03 detsember, 2012

Veiko Belials – Valdjate and (Vaade pimedusse, 2003)

Et siis fantasylugu, kus murelikust õpilasest saab täieõiguslik maag – nagu ikka, vastused peituvad inimeses eneses, selleks ei pea otseselt teise ilma otsa ronima või meeletult eneseületusi sooritama; kui oled hea inimene, siis oled seda ja jutul lõpp. Nii on.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas maagiaõpilane peab lahkuma õpetajate juurest ja leidma (maagiliselt) kõnnumaalt mingi tabamatu legendaarse maagiapässi, kes omakorda juhataks noormehele kätte Valdjate anni, millega saaks hädas inimkonda kurjusest päästa. Leiad ja võid tagasi tulla, ei leia... ärgu olgu haisugi tunda. Noormees läheb, rängad mured meeli valdamas – keegi pole selliselt käigult seni tagasi tulnud, ja mis tema vaeseke nüüd. Aga mis tal üle jääb? Mitteheroilised variandid ja nendest pole just põnev fantasyjuttu arendada. Ja ta kõnnib ja lendab otsatul teel, kimbutab röövleid ja satub kokku kummalise ebakangelasega. Kuni juhtub see, mis juhtuma ei pidanud. Ja see pole veel kõik. Ent hetkel küll.

Kommentaare ei ole: