnnestub ning samas saab loo algatanud ajaparadoks lõpliku seletuse. Lõppu rikkumata võin vaid vihjata, et Donald pole sellega rahul.
Suksu Rangipuu loos "Vinge bussiloks"
Lihtsama moraaliga lugu heatahtlikust hobuse ja iniemse hübriidist, kes ostab kerge raha lootuses odava bussiloksu ning üritab sellega peagi kasumit teenima hakata. Reisijate vastuvõtmatus ühistranspordi halva kvaliteedi suhtes peegeldab ka meil tihti teemaks tõstatatud vaidlust bussiliinide viletsa organiseerituse kohta. Suksu lahendab olukorra vastavalt reaalsusele ning valetab kõigile, et on tegelikult politseinik ning kasutab bussi kurjategijate jälitamiseks. Keegi teda eriti uskuma ei kipu, kui aga juveeliröövi käigus tormavad kurjategijad bussi selle põhimõtteliselt kaaperdades ja selles olevad inimesed pantvangideks võttes.
Läbi lõbusate, kuid ohtlike viperuste tõttu jäävad bussis olijad ellu ning röövlid annavad end rõõmuga üles pääsemaks ilmselgelt tasakaalutu bussijuhi küüsist eluga. Selle peale korraldavad alguses pettunud reisijad Suksule üllatuspeo koos suure tordiga. Kõik vead andestatakse.

Kommentaare ei ole: