23 detsember, 2012

Cathleen Q. Brookland – Tuulekallim (Mardus 4/2000)

Selle kogu vast rahulikeim lugu, kus ei pea kartma õelalt varitsevat õudusvõpatust jne. Mis on vahelduseks tore – kuigi võiks näpuga näidata, et näe, siinse kogumiku ainus naisautor ja siis nii. Aga hea küll. Fantaasialugu sellest, kuidas kuskil maakolkas on noor neiu, kellest ei õnnestu kuidagi pruuti kasvatada – neiu on hoopis ulmade vallas ja kuulab tuult. Külarahvas pole rahul, vanemad õnnetud, neiul kama kõik. Lõpuks saab vanematel sellest külahäbist küllalt ning onu viib ta kodust minema – tõelise nõia juurde, kes omakorda avastab, et neiust ei saa nõida; tema võiks olla veel vägevam ehk siis suisa võlur. Ja neiu teekond viib edasi, ikka tuule saatel ja õpetusel, kuni jõuab võlurite juurde – ja kõik läheb hästi. Lugu pole just dramaatiline, aga selline melanhoolne hell vahepala on tõepoolest vahelduseks kogumikus valitsevale mitmepäisele horrorile.

Kommentaare ei ole: