Järjekordne
taaslugemine, bla-bla-bla,
raamatukogu keeldub häid raamatuid väljastamast. Nüüd on endalgi
tutvus koeraga, kes sööb junne (nagu dr Zajaci Medea) – ainult
et koerajunnide asemel käib see neljajalgne väikelaste
pissipottides paremaid palasid valimas. Peale säärast vaatepilti
seda koera nagu patsutada ei taha. Tundub. Aga nojah, tekst on natuke
isadusest või nii, armastuse puhul on tore isa olla või midagi
sellist. Nostalgiliselt kaunis, kuidas Doris ja Patrick järveonni
juures teineteist salamisi pildistasid, ning kuidas hiljem naine
saatis paarikaupa neid fotosid mehele, kuradi armas. Huvitaval kombel
pole siin raamatus üleüldse juttu peategelase lapsepõlvest – ju
siis need ülipõhjalikud lapsepõlvelood toimuvad Irvingu
tellisromaanides (mis enamasti ongi mul pooleli jäänud). Armastus,
armastus, kena värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar