11 oktoober, 2012

Kati Murutar: Viimnekuu

Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-ongi viienda lapsega viimast kuud rase olemise päevik.

Raamatu lõpus tuleb tekstist ka välja, et mitte sahtlisse peetud päevik, vaid nüüdseks paberile trükitud blogi hoopis, mõningaste kärpimiste ja sulgudesse lisatud kommentaaridega.
Teadmine, et tegu on raamatuks saanud blogiga, lahendas mu jaoks paljud lugedes häirinud küsimused. Paberile ja intiimselt endale peetud päevikus, nagu ma alguses arvasin teost olevat, tundus kummaline
* miks võtab autor lahti seletada mingeid ammusi juhtumeid ning nende seost hetkel toimuvaga
* miks võtab autor nii palju aega ja raamaturuumi oma tegude, oma mõtete ja oma isiku õigustamiseks
* miks vaevub autor kirjutama üles iga tegevusest läbilipsava isiku tähenduse oma elus
Kui see oleks endale peetav päevik, oleks see kõik täielik mõttetus ning väide, et tegu on päevikuga, tundus mulle lugedes ikka väga ja väga kahtlane.
Aga kui tegu oli avaliku võrgupäevikuga, kust autor jooksvalt endale lohutust, tagalakindlustust ja "jah, sa oled õige inimene"-kinnitust otsis, muutub kogu see avalikkusele suunatud laterdamine mõistetavaks.

Mõistetavaks, aga siiski mitte meeldivaks.
Kati Mis-iganes-ta-nimi-praegu-on esitab ennast kui meediasõbralikku persooni, sest eluspüsimiseks vajab ta pidevat reklaami ja seda saab meediapersoon olles kõige kergemini. Tore. Ma ei mõista absoluutselt hukka.
Kuid kui inimesel on avaliku elu tegelasena elamises mitukümmend aastat kogemust, võiks ta omada vähemalt mingeid algelisi teadmisi sellest, kuidas end esitelda. Kui rumalalt mõjub inimene, kes ennast avalikult järjepidevalt õigustab ja selgitab, miks ta kuidagi teisti käituda ei saa-nud-ki, samas sellisist luksust teistele inimestele võimaldamata ja neilt ikka tingimata teistsuguseid tegusid oodates.
Kui valusalt ja piinlikult mõjuvad ühe loometegevusega tegeleva isiku kinnitused, et tema kunst on see õige kõrge kunst ja lollid lugejad lihtsalt ei saa sellest aru.
Kui sügavasse hämminguse jätavad lugeja lõigud, mille sisuks on: "Nägin bensiinijaamas Tiit Vähit. Oleksin tahtnud tere öelda, aga olin liiga väsinud."

Paraku pole autor kas mõistnud, kuidas end esitleda, või on tal sügavalt kama, millisena ta seal meediapeeglil seisab, kuni aga seisab.
See teeb raamatu lugemise raskeks, sest ühest küljest pakutakse siirust, sisevaadet inimese ellu ja rõhutatakse korduvalt, et tegu ei ole ilukirjandusega, tegu on raamatuks vormitud päevikuga. Aga teisalt hakkab tunduma, et inimene, kes oma "absoluutse siiruse" hetkedel põhiliselt ennast õigustab, teisi süüdistab, mingisugustest esoteerilistest energiatest jahvatab ja lisaks sellele kõigele veel kroonilist nimede pillamist (namesdropping) harrastab, ei ole väga tore inimene.

Ebaümpaatsetest inimestest sellises päevikuvõtmes lugeda ei ole aga väga meeldiv. Tekib tunne, et ma olen ise halb inimene, sest mind lastakse "absoluutse siiruse" abil autorile väga lähedasse ringi sisse, ja siis ma hakkan teda reetma. Tema jagab minuga oma kõige isiklikumaid mõtteid ja mina mõtlen: "Milline tobe naine! Viis last ja pikk elu, aga ikka nii rumal!"
See ei ole üldse meeldiv endapilt, mis selliste mõtete peale tekib.

Asusin lugema innukalt ja positiivse ootusega, sest arvasin, et rasedus ja sünnitus (või keisrilõige, kangelastegu seegi) on sellised naiste sõjajutud, et need lihtsalt ei saa minu kui tugevate käsivartega jõulise ema jaoks igavad olla.
Eksisin. Kui ikka inimene, kelle rasedusest ja sünnitusest jutt, on üsna ebasümpaatne, jääb "kõik naised on õed ja kõik emad relvavennad" tunne täiesti olemata ja teose lõppedes on hing tühi ning kurb.

Parimad osad raamatust olid autori suhted kolme vanema lapse ja kass Franziga.
Muud asjad võtsid pigem ohkama. Tunneks isegi kaasa, aga autor tunneb nii kõvasti ise endale kaasa, et ta vist ei vaja enam minu abi seejuures.

Kommentaare ei ole: