17 juuli, 2012

Steven Erikson "House of Chains" (2003)

   Jätkatakse Seitsme Linna ülestõusuga, kus Sha'ik juhib Apokalüpsise Armeed ja milles on määratud kohtuma kaks õde - saatuslikult, paatoslikult. "HoC" on see punkt, kus Sandistatud Jumal lõpuks ametlikult teiste jumalate sekka võetakse, mis kehtestab talle korra struktuuri ja enam pole ta väline outsider, kes saaks päris varjatult niite tõmmata. Jumalad tõusevad ja langevad ning tavainimestest saavad ohvrid, reeturid ka pooljumalad.
   Selle raamatu jooksul kujuneb välja alguses Conani laadne sangar Karsa Orlong. Tüüp on sellisest rassist, mida maailm pole kaua kohanud ja olles alguses kuraasi ja ülbust täis, oli seda päris häiriv lugeda. Lihtsalt mingi tapahimuline barbar, kes nagu kooserdas narratiivil ees. Kuigi eks see oli ka vajalik, kuna hiljem kujuneb temast üks võimsamaid sõdalasi, keda raamat kirjeldab. Kus enne tõmbus Malazani impeerium kokku Pannion Seeri vastases ristisõjas, keskendutakse siin samal ajal toimuvale Keeristormijumalanna "maailmalõpule".
   Araabiamaa-laadne Seitsme Linna linnriigid tõusid üles ja üritavad nüüd ennustatud verepulma täide viia, ehk siis Malazani impeeriumu võimultlükkamist. Lihtsustatuna on Seitse Linna kõrbes olevad iidsed linnriigid oma hõimude ja asjadega, kes alati omavahel võitlesid ja mõttetut vaenu pidasid. Siis tuli Impeerium, kes nad vallutas ja ühendas ning sundis kõiki sõbrad olema. Ausaltöelda tundub, et vabadus oli nende jaoks "vabadus tappa". Impeeriumi all oli kõik nagu tibens-tobens, aga usuhullud tulevad võimule ja kuna Dujek Ükskäe armee on Pannioniga teisel kontinendil tegevuses (ja see armee võidab, kuigi tohutute kaotuste hinnaga), siis saadab Laseen kellegi teise...
   "Deadhouse Gates" kirjeldas Chain of Dogsi (Koerte Ketti?). See oli põgenike armaada, mis koosnes mitmekümnest tuhandest Seitsmes Linnas elavast malazanlasest, keda kaitsesid wickanid ja muud sõdurid. Pmst hulk tapatalgutest põgenenud lihtinimesed, keda jälitavad terved kõrbehõimud. Koerte Kett leiab traagilise (üks südantlõhestavamaid reetmisi, millest kuskil lugenud olen) lõpu ja adjutant Tavore epab olema Laseeni kättemaksu rusikaks. Nii marsib Malazani armee Raraku, püha kõrbe südamesse arveid klaarima.
   Samal ajal toimuvad tosinad kõrvalliinid ja kõik jääb kuidagi värskeks. Arutlused ja sisemonoloogid on tegelastel alati üllatavalt maised ja intelligentsed, mitte eepilised-poeetilised. Keda on moonutanud kättemaks, keda armukadedus. Miks tapavad inimesed inimesi ja mis mtõe sellel on? Au, hiilgus jne, on lõpuks ainult sõnakõlksud ja tolmu tallatud ilusad sõnad. Ja pärast, kui langeb tolm - mis siis alles jääb? Ainult kondid.

Kommentaare ei ole: