23 september, 2012

Rein Sepp – Viimne üksiklane (1960)

Kogu austusest legendaarse Sepa vastu ei saa seda eesti ulme varast pääsukest küll õnnestunud kirjandusteoseks pidada – tõsine pimesi (s.t. väheste eeskujude olemasolu?) tulevikuteemaline undamine, mida iseloomustab pühalik meel, ülepaisutatud keel ja sogane tegevus(etus). Kindlasti on see eripärane oma ideestiku ja tulevikuelevusega, ent tekst ise on nõrk või suisa raskepärane nõukogude ulme (nagu ulmebaasis mainitud, oleks see romaaniks lahti kirjutatud, siis vast teine asi – aga praegu lihtsalt puudub õhk, käib üks läbinärimine); ikka inimlik headus, taevalik ühiskond ja edasipürgimine kaugustesse. Sest kes atmosfääri ületab, peab olema hea inimene jne. Oleks siis nüüdseks tegu campiga, aga ei, sutt puine seks.

“Kui tahes palju võib olla kaugemate päikeste ümber elavaid maailmu ja tsivilisatsioone, kui tahes palju võib olla elu erinevaid vorme ja erinevaid inimliike, ühes aga allume ühisele seadusele universumis: ükskõik missugune inimene ükskõik missugusel planeedil ei suudaks murda oma maakera raskustungi ahelaid ja suunduda kosmilistesse avarustesse, kandes endas halbu kavatsusi ning taotledes kuritahtlikke eesmärke. Sest neid kardetavaid sihte jälgides oleks seesugune kujutletud maailm tehnika teatud taseme juures hävinenud hoopis või langenud madalamate eluvormide juurde tagasi ega oleks iialgi kaugemale jõudnud omaenese atmosfääri hingusest.” (lk 25)

Praegust Tallinna raudteeremonti vaadates võiks tõepoolest kaaluda võimalust, et Sepa aimatud tulevikus on ajamasin, millega käiakse Balti jaama ümbrust võistu kündmas (lk 5).

“Üks lendav lasteaed sõudis aeglaselt koos kurgedega kaugele põhja.” (lk 29)
ulmekirjanduse baas 

Kommentaare ei ole: