31 detsember, 2012

China Mieville "Embassytown" (2011)

   Viimasel ajal sellest autorist palju kuulnud, ostsin ühe ta viimastest teostest ja pidin pettuma. Lühidalt võib kujutuse anda selline võrdlus, et "kui Hyperioni saaga oleks kirjutanud Hubbard". Mis see siis on?
   Kaugel-kaugel tulevikus oleme avastanud palju võõrliike teistelt planeetidelt ja mingi ühendatud inimkond on see valitsev jõud. Planeetidevaheline reisimine on raske ja pikaldane ja ääremaa planeedid on niiöelda omavalitsused või kolooniad. Sellisel planeedil tegevus toimubki - see asub uuritud galaktika piirimail ja sealt leiti üks tulnukate rass, kes oskab kõneleda Keelt. Keel on mingi erakordne suhtlusvahend, mis inimestele mõistetamatu ja ka tulnukad ei saa aru, et inimesed on muud kui liikuvad lihatükid. Kui kogemata avastatakse viis Kõneleda, siis tehakse inimeste ja tulnukate vahel mingi leping ja inimesed elavad nendega kõrvuti linnades. Sealt ka raamatu tiitel.
   Tulnukad ei oska valetada. Inimesed omakorda on seal nendega sõpruses, ehk siis elatakse viisakas teineteise mittemõistmises. Tulnukate tehnoloogia on bioloogiline, ehk kasvatatakse maju, torne, relvi, süüa. Inimesed annavad neile jälle oma asju vastu. Asi läheb käima siis, kui inimeste valitsus tahab ääremaa planeedil oma korda luua ja saadab sinna uue Suursaadiku, kes peaks nende eludesse muutuse tooma. Üsna pea läheb aga kõik nihu ja lingvistiline apokalüpsis seab ohtu mõlema liigi elud.
   Peategelane jutustab asja minevikuvormis, ehk siis heietab lugu tagasi vaadates ja paljud kohad ongi sellised, et "siis ma läksin..." või "aga ma arvan, et tookord nägid vaid vähesed, et..." ehk siis nagu ei hakkaks paljusid kohti välja kirjutama, vaid võtab lühidalt kokku. Autor kasutab palju sõnu, mis on futu ja leiutatud tulevikusaaga jaoks, pluss on see tulnukate keel äärmiselt keeruline mida mõista.
   Tegelikult pole selle üle eriti mõtet nuriseda, et need tulnukad on imelikud. Kuidas saabki keegi kirjeldada äärmiselt mitteinimilikku tõugu olendeid? Nad on meile ilmselt nii võõrad, et meil pole võimalust neid ettegi kujutada. Selles mõttes julge ja detailne katse ja kindlasti pakub see huvi just filoloogidele... et kuidas mingi erakordne keel areneb ja kuidas teadvust mõjutab.
   Hea meel, et sai läbi. Plot ja idee olid kenad, aga see stiil oli tsipa igav.

Kommentaare ei ole: