Indrek Hargla – French ja Koulu (2005)

Elurõõmus alternatiivajalooline Eesti ehk Maavald ja “jätku leiba”-power. Kui üldisemalt on Hargla üpris tõsine oma apteekrite ja Liinade ja keskajaga, siis selles seerias laseb autor end kanda poisikeselikul õhinal ja rahvalikul huumoril. Mis on teadagi vahelduseks tore. (Varem on Hargla samuti kirjutanud paroodiaid teiste ulmeautorite tekstidest, kuid kahjuks pole neid lugenud. On veel muidugi hiljuti avaldatud “Jõgeva elavad surnud”, mis on muhe.)

Kuskil olen seda vist juba arvutanud, aga tegelt saab välja arvestada Maavalla ajaarvamise järgi, mis aastal võinuks toimuda esimene Koulu lugu. Niisiis, Hieronymose käsikiri pandi kirja 9724. aastal (ehk siis 1513 – maarahva aja järgi on praegu 10225. aasta), ja Frenchi jutu järgi 416 aastat tagasi (lk 61) – ehk siis liites-lahutades saab loo toimumisaastaks 1929 (nagu näha, jäi tollases paralleelmaailmas Suur Majanduskriis olemata). Hiljem selgub, et rammulümpja toimub 10139. aastal (lk 332) ehk siis... 1926. aastal? Ahhaa, kuskil oli nagu viide, et lümpja toimunuks oma 3-4 aastat hiljem avaloost.

Kuna raamatut lugenud nüüd kolmandat korda, siis pole midagi uut öelda ega mõelda. Lihtsalt, natuke meelelahutust ja hapukurgihooaeg. Mis selle Siuruga on, huvitaval kombel jättis autor selle tegevustikus kasutamata. Huvitav, et French nii tõetruult Brockiks maskeerus, olemata teda näinud. Ja kas tõesti polnudki neis kolmes loos ühtegi roima... vist mitte.

“Kätkis külastasid Koulut kolm haldjat, üks andis luuleanni, teine terava taibu ja kolmas usu, et need kaks andi tal ikka kindlasti olemas on.” (lk 7)

“Tema, mu Koulu, oli nüüd taas kodus, tagasi sünnimaal, keset tarvaid, põlislaasi, rammujaid, arbujaid, mugulaid ja maalinnu. Ta sai häbenemata pühenduda kartulisöömisele, saunatamisele ja kõigile muudele õudustele, millest koosneb tema rahvuslik identiteet.” (lk 9)

“Muusika headuse asemel näib Maavallas rõhk olevat ühistegemise rõõmul. Igaüks teab siin peast vähemalt sadat laulu, mis pole ka kuigi üllatav, sest laulutalgutelt puudumine seab inimese ühiskondlikus võimuastmestikus umbes vene tööorja tasemele, see tähendab, et pudulojustest allapoole. Neid sadat laulu lauldakse talgutel mitu päeva ja ööd järjest.” (lk 91)

“Kui ma alla söögisaali ukse juurde tagasi jõudsin, lürpisid Imbi ja Nell tuimade nägudega oma õhtust kama ja torupillimees oli alustanud sensuaalsete šansoonide sessiooni, mis Rõuge mõistes tähendas kohalikus murdes roppe laule.” (lk 142)

“Enamik linlasi eelistas rammujaid tervitada sadamas, kus neile vaimustushüüete saatel “Jätku leivale” karjuti ja surnud heeringaid pilluti. Koulu oli muide pikalt mõtisklenud, kas ei peaks seda Rävali tervituskommet lümpja puhuks ära keelama. Mitte kõik turistid ei satu ekstaasi, kui neile haisev heeringalaip vastu vahtimist plärtsatab. Aga see juba on Rävali iidne komme, et kallile külalisele kingitakse soolaheeringas. Kui vastuvõtjaid ja saabujaid on palju, siis neid lihtsalt visatakse.” (lk 328)