31 jaanuar, 2012

Ellen Niit – Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda (1967)


Loo võiks kvalifitseerida hirmujutuks, mis alla kümneaastastele keelatud.
On siis jänesepoeg, kes ühel energialaksusel õhtul ei taha magama jääda ja undab jäneseemale vastu.
Mida siis teeb stressis jäneseema?
Ähvardab.
Kas vitsa või rihmaga?
Ei, ähvardab vägivallaga, mida jänesepoja kallal võiks teostada esmalt rebane, seejärel hunt ja lõpuks karu.
Jänesepojal poogen nagu ikka kui tarvitatud ebatervislikke magusavärke.
Kuidas asi laheneb?
Natuke segaselt, salaja tuppa ilmunud hiireke ütles “piiks-piiks!” ja sellest ehmunud jänesepojal ilmneb viimane agressiivsusepuhang, misjärel lõplikult ära vajub.
Nojah, midagi õpetlikku on siit noortele vanematele raske leida.

30 jaanuar, 2012

Justin Cronin – Teekond I (2011)

Järvelik düstoopia tembitud deltorohoganlike vampiiridega – tänapäeva värk! Ehk siis, mis juhtub, kui sõjavägi püüab tuunida endale vampiirlikest olenditest biorelva – neid hea saata islamivõitlejate vastu koobastesse ja muidu ebamugavatesse kohtadesse. Katsete tulemus on nukker, vampiiristunud katsealused (endised surmamõistetud vangid) pääsevad laborist valla ja nende inimjäramiste tagajärjel tekib kiiresti mitukümmend miljonit põhja-ameeriklastest vampiirnakatunut. Asi toimub aastal 2018, kui uskuda agent Wolgasti elulugu (vt lk 44, 61).

Tekst jaguneb kolmeks – sissejuhatus ja pinge kruvimine esimesed 200 lk (Schätzing!), seejärel järgmised 100 lehekülge kataklüsm, ning sellele järgneb katastroofijärgne tulevikuühiskond (pea 22. sajandi naabruses), mis paikneb ühes kindlustuses (McCarthy!). Inimpopulatsioon on seal üsna väike, mistõttu tuleviku geenisupp pole just mitmekesine, kuid siiski, veel on võimalik suppi segada. Ühesõnaga – kas Põhja-Ameerika on kaetud vaid arvatavalt 40 miljoni vampiirliku olendiga, kel on kaheteistkümne esivanema (või ühe überesivanema Babcocki?) ühismälu või operatsioonisüsteem; kas peale selle kindlustuse on Ameerikas (või üldse maailmas) seestumata inimesi? Ei tea... ja kindlustuse kaitse on lagunemas – ehk siis tehnika lõpetab niiehknaa mingil ajal töötamise.

Aga! On üks kummaline asjaolu ehk 6-aastane tütarlaps, kelle peal militaristid katsetasid viimasena täiustatud vampiiriseerumit, mis muuhulgas pikendab meeletult eluiga (piibellikuks ikka). Müstiline lapsuke, kes suurt ei vanane ja keda identiteeditud vampiirolevused ei puutu – peale pikki aastaid ilmub tema sellesse kindlustusse ja... Hmm, sellest vist järgmises raamatus? Igatahes, draamat kui palju, allesjäänud inimkond sipleb intriigidemülkas, rohkemal või vähemal määral teadlik olles eesootava hukatuse lähenemisest. To be continued, nagu ikka.

Et siis selline raamat. Väikse eelarvamusega seda alustasin, aga tegelt on päris põnev, möllu ja värki päris tugevalt. Mis küll saab inimkonna tulevikust, kas supervõimetega vampiirelukad on võidetavad? No vot ei tea.

ulmekirjanduse baas

27 jaanuar, 2012

Charles de Lint – Südame metsad (2009)


Taaslugemisega õnnestus viimaks de Linti tõlkeid igati kronoloogiliselt läbida (tervelt kaks raamatut!), ja värske kohtuotsus on, et “Kusagil lennata” on siiski parem kui käesolev hilisem toode – mis on palju pretensioonikam ja tõsisem ja eksistentsiaalsem, autor on kõiksugu tausta jms kallal kõvasti vaeva näinud, aga ikkagi, varesetüdrukud olid palju pungimad kui siinsed indiaanlasd ja keldid ja müütide aeg. Esimene viide eelmisele alles lk 314, kus juttu kägu-Morganite tapmisest. Kui enne olid vana aja elanikud (ameerikalikult) universaalsed suurused, siis siin kitsamalt indiaani ja keldi omad (kuigi muidugi on de Linti vaimude maailm palju laiem jne). Mõlemas raamatus on eelkõige naiskangelased, meestel pigem abistav või kuritegelik roll. Enamvähem kadunud on Newfordi kuritegelik allilm, asemel siis kunstiinimesed ja indiaaniprobleemid. Eks see Hunteri plaadipood meenutab “Elu edetabeleid”, või noh, arvatavalt ükskõik millist kirjanduslikku plaadipoodi, ikka friigid ja mixtape'id. Aga jah, vähemalt seekord raamatu algus ei ärritanud niipalju kui esmalugemisel, siis oli küll tahtmine iiri maailmamuusikat potist alla suruda. Hämmastavalt palju trükiapsakaid.

kiiksu lugemisarhiiv

26 jaanuar, 2012

Andrus Kivirähk – Kevadine Luts (2012)

Lutsust on varem üks hea näidend – Unt ja “Huntluts” (ja kui priima lavastus Draamateatris), aga seesamune Kivirähk ei lähene ainesele nii psaikolt kui Unt. (Häguselt mäletan, et Unduski “Kuum” käsitles miskit.) Väga tore, et LR kujundust uuendas, see musta ja värvide lakoonilisus on juba 1996. aastast, noh, vaheldust vaja. Veidral moel uuel kujundusel õrn sarnasus Orpheuse Raamatukogu väljanägemisega.

Aga üks lause näidendistki. (Tehtud.) (No paar veel siis.) Päris MTV-näidend, kiired stseenid Lutsu ja eri tegelastega vahetuvad lups ja lups ja hopsti, lavastamisel saaks vajadusel lühendada, kui soovi (seda saaks kooliski etendada). Üpris toredad viited “Kevade” kujuteldavale kujunemisloole, ja ehk ka teistele tekstidele, aga ei tunne Lutsu loomingut niivõrd. Teksti võiks nimetada tragikomöödiaks, on näitlejatele veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist ning samas ka sügavalt traagilisi või melanhoolseid hetki; esimene vaatus algab kui palagan (sõjavägi, näpuga õhku kirjutamine) ja teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, mõningasest lugejamenust hoolimata autsaider, väike inimene, kõrvalhoovustes kulgeja, jeekimkuradike kuskil taamal.

lugemik
lugemissoovitus

24 jaanuar, 2012

Leonid Tsõpkin – Suvi Baden-Badenis (2005)



Marginaalse isehakanud kirjamehe (no kes neist poleks isehakanud, õnneks), tunnustatud Nõukogude meditsiiniteadlase tööst vabal ajal kirjutatud tekst koosneb vaid umbes kümnest pikast lausest. Laused on nii pikad, et moodustavad kokku romaani sellest, kuidas kirjanik Dostojevski koos oma noore naisega Lõuna-Saksa kuurortlinnas mängukires põlemas käis ja kogu naise raha kasiinos laiaks lõi. Ja raamina on lauseisse põimitud veel lugu sellest, kuidas minategelane nõukogude kaasajas Moskvast rongiga Leningradi Dostojevski majamuuseumit külastama sõidab ja teel proua Dostojevskaja päevikut eelnimetatud Saksamaa-retkest loeb. Ja milliseid kujutluspilte ja mõtteseoseid see kõik jutustajas tekitab, nii et tegelikult ei olegi nii väga selge, mis on raamjutustus, mis mälestus, mis fiktsioon, mis kujutluspildid.

Ja üldse, kelle kujutluspildid? Sest romaan on päeviku ja muude materjalide põhjal kirjutatud, suuresti seega ka Anna pilgu läbi nähtud ja peaks ühtlasi temagi hinge ka pisutki valgustama. Aga romaanis näeme Dostojevskit kõikenägevalt positsioonilt ja Anna on tema silmis üks imelik kange naine, muudkui põrnitseb tõsisel ilmel, kes teab, millest ta küll tegelikult mõtleb, ja kas ta tõesti armastab mind, miks? Tegu niisiis vägagi ilukirjandusliku ja kujundirikka mõistmispüüu ja austusavaldusega kirjanikule. Aga oleks nüüd huvitav seda Anna päevikut ka lugeda. (See hilisem tekst võib aimu anda, kuigi pole see, mida jutustaja luges.)

Sai mainitud pikki lauseid – tegelikult koosneb tekst vaid formaalselt pikkadest põimlausetest. See pole Proust, juba paari leheküljega saab selgeks, et põimivad ja kiiluvad sidekriipsud täidavad enamasti lihtsalt punkti rolli. Ja punkti kasutatakse peatüki lõpu markeerimiseks. Mõneti nagu manuskriptilisel keskajal – ja osalt veel hiljem tinalao ajalgi –, kui punktsioonireeglid olid suuresti lokaalsed, st kirjutati nagu selle kandi kloostrites või koolkonnas tavaks oli. Tsõpkini voogavas, unenäoliselt ja viirastuslikult lainetavas tekstis on sidekriipsude kasutamine kuidagi väga loomulik – igatahes ei hakka see närvidele käima, kui lihtsalt vormivigur: loed ja loed ja lähed teksti sisse, pause pidamata – punkt ikkagi kuidagi pidurdab, sidekriips aga viskab linguna edasi, nii et üha tuleb peale uusi pilte, tegevus kandub poolelt sõnalt märkamatult sajandi võrra tagasi – lõuna poole suunduvasse rongikupeesse, kus imestatakse, et sakslased kõige oma korralikkuse juures – äkki just selle pärast – kõige hullemad sulid ja külmaverelisemad nöörijad üldse on, misjärel leiavad aset mõned piinlikud seigad, tulenevalt Dostojevski kõrgest enesehinnangust ja samas painavast, talle nii labasena tunduvast tunnustusevajadusest – pluss see neetud ebamoraalne vaesus – on selge, kust tuleb see kergus, millega teised oma asju ajavad, hooajale kohastes heledates riietes ringi patseerivad, kui tema naise kingakontstest on alles poolikud köndid ja temal endal kuivavad kasiinos viimsed kuldrublad ja frangid lamedaks kahvatuks loiguks rohelisel laual, lihtsalt – ja tume ülikond lämmatab, inimesed vaatavad, öösiti kangastuvad ikka needsamad painajalikud kujutelmad ja naine eemaldub, ujub ees ära silmapiiri poole, samal ajal kui teda kisub hoovus kuhugi alla tumedasse – D trambib diagonaalis toanurgast toanurka, ikka edasi ja tagasi – meenub hüsteeriline Lenin filmist „Minu Leninid“ –, ähvardab, lubab äkitselt aknast alla hüpata, vaadake! – kuid, oh, milleks, andke andeks, ma hukutan Teid, Anna – ja siis on pidurid, paus, vahepeatus teel Leningradi – aeg võileibu ostma minna putkast lumisel perroonil, nüüd juba tõesti Lenini kolbaga – kolmnurkse habemetutiga lõua otsas – rublade eest. Umbes nii.

Veel paar huvitavat märkust. Piiterile lähenedes võib kohata kahvatute nägudega vaikivaid eestlasi – ristike kirjas, vigrid ära mainitud! Ja siis juudid – juut Tsõpkini arust on D-l juutide kohta öelda vaid kõige stereotüüpsemat ja halvemat, kogu D piiritu humaansuse juures. Või mis see õieti oli? Näiteks raha pillamisest kerjustele, vasakule-paremale: „selles oli midagi ebaloomulikku, ülepingutatut, ta oleks nagu tahtnud heaks teha mingeid oma kunagisi patte või summutada endas mingit vastuokslikku tunnet, võibolla koguni instikti – see kõik oli nagu mingi usuhullus“. (135) Vastuoluline kuju see D, selles romaanis vähemalt.

Stanislaw Lem – Pesumasinate tragöödia (Poola novell, 1974)


Kui nüüd kuidagi aru saan, siis tegemist transhumanismiga ehk mis saab kui inimene ühtub pesumasinatega. No planeet saab. Aga mis või kes see on, millal seda moodustist südametunnistuspiinadeta hävitada saab? Ehk siis õpetusiva selles, et ärge looge nohikutest poissmeestele Jayne Mansfieldi välimusega mõtlevaid pesumasinaid. Tekitab inimkonna esindajas tarbetuid mõtteid. Lõbus, et leidus isegi tüüp, kes modifitseeris end tulevikusajandis villase lõnga ja takkudega. Muhe vanamoodne novell ähvardavast lähituleviku probleemist.

“Ajakirjandus tõstis selle sündmuse ümber suurt kära ja see hakkas kasvama skandaaliks, sest Vähist mööduvad laevad püüdsid kinni raadiovestluste katkendeid, mida pidas nn. Mattrass, kes nimetas end Katodius Esimeseks A. Niipalju kui oli võimalik teada saada, pöördus see Katodius Esimene A ehk Mattrass kellegi (teiste robotite?) poole, nagu oleksid need ta kehaosad. Vähemalt näis nii, nagu vestleks keegi oma jäsemetega. Segane joba kosmoses Katodius Esimesest A-st viis mõttele, nagu oleks tegemist riigiga, mille rajas Mattrass või temast põlvnevad robotid. Riigidepartemang nõudis viivitamatult asjade tegeliku olukorra üksikasjalist uurimist. Patrullid kandsid ette, et kord liigutab end udukogus metalne kera, kord inimesekujuline viiesaja miili suurune olend, et ta vestleb iseenesega ühest-teisest, aga mis ta riigikorrasse puutub, siis annab põiklevaid vastuseid.” (lk 144-145)

ulmekirjanduse baas 

23 jaanuar, 2012

Monika Rahuoja-Vidman, Aare Nappus – Ära kriimusta end vastu unistusi (2011)

Üpriski halb keelekasutus, mis peletab võimalikku lugemisnaudingut; osad lühilaused on kui nüriduse pahvakud. Aga eks see ole muidugi paremaks tuunitav kirjutamiskogemuse ohtra lisandumisega. Sest noh, muidu oht maanduda Lembe epigoonide hulka. (Postituse avalõik on stiilselt halb, eksole.)

Lugu siis järgmine – millalgi keskkooli lõpetanud Meribell otsib omale elus kohta. Ta läheb lahku lullilööjast poikast Heikist, satub filmivõtetele staaritsema ja kohtub peagi Hubertiga, kes on nii erinev Meribelli tutvuskonnast – noormehel on kunstilised ambitsioonid ehk siis soov künda kultuuripõldu. Peagi noored abielluvad ja sünnib järglane Agnus. Aga noorte kooselu on pidevalt pilvedega kaetud – Hubert ei tee karjääri ja ei taba teda mitte loomepalang ning satub siis usklikuks. Hoopis Meribell ise leiab, et tahab saada kohtunikuks. Elu on probleemne ja viimaks minnakse lahku ning Meribell kohtub kohe uuesti Heikiga, kes nüüd teinud karjääri laulukoori asjaajajana. Koor läheb bussiga Pariisi ja nüüdne abikohtunik Meribell läheb Heikiga kaasa, ning mees veenab romantiliste hetkede vahel naist, et ta on muutunud mees. Naine enamvähem nõustub selle hinnanguga. Nad tulevad Pariisist tagasi, peagi annab Heiki Hubertile lõuga ja raamat lõppeb jaburalt või irooniliselt, ma nüüd ei saanudki aru, igatahes Hups leiab tõelise muusa, kellele luua luulet.

“Asi oli selles, et mehe südame oli põksuma pannud haigla ortopeediaosakonna protseduuriõde.
Kui teda siduma viidi, tabas teda elu suurim üllatus. Seal toimetas Olga! Tema eksnaise lemmikvaenlane. Ja ikka sama rinnutu, nagu Hubert teda viimasest kohtumisest saadik mäletas. Ja see oli ju olnud siis, kui Agnus sündis.
“Jah,” mõtles mees endamisi. “Ei ole möödaläinud aeg tema rindu kasvama pannud. Ise ikka rinnutu, aga see-eest rõõmsameelne ja vallatu.”” (lk 140)

Kui algul arvasin, et tegemist tänapäeva looga, siis võta näpust – asi toimub üsna alternatiivajaloolises nõukogude ajas, tähtsad kinomehed sõidavad Volgaga, töötab boheemlaste pesa Varblase kohvik ja Hubertil õnnestub tänu tutvustele suisa naise sünnitusel kaasas olla. Aga samas toimuvad castingud väikse eelarvega ehk mitukümmend miljonit (rubla?) maksvale filmile, käib üks härratamine ja muu selline. Põnev aegade segunemine! Või kes teab. Noorpaaril on laps Agnus, keda mainitakse vaid kahel korral, siis kui sünnib ja kui mõned aastad hiljem lebab peksasaanud Hubert haiglas ja ootab lapse visiiti. Kus vahepeal on? Ei tea. Igatahes, ema teeb sel ajal karjääri – huvitav, kas autoril on kohtusüsteemiga mingi okas kurgus, et suunas selle vaimult väeti ent agara Meribelli kohtuniku ametit püüdma? Hingelt luuletaja Huberti kirjandusparnass on üsna keskkooli kohustusliku kirjanduse kõrgusel.

Nojah, huvitavalt keeruline raamat, mida mul küll ei õnnestunud katki hammustada. Autori(te)l on vist oma nägemus, millega ei suuda alati ühele lainele saada, ikka valdab mõningane segadus mu meeli. Aga õnneks on igal raamatul oma lugeja.

22 jaanuar, 2012

Riina Rossa – Helletused (2004)

Tuleb tunnistada, et taastutvus Rossa loomega on seepärast, et tahtsin lugeda midagi eriti halba, ja noh, pettuma ei pidanud. Seekordne raamat on siis poeem või lugulaul, millest pole midagi arvata (vabandust) – lihtsalt üks ekstaatiline ja looduslüüriline tekstijoru, mis ei ütle enamusele eesti keelt valdajaile suurt mitte midagi. Kahjuks kuulun sellesse tänamatusse mõistmatusse enamusse, piinlik küll. Aga raamatu juures on sissejuhatus, kus kirjas autori elutee ja tulevikuplaanid, mis on huvitavalt segane värk. Veider, aga see teos on Rossa raamatuist parima kujundusega. Ei ole halba ilma heata.

Lasen end kaasa viia helletava laulu huilatavat kaugust
Usun siiralt helletaja laulu hällitavat ausust.
Helletajana rändan põhjamaa metsades ringi
Päästan pesast välja kukkunud linde, helletavaid hingi.
Kallistan uhkelt seisvaid haabu, tema värisevaid lehti
Vaatlen haavalehti nagu muistse saaga laululehti.
Helletan haabu nagu kuldseid küünlaid tulele
Mõlgutan mõtteid haabade varjus esivanemate unele.
Päästan valla headuse helletavat jõudu
Igatsen maailmas rahu, et ei oleks sõdu ega mingit õudu.
Et helletajal oleks huilatustel muistne võlu
Et maailmas ei oleks kurjust ega valu.
(lk 7)

21 jaanuar, 2012

Charles de Lint – Kusagil lennata (2001)


Jälle üks taaslugemine, sest – miks mitte. Maailmalõpukujutelm, kus inimeste hirmud samahästi kui puuduvad, nad lihtsalt ei tea toimuvast midagi, mäng käib kõvasti üle nende pea ehk siis Maa algasukate vahel. Raamatus on kui kolm maailma koos – need kaks nunnut sõpruskonda (Kalmistu ja Lindla), kus omavahel saadakse igati kamraadlikult läbi, siis Newfordi kuritegelik maailm (mis on tõepoolest kuritegelik) ja kõige lõpuks või aluseks vana aja maailm. No muidugi on neil maailmadel rohkem või vähem ühisalasid (segaverelised, käod jne). Mõnusalt kirjutatud, hea eskapism kaasakiskuvasse olemisse – vana aja tegelased on värvikad ja segaverelised nii aatelised. Ja noh, millised dramaatilised armulood oma tagajärgedega. Ja muidugi varesetüdrukud ja Kaaren. Sõprus võidutseb.

Mõned soovitused naistega suhtlemiseks:

“Nõidadega on see lugu, et ei tohi lasta neil sinu heaks midagi teha, sest siis satud nende võimu alla. Neile peab alati ära ütlema, kui nad abi pakuvad. See on sama mis nõia kutsumine oma koju. Kui sa seda teed, pead süüdistama ainult iseennast, kui nad nõiuvad su tagasi su esimesse nahka ja praevad pannil ära. /-/ Nõiad ei salli seda, kui nad oma tahtmist ei saa, aga kõige rohkem vihkavad nad lahkust.” (lk 544-545)

20 jaanuar, 2012

Riina Rossa – Maarjamaa mustrid ja mured II (2002)

Suisa rahvalauliku mõõtu, ee, asjad, mõni bänd saaks siit tarvilikku lüürikat kuulajate hullutamiseks. Poliitluule Eestimaa pärast südant valutavalt naiselt, või noh, olgem ausad, 21. sajandi Koidula, seekord polegi tegemist antiilukirjandusega, ikkagi vabavärss!

Maarjamaa mured III
pühendatud sotsiaalminister Nestorile 
Töötute tase näitab tõusutendentsi,
see kõigutama hakkab meeste potentsi
ja hiljem ka Kalevite kantsi.
Nii elab Maarjamaal meestesugu,
sest riik ei pea neist üldsegi lugu. 
Jaanuar 2001. Viljandis(lk 5)

LAULULIND 
Isamaa mu varandus.
MAARJAMAA mu pärandus.
EESTIMAA TÜTAR.
MAARJAMAA KUNINGANNA.
Oh, ei, ma Eestimaad anna!
Hinges ma kannan
Lootust ma leian
Tõde ma otsin
Elu ma trotsin
Otsin mõtteist tuge
Otsin oma EMAJÕG
Siin on kallas nii kauge
Ei siin elugi rauge.
Teretan Sind, mu laulude rand!
Igatsen Sind, mu MAARJAMAA pind!
Tartu vaim ma kiidan Sind.
Niikaua kuni laulab minu rind.
OLEN ju LAULULIND. 
Detsember 2001. Tartus(lk 16)

Ega vahet pole, kas Contra või Rossa spordiluule.

EESTI SPORDIKUNINGAS 
MEIE SPORDIKUNINGAS on spordimees.
Ta on kõigist spordimeestest ees.
MEIE ERKI jookseb hüppab,
viskab oda NOOLI.
Silmi välgutab ei miskit hooli... 
ERKI hästi sporti teeb
Veel ja veel ja veel!
Ikka teeb, ikka teeb.
See me VINGE EESTI MEES.
ERKIL aga silme ees.
CITIUS, ALTIUS, FORTIUS
Medaleid on nii, mis muda!
Sellest saab vast
KUNINGATEKODA. 
August 2001. Tartus(lk 21)

Poliitika, mu arm
pühendatud Eesti poliitika vaimsele isale Edgar Savisaarele 
Mu sees on arm.
Mu sees on hurm.
Ja sina õitsed seal... 
Küll ilus on arm.
Küll ilus on hurm.
Kui sina õitsed seal...
SEST ELU on KARM
POLIITIKA, MU ARM. 
Detsember 2001. Viljandis(lk 37)

19 jaanuar, 2012

Tucker Max – Ma loodan, et põrgus on õlut (2011)

Ameerika Vuorinen, ainult et räigem. Joomine ja seks ning sellega kaasnev saavutustega kiitlemine ja muidu paratamatud kõrvalsaadused nagu mõttetu lällamine, oksendamine, fekaalid ja uriin. Mida rohkem, seda uhkem. Lugemist alaarenenud huumorimeelega inimestele, kel lemmikuks joomanaljad, teistele sitakeeramised, lollid pandavad ja pandamatud tibid ning muidu purjuspäised kangelasteod (kuigi tõepoolest, peale pikemat raamatu tarbimist muutub mõni hetk päris naljakaks selles kolledžikomöödialikus maailmas), ehk siis tiinekad vist. Ja noh, eks ikka ole õudlõbus lugeda kõiksugu peenisega seotud hirmudest. Parimad lood on jäävad üldisest joomaseksimöllust hälbivad peatükid ehk pimesoolega haiglaskäik ja lõpulugu rasedast vähihaigest.
Nojah, eks see selline internetiprodukt ole.

“Naised, palun võtke mu nõuannet kuulda. Te võite kõik oma kuradima naistekad, eneseabiraamatud ja “miks ta mind küll ei armasta” tüüpi raamatud välja visata, sest ainus asi, mida te teadma peate, on see: mehed kohtlevad teid täpselt nii, nagu te lasete. Ei ole olemas sellist asja nagu austuse ärateenimine; sa saad inimeselt seda, mida neilt nõuad. Lase mehel ennast tagumikku panna, oma seljale lasta, kogu oma õlu ära juua ja lahkuda, ja ta teeb seda. Aga kui sa nõuad temalt austust, siis ta kas austab sind või ei suhtle sinuga. See tõesti ongi täpselt nii lihtne.” (lk 245)
loen ja kirjutan 

18 jaanuar, 2012

Robert Shea, Robert Anton Wilson – Illuminatus! Kuldne õun (2011)

Jätkub siis diskokate ja illukate võitlus, muuhulgas saab triloogia teises osas teada, kuidas hävines Atlantis (ja mis edasi sai), millega Jeesuse jüngrid maha rahustati, mis funktsioon on lendavatel taldrikutel, kes tappis Kennedy ja palju muud, mida ei oska sõnastada või ajust välja kraapida. Ühesõnaga, elurõõmsalt haige tekst, igatsugu lollakatest vandenõudest saabki vaid lugeda sellises vormis, tõsine vandenõumaania äratab tülgastust (sest olen ajupesu saanud jne vms). Maniakaalsete tegelaste jälgimine on igati segane töö, tavaline võte, et hämarate stseenide seos selgub alles hiljem (enamvähem juhuslikult?), jättes algselt tekstist lootusetu segapudru mulje (mis pole iseenesest teab mis avangardvõte). Igal juhul, kui olin 2/3 tekstist läbinud, oli juhe parajalt koos ja alustasin uuesti raamatuga otsast peale (ehk siis tõepoolest tasub hoolikalt proloogi lugeda – kui esmatutvus avaraamatuga jäänud aastate taha). Tegelaste vaatepunktide vahetused on üsna kergelt voolavad, või veel hullem, mõnikord sorib Hagbard kellegi peas ringi, takkajärgi ei suudagi kokku lugeda, kui mitme tegelase vaatepunktist tekst erinevatel kümnenditel ulbib (no korraks ka seal piibliajas). Ja need vandenõujutud, oh issand küll, milline kõrgelennulisus. Kas Hüperboreast pärit Püha Kärnkonn ehk Tsathoggua (lk 221) on sama juurtega mis ugri Põhjakonn? Või no üldse, kurat, see Cthulhu värk, kes küll ometi usuvad säändset.

Kui anda valida, kas lugeda Burroughsi või seda hullust, valiks käesoleva hulluse. Eks kui viimaks triloogia täismahus ilmunud, peaks korralikult algusest otsani lugema. Heute die Welt, Morgens das Sonnensystem (lk 158).

“Kui pead kristlust praegusel kujul veriseks usundiks, siis see pole midagi selle kõrval, mis sellest oleks saanud, kui poleks jäänud muljet, et Jeesus tuli tagasi. Kui seitseteist algset apostlit – neist viie mälestus on ajalooürikutest pühitud – oleks omapead jäetud, oleks nende õudus ja hirm Jeesuse surma üle muutunud kättemaksuhimuliseks raevuks. Oleks olnud nii, nagu oleks islam kohale jõudnud seitse sajandit varem. Rooma impeeriumi aeglase ülevõtmise ja suure osa Kreeka-Rooma maailma puutumatuna säilitamise asemel oleks kristlus haaranud endasse ida ja selle mobiliseerunud, hävitanud suurema osa lääne tsivilisatsioonist ja asendanud selle vaaraode-aegsest Egiptusest rängemini rõhuva teokraatiaga. Ma tegin sellele paari mustkunstitrikiga lõpu. Ellu ärganud Jeesuse kujul ilmudes õpetasin, et pärast minu surma pole mingit mõtet vihata ja kätte maksta. Püüdsin isegi panna neid mõistma, et elu on mäng, õpetades neile bingot.” (lk 54-55)

“Telemachos aevastas” (lk 283-289) on päris spinradlik fantaasia.

“Nüüd siseneb raamatusse uus tegelane, ühejalgne vaimuhaige Howard Cork, kelle valduses on allveelaev nimega Lõppematu Elu ja kes võitleb kõigiga – anarhistide, kommunistide, Diamond Jim Rhinestone'i heroiinivandenõu, Pimedate Tiigrite, Valgustatute, USA eksiilvalitsuse, siiamaani nimetute patriootlike Põrandaaluste ja pesapalliklubiga Chicago Cubs – kuna on veendunud, et need kõik on kulissiks üliinimlikult arukale valgele vaalale, kes üritab maailma mereimetajate ülemvõimule allutada.(“Ükski normaalne vaal sellega hakkama ei saaks,” ütleb ta, kui iga teleuudistesaade paljastab jätkuvat määndumist ja kaost Ameerikas, “kuid üliinimlikult arukas vaal...!” Tolle suurushullu rasvavaadi – vaala, mitte Howard Corki – mahitusel on 1960. aastate lõpul üllitatud kuulus plaat “Sinivaalade laulud”, mille hüpnootiline vägi kihutab inimesed metsikutele pöörasustele, uimastipruukimisele, vägistamisele ja usu kaotamisele kristlusesse. Tõtt-öelda on hüpnootilise telepaatia abil mõistuseid mõjutav vaal enamiku taga viimaste aastakümnete kultuurilistest arengutest. “Esiteks kutsus ta esile W.C. Fieldsi,” vahutab raevunud Howard Cork kahtlevale esimesele abile “Buck” Starile, “seejärel, kui Ameerika moraalne selgroog oli piisavalt nõrgestatud, Lizi ja Dicki ja Andy Warholi ja rokkmuusika. Ja nüüd “Sinivaalade laulud”!” Star veendub, et kapten Corkil on kork pealt ja kruvid sassi lennanud pärast seda, kui ta meskaliinist pilves moeka noore ortopeedi tuksikeeratud lihtsa sissekasvanud-varbaküüne-operatsiooni tõttu jala kaotas. Seda kahtlust süvendab tujuka meresõitja kangekaelne komme kanda tänapäevase proteesi asemel korgipuust jalga, kuulutades: “Ma olin sündides Cork ega nõustu olema surres vaid kolm neljandikku Cork!”” (lk 288-289)

17 jaanuar, 2012

Eno Raud – Peep ja sõnad (1970)


TRIIBULISED PÜKSID 
PEEP TEADIS KÜLL, ET TA EI TOHI TOOREID TIKREID SÜÜA. AGA ÜKSKORD LÄKSID PEEBU VANAEMA JA VANAISA MÕLEMAD KODUNT ÄRA JA VANAISA ÜTLES NIIVIISI:
“VAATA, ET SA SIIS JÄLLE AEDA EI LÄHE TOOREID TIKREID SÖÖMA. KUI LÄHED, SAAD TRIIBULISED PÜKSID.”
EGA PEEP TOOREID TIKREID ENAM NII VÄGA EI TAHTNUDKI. PAAR KORDA TA OLI NEID PROOVINUD JA SIIS VALUTAS PÄRAST KÕHT ÜSNA PAHASTI. AGA TRIIBULISI PÜKSE TA TAHTIS KÜLL. TRIIBULINE MÜTS TAL JUBA OLI JA SEE OLI PEEBU MEELEST VÄGA ILUS MÜTS. NÜÜD OLI SIIS LOOTUST SAADA KA TRIIBULISI PÜKSE.
PEEP LÄKS MARJAAEDA JA SÕI KÕHU TOOREID TIKREID TÄIS. KUI VANAEMA JA VANAISA KOJU TAGASI JÕUDSID, JOOKSIS TA NEILE JUBA ÕUEVÄRAVASSE VASTU.
“VANAISA! VANAEMA!” HÜÜDIS PEEP. “MA SÕIN PALJU TOOREID TIKREID! PALUN NÜÜD TRIIBULISI PÜKSE!”
“NO MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES VANAEMA.
“NO TÕESTI, MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES KA VANAISA.
KUID PEEP EI ÖELNUD MIDAGI, SEST TA EI OSANUD ENAM TÕEPOOLEST MIDAGI ÖELDA – VANAISA EI ANDNUDKI TALLE TRIIBULISI PÜKSE!
ASI OLI LIHTSALT NIIVIISI, ET VANAISAL HAKKAS VÄIKESEST POISIST KAHJU.

Caps lock lugemine annab sellise tunde nagu tegelased räägiksid väga valjult tähtsatest asjadest. Aga tegelikult – petekas. Lugu siis sellest, kuidas Peep on suvel maal vanavanemate juures ja mõistab, et eesti keel pole mömmidele (ja oodaku vaid, kuni hakkab koolis grammatikat õppima). Mind paneb ikka imestama, et autori tekstides kumab väikest viisi teatav vägivaldsus, alati valmis kergelt plahvatama.

PEEP AJAB VANAEMALE KÄRBSEID PÄHE 
“VANAEMA, TEE MULLE KOGELMOGELIT,” PALUS PEEP.
“ENNE SÖÖKI EI TEE,” ÜTLES VANAEMA. “KOGELMOGEL VÕTAB SÖÖGIISU ÄRA.”
“KALLIS VANAEMA,” MANGUS PEEP EDASI. “MA KOHE EI SAA ENAM ILMA KOGELMOGELITA OLLA.”
“KÜLL SA SAAD,” ÜTLES VANAEMA. “ÄRA OLE NII MAIAS.”
“MA EI OLEGI ÜLDSE MAIAS,” KÄIS PEEP PEALE. “MA LIHTSALT VAJAN KOGELMOGELIT.”
“MINE PAREM ÕUE MÄNGIMA!” ÜTLES VANAEMA.
“MA EI SAAGI MÄNGIDA, KUI SA KOGELMOGELIT EI TEE,” JONNIS PEEP.
JA SIIS VANAEMA ÜTLES:
“ÄRA AJA MULLE KÄRBSEID PÄHE!”
PEEP VAATAS EHMUNULT VANAEMALE OTSA. ÜKS KÄRBES LENDLES TÕESTI ÜMBER VANAEMA PEA JA LASKUS VANAEMA KÕRVALESTALE ISTUMA.
“KAS KÄRBSED LÄHEVAD LÄBI KÕRVAAUGU PÄHE?” KÜSIS PEEP VIIMAKS.
VANAEMA AGA HAKKAS NAERMA JA ÜTLES AINULT:
“KUI SA HEA LAPS OLED, SAAD KOGELMOGELIT PÄRAST LÕUNASÖÖKI.”

15 jaanuar, 2012

Andrzej Sapkowski – Viimane soov (2011)


Esmatutvus Sapkowskiga jätab pisut ettevaatlikuks, tahaks lugeda järgnevaid raamatuid, et selle Geralti tegemistest rohkem sotti saada. Eks see pisut noortekas ole, ei ole just selliseid stseene, mis paneks õudusest või jälkusest punastama. Nagu linkides mainitud, on tegemist eelkõige kangelaste juhtumitega, mitte mõne kõrgemat sorti vandenõuga juhtivate jõudude vahel – nõidur Geralt käib ja pakub tasu eest oma teenuseid ehk siis lahendab rohkem või vähem edukalt koletistega seotud probleeme, eks nende maagiliste olendite liigiline mitmekesisus on ühe maailma kohta päris üüratu. Mõnel juhtumil selgub, et algselt koletisena näiv tegelane on hoopistükkis, üllatus-üllatus, nõiduse käes kannatav ülik, kelle Geralt vabastab ebaloomulikust olekust (ehk siis punktike noortekale). Vast lõbusaim koletis on mökitav kurat või kurask, no kujutlege ise kitsetaolist sarvikut, kes pillub sõrgadega raudkuulikesi (miks tal neid raudkuule nii palju on, on omaette ooper) ja vannub mis kole. Õgija juhtumi seosed muinasjuttudega on samuti üpris lõbusad. Geralti surmapõlgus on päris teatraalne, aga ikka tuleb viimasel hetkel miski hea juhus, mis pingelise olukorra soodsamaks lahendab. Ja ega siis Geralti mõtted lõppkokkuvõttes milleski eksi, ikka näeb ta kogenud silm enamvähem kohe probleemi tuuma. Ühesõnaga ei tahaks väita, et kangelane hiilgab mitmekesisusega ja ühtlasi hägustaks olemise piire. Aga huvitav kokkupuude fantaasiamaailmaga ikkagi.

Ehk siis, tahaks teada, mis juhtub järgmistes raamatutes. Kas jätkub samasugune eri juttude kokkupõimumine ehk õielt õiele liikumine. Kas leiab Geralt õnne selle eatu nõiaga. Kuidas karastus teras.

lugemissoovitus

14 jaanuar, 2012

Merle Veesalu-Rand – Pudelikorjaja käsiraamat (2011)

Päris hoolsalt kujundatud teos. Natuke ebalust tekitab, et mille konkreetsega siin tegemist on, autor on järelsõnas määratlenud osad lühijutud lausa maagiliseks realismiks, millega ei tahaks kergekäeliselt nõustuda. Maailmavaatelised loengud? New age midagi? Või ehk essee ühiskonna paremaks muutmisest? Jaga ja sa saad, elu on imeline, tee heategusid ja ole siiras jne. Põhimõtteliselt võiks nõustuda, kui vaid tekst poleks niivõrd kunstiliste ambitsioonidega esitatud (no kuidas kellele, muidugi), raamatu lõpp läheb päris messianistlikuks. Autori järelsõna võtab iseenesest kokku selle emotsionaalse sõna- ja tunnetevoo sõnumi, ent vabandust, et ma ise seda siin kokku ei võta. Mitte et kuidagi halvustaks või naeruvääristaks autori mõtteid ja soove, aga minust ei ole tõepoolest selliste tekstide lugejat või kaasamõtlejat. Aga kui see kellelgi silmi avab, siis see teeks küll mulle rõõmu.

“Minu isa oli kellassepp. Minu jaoks oli ta Isand, kui Kellassepaisand. Teate ju küll seda ütlust, et Jumal oli kellassepp... Temale oli antud kaks annet. Ta parandas inimsuhteid. Ja parandas kellasid.
Kellaviietee ajal olime koos. Istusime kohvikus, mis meenutas kommikarbi sisemust. Ta võrdles sageli inimesi kelladega. Ka inimesed peavad võtma mõnikord aja maha, muidu võib jääda seisma, alatiseks. Iga inimene, iga kell vajab vahest, et talle pilk peale visatakse.
Oma teisest tõest rääkis ta harva, kui see väljendus kogu tema olekus – kui oled inimlik, tuleb elamine paremini välja. Ole inimene, ei vähem ega rohkem, õpetas ta mulle.” (“Inimlikkuseajast”, lk 43) 
“Päritolu ja anded ei ole valitavad, aga süda on väljaõpetatav. Vabadus on võime muuta oma südant, õpetada teda mahutama tervet maailma.” (“Vabadusest”, lk 81) 
“Näen juba ette, kui palju vastuseisu minu muudatused ühiskonnas põhjustavad. Inimesi häirib kohutaval kombel, kui sa ei lase ennast tüssata.
Ma lihtsalt pean jätkama, muidu ei saaks ma elu lõpuni rahu, et jätsin midagi tegemata, milleks mind siia ebatäiuslikku maailma saadeti. On vaja uusi ühiskondlikke kokkuleppeid. Üks olulisemaid on see, et rikkad ei valeta ennast vaeseks. Heldekesekene, millisesse sõnasõtta mind kistakse, isegi surmaähvardusi pean kuulda saama, kui julgen ausalt välja öelda, et miljardid magavad pangaarvetel! Pean seisma laste eest, sest nemad sõltuvad täiskasvanutest. Laste eest, kes elavad koos perekondadega prügimägedel. Emade eest, kellel ei jätku naeratamiseks hambaid, sest hambaravi asemel on nad ostnud oma lastele süüa.
Pean valmis olema selleks, et mind sõimatakse ahneks, purulolliks ja vaimuvaeseks, isegi demokraatliku riigikorralduse vastaseks.” (“Enesekindlusest”, lk 87)

13 jaanuar, 2012

Bengt Jangfeldt – Mäng elu peale (2011)


Täiesti pöörane raamat. Ja soovitatav lugemine igaühele, kel soovi lugeda erakordsetest inimestest ja aegadest (milline filigraanne määratlus) – sest Majakovski ja Brikid ja nende lähikondsed seda olid sellisel ajal (eks muidugi tule arvestada, et tegemist Jangfeldti tõlgenduse ja mõningase spekuleerimisega). Ja fotomaterjal on vaimustav, kõik va fotogeenilised isikud. Raamatut ei tasu lugeda suitsiidikalduvuste või antisemiitluse põdejatel.  

Raamatus on kui kaks Majakovskit ja ta lähikonda – algul noorusuljad futuristid ja hiljem kui nõukogude nomenklatuuri liikmed, ehk siis suured vargad sõidavad tõllas ja väiksed ripuvad võllas. Omamoodi hämmastav lugu andeka luuletaja (siiski küllaltki põlatud) staariks saamisest, ja seda tänu õnnelikule juhusele (lk 204-205) – mõned tunnustavad sõnad muidu räuskavalt Leninilt ja hoplaa (mis ei tähenda siiski trükivõimaluste olulist paranemist – või noh, millist mõõtkava nüüd kasutada, igasugu kaltsakavangardistid kindlasti kahvatusid kadedusest). Mulle jääb vist igavesti arusaamatuks, kuidas nõukogude kodanikud said tollal välismaad külastada – nii käisid Majakovski ja ta abielupaar 1920ndatel üsna vabalt Euroopas (suisa kaubareisidel) või poeet ise korraks lausa Ameerikas. Ja elasid seal lõbusat elu (kuidas selleks raha jagus, ei tea, vajadusel ikka saadeti Moskvast lisa). Ja tegid kultuuri. Ehk siis elu ajal, mil kirjandus oli absurdselt ülehinnatud ja sellistel asjapulkadel lasti aegajalt möllata.

Ühesõnaga, Majakovski lugu pole tavapärane nõukogude kodaniku lugu (no mis on tavapärane, eksole) – nii tema kui Brikid ja nende tuttavad olid hallist (punasest?) massist erinevad ning mõnda aega neil lastigi erineda (nt see Lili asjadejanu või kõigi ekstsentrilisus). Ja muidugi üleüldse see kolmikkooslus, mis Brikide jaoks toimis ebakonventsionaalselt hästi (Majakovski armuvalud, nojah, olid vähe teisest ooperist). Tegemist pole mingi ingelliku kooslusega – Ossip töötas mõnda aega julgeolekus, Lili võis olla informaatoriks ja 1920ndatel oli riigitruudel kunstnikel vast loomulik teha tšekistidega koostööd. Sest ajad olid... erilised ja paljudel kihk maailma muuta.

 Ja igaljuhul on linkides vähe mõistlikumat juttu lugeda kui siinses postituses.

“Lenini suuline kommentaar oli, et Gorki on “poliitiliselt niisama naiivne, nagu ta alati on olnud”. Tema kirjalik vastus on “parima aastakäigu Lenin”. Ta ütleb, et arreteerimised olid korrektsed ja hädavajalikud, ja jätkab: “Tööliste ja talupoegade intellektuaalne jõud kasvab ja tugevneb võitluses kodanluse ja tema sabarakkude, intelligendikeste, kapitali lakeide kukutamise eest, kes peavad ennast rahvuse ajuks. Pole nad mingid ajud, vaid pask.”” (lk 190) 
“Majakovski hegemooniline taotlus olla nõukogude esipoeet muutis ta pilkele ja naeruvääristamisele kergeks saagiks. Ühel puhul tuli tema juurde keegi noormees ja küsis: “Majakovski, ajaloost on teada, et head poeedid lõpetavad halvasti: nad kas mõrvatakse või siis... Millal teie ennast maha lasete?” Majakovski võpatas ja vastas aeglaselt: “Kui veel rohkem idioote hakkab seda küsima, siis on tõesti parem ennast maha lasta...”” (lk 511)

raamatuklubi
kultuurieugeenika
marek kahro
nii ja naa
maaleht
õhtuleht
päevaleht
lugemissoovitus

12 jaanuar, 2012

Kuldne Kaseleht 2011 (2011)

Sellise kogumiku kohta on raske midagi arvata – no mida öelda ühe luuletuse kohta. Kokku siis 40 autorit, nii suure autorite hulga peale võttis komisjon ehk kõigil konkursilt osalenutelt vähemalt ühe näite kogumikku; ses suhtes vast tõesti pigem soovinuks umbes kümne autori läbilõiget nende loomest. Palju armastusluulet, mõned humoorikamad palad, paar looduslüürikat ja sekka ka rahvuslik-sotsiaalseid sedastusi. Mõni luuletus on päris halb, aga see pigem enda isikliku antipaatiaga mõne väljendusviisi vastu ning õnneks pole ühtki ülimasendavat tundlemist. Ootamatu, et keegi luuletuse välise küljega ei trikita ja peale ühe erandi ollakse viksilt õigekirjakeelsed. No kui mõnd luuletust esile tuua, siis ehk: Kivi “Selle tunde nimi on sügis”, Sinimägi “Paanikahoog”, Evisalu “Sõpradele keedumoosist ja haldjatest” ja Viiksaar “Hele-tume”, tõepoolest, huvitavate leidudega palad.

Veider mõelda, aga need 40 inimest on teinud midagi mõttekamat kui niisama olesklemine nagu sinu ja minu puhul. Et elu oleks loomingulisem, terviseks.

“mu tardumus ses
psühhoneuralgia kliinikus kui
pööbli napalm!”
(Vendere “Kitsam nägemisulatus”, lk 9)

11 jaanuar, 2012

Tiit Sepa – Olen ammu tahtnud sinust loobuda (2011)

Tegemist siis kuuenda raamatuga, kus Hinno & kommuun seikleb mõrvarlikul Eestimaal, seekord 2010. aasta suvel, ikka metsataludes ja Tallinna rahailmas ja muidu looduskaunites paikades. Et eelmises raamatus pidi Hinno palavalt armastatu Synne salapäraselt pakku minema, siis nüüd ta tuleb ühel hetkel muidugi tagasi ja lahendab siin esile kerkinud probleemid. Õiget actionit nagu polegi – ikka Hinno ja ta Synne igatsemine ja miks mees ei maga oma erinevate kaasatilbendavate eksnaistega ja milliseid nalju ta viskab; taustal sebitakse natuke maffiaga ja vahel uuritakse, kes teostab metsikusi Märjamaa joodikutega. Hinno sooritab möödaminnes ka ühe mõrva, mis ei leia mingit vastukaja eikuskil ega eikelleski. Iseenesest võiks see romaaniseeria Hinno ja Synne vapustavalt vinge pulmaga (rahas pole küsimus!) lõppeda, aga ei, läheb vist ikka edasi.

“Geilo jõudis kohale. Olime jälle uue looga alustanud, kui mees ukse vahele ilmus ja meid kuulama jäi. Vaikselt tuli suurt kasvu ja tumeda pika patsiga mees tuppa ning istus. Kui loo lõpetasime, sõnas ta:
“Te olete ikka haruldased lauljad küll. Sellist kooskõla kohtab harva. Mäng on sul, Hinno, ka hea. Pole midagi öelda, aga meil on jama kaelas.”
“Mis jama?” küsisin kitarri seina äärde pannes.
“Meie ansambel läheb vist laiali.”
“Miks? Te mängite väga hästi ja mil pole selle kohta mitte midagi öelda,” leidsin.
“Jah, mängisime. Meil on esinemisi veel kokku lepitud, aga minna ei saa. Meie kitarristi ja lauljat pole enam,” tõdes mees. Ta võttis laualt võileiva ja hammustas seda.
“Kuidas nii?” ehmatasin. “Läksid ära või?”
“Jäädavalt,” lisas Geilo. “Nad lasti paar päeva tagasi Kohilas autos maha.” (lk 269)

Huvitav, milline on teose sihtgrupp. Nagu eelmise Sepa raamatu puhul sai elutargalt kirjutatud, on siingi tegelasgalerii niivõrd mahukas, et selle käigushoidmiseks jääb loodetav põnevusjutt tahaplaanile – värvikas kommuun, aga liiga palju tähelepanu igasugu sekundaarsetele värvikatele suhetele; tegemist justkui naistekaga meestele või meestekaga naistele või siis enamvähem naistekaga. Hinno on naistega suheldes ikka ühtmoodi agressiivne (käratamised, rebib asju käest, jõhkrad nö naljad vms) ning arvab, et pakkudes neile palju raha, on võimalik oma pilli järgi tantsima panna, mis muidugi õnnestubki (kuigi mees muudkui rõhutab, et raha pole talle endale tähtis jne). Kui järele mõelda, on tegelaste suhtumine raha ja rikkusse päris maniakaalne või obsessiivne, või on see autori eripära. Eelmise raamatu puhul tekkis küsimus (üleüldse ei mäleta, milline eksnaine seal maha löödi), miks Epp tagaplaanile jäi, siis siin selgub, milline salapärane ülesanne tal tegelikult oli (aga ega tal siingi suurt sõnaõigust ole – räägivad Hinno ja ta naised).

Nojah, loodetavasti saadab Sepa selle õnneliku abielupaari kuhugi reisile (kas naine pole suisa kroonimiljardär?), et natukenegi löövamat teksti saaks luua. Soovitaks lugeda ulmebaasist Silver Sära arvamusi Sepa raamatuist, see mees jaksab eesti piirialade kirjandust lahti mõtestada.

10 jaanuar, 2012

Istvan Örkeny – Totid (1971)


On 1943. aasta sõjasuvi ja Totide pere juurde saabub puhkama lahinguväsinud major, kes muidu võitleb üheskoos Totide perepojaga Kurski juures nõukogude partisanide vastu. Majoril on tõsised sõjatraumad, ikka kardab esimestel puhkepäevadel seal Põhja-Ungari kolkakülakeses varitsejaid või pomme jms. Närvide rahustamiseks ühineb major perenaise ja tütre sõja tarvis tehtava karbitegemise aktsiooniga (ühtlasi peab ka pereisa nüüd selles muidu nii naiselikus töös kaasa lööma) – mida tehakse siis üheskoos igal õhtul varavalgeni. Sest major ei saa partisanihirmu tõttu öösiti magada. Noh, perele muserdav värk, magamatusest lähevad võõrustajad segaseks. Aga mida kõike on nad valmis majori alluvuses oleva poja nimel kannatama – et see saaks Vene rindel staabiteenistusse pakku. Mida aga pere ei tea lollaka külapostiljoni tõttu, on see, et peale majori rindelt lahkumist nottisid partisanid armastatud poja maha. Nojah, pere ja eriti isa on hullumas maniakaalse majori nõudmiste käes, mis küll saab, ei seda mitte tea. (No mitte just jalustrabav finaal, siiski.)

Tekst pole teab mis 20. sajandi klassika, aga eksole, küllaltki humoorikalt ja groteskselt kirjutatud. Ei oska öelda, millise moraalse õppetunni siit raamatust kaasa saab, ei tea, vot ei tea. Ja selline ongi loterii 1000. postitus, endalegi jääb vähe hämaraks. Sööks kooki, aga nälg pitsitab kõri.

08 jaanuar, 2012

Loetud read



Möödunud aastal lugesin mina ainult häid raamatuid, päriselt. Alustatud sai näiteks mullu siin blogiski kiidetud Mario Vargas Llosa romaaniga „Tädi Julia ja kirjamees“. Vaimukas ja tohutult elurõõmus – kogu see armumisest kantud minategelase askeldamine ja ettevõtlikkus viimseski hädas. Samas jäi veidi segaseks erinevate põimuvate jutustuskihtide omavaheline suhe. Nojah, aga Llosa „Kapten ja külastajannad“ see-eest saab minult täispunktid. See on ikka uskumatu tekst! Pöörane idee (ühe hispaaniakeelse koopia tagakaanel, mida just alles nädal tagasi sirvisin, on kirjas, et põhineb tegelikkusel!), uskumatu keelepillerkaar, filigraanne teostus ja lõpuni väljapeetus teevad sellest minu jaoks aasta lugemiselamuse.

Vaatan, et sai loetud mitmeid asju, mida võiks koondada "üksinduse" sildi alla. Kõige rajum ja äkki ka edevaim neist Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (Loomingu Raamatukogust). Patrick Süskindi raamat „Kontrabass. Tuvi“ mitmekülgsem, uurivam. Manuel Puigi „Mingitud musikesed“ samuti üsna ängistav oma macho-ühiskonna pingete ja lootusetusega. Sergei Dovlatovi raamat „Kompromiss. Meie omad“ mahub siia teemasse vaid mööndustega – see on pigem tagakiusatud loomeinimese minnalaskmismeeleolu. Holger Kaintsi „Lennukivaatleja“ peategelase on ka üksiklane, aga siin on eraldatus juba selgelt sotsiaalne, mitte emotsionaalne. Hea sissevaade kaaskodaniku peas toimuvasse siiski. Muuseas, näib, et Volmer vormib seda jutustust filmiks.

Siis sai veel vaadatud ja loetud mitmeid lasteraamatuid ja ampsatud suuri klassikuid. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ neist kõige mõnusam ja tihkem mälumine. Alguses ikka lausa mürgine, edasi aga kohati ootamatult lõbuski – kõik need suhted, joomingud ja intriigid. Ja uskumatult tihe lõpuni välja! Franz Kafka „Protsessiga“ poole peal olles tundus näiteks, et esimeses peatükis oli essentsina juba kõik olemas, kusagil; tundub, et vahistamishommikul on iga sõna ülimalt tähenduslik. Võti kogu järgneva tõlgendamiseks. Et sattuda üha uutesse mõistatustesse muidugi. Poolakast meistri Witold Gombrowiczi raamat „Laulatus ja teisi näidendeid“ oli kõige kompromissitum. Ei mingeid nõtkuvaid sarapuid, lodjapuid – vaid halastamatu iroonia ja suured kujundid.

Sel aastal tundsin mõnu ajakirjas Vikerkaar avaldatud ühiskonnateemalistest artiklitest. Eks siin oli oma osa ka põneval (välis)poliitika-aastal, aga ehk on lugemiseks pakutud ka sisukamaid artikleid (või hoopis populaarteaduslikumaid?)? Esseistikat sai rohkemgi sirvitud, Borgest näiteks. Ja Borgestki sai rohkem sirvitud, novelle näiteks. Tagasi Vikerkaare juures avastasin enda jaoks veel Kaur Riismaa nimelise luuletaja. Pole just eriline luulehuviline, aga need päris köitvad ja tihedad lood lihtsas proosalises värsis täitsa haarasid kaasa. Nii et vaatame, mis edasi juhtub.

07 jaanuar, 2012

Avo Kull – Haigla (2010)


Tegemist sellise olmeromaaniga, mida ehk 80ndatel tollased autorid tahtnuks lugejamassidele kirjutada, aga ei saanud liigse söakuse pärast ehk siis kuidas küll nõukogude ajal oli kole ja kahjulik elada. Ja noh, ega Kull põhjamaise tagasihoidlikkusega tümista tollast ajastu vaimset situatsiooni, autor armastab värve ja suuri tundeid. Kui ehitajad, siis viina põlvini. Kui naistearst, siis aborte kõriauguni. Kui julgeolekumees, siis värdjalikkust põhjani. Ehk siis Kalvi ja Tiina armastuslugu ning Armini Napoleoni kompleks on pea viimase kolmandikuni päris campilik. Sest keelatud armastus on ikka nii pühalik, põhjalik, nii kaunis. Aga noh, armastuse lõpp on ka nii hingemurdev, et kurb kohe. Milline saatuste tragöödia ja nöökimine! Sest õnneks nii mõnigi peategelane pole vaid must või valge.

Hea küll, nali naljaks. Igati loetav tekst on, põnevgi. Et milline see 70ndate lõpu argipäev võis olla. Hirmus. Ja need meditsiinilised finessid. Päevalehes soovitati romaani kõvasti tihendada ehk ballasti ära visata, mis jääb küll pisut totraks ettepanekuks – sellise raamatu lugejad vast soovivadki võimalikult palju romantikat ja meenutusi nõukogude ajast, teraapiline värk, eksole. Et lugu kestaks ja kestaks... Kuigi jah, see Armini julgeolekukarjäär(itus) tekitas endaski vähe ebalust, nagu ülepakutud või nii. Ent ilukirjanduse asi polegi reaalsust taasluua.

06 jaanuar, 2012

Sverre Lasn – Ristteel (2011)

Jutukogu keskealiste inimeste värkidest – armastused ja avastused tehtud ning ängirutiin roostetab hinge läbi. Ehk siis tänapäeva keskklassi elu, vaja edukas näida jne. Lasn kirjutab tavapärases ilukirjanduslikus keeles ehk siis igati loetavalt, mis võimalikke lugejaid arvestades on igati tänuväärne (raamatu alapealkiri “Eesti mehest. Ausalt” on üpriski petroneprindiliku fiilinguga), ent tekstihulluse otsijaile jääb vast, jällegi, tavapäraseks. Mitte et see segane väide midagi muud peale mu enda mõttesegasuse väljendaks.

“Loomaaias” on päris hea lühilugu, kiire ja valus. Lahutatud vanemad ja laps nende vahel, ei mingit nunnutamist, kõik kannatavad seemendaja terrori all. “Ära kunagi usalda blondi” on samuti hea näide inimeste üksindusest tänapäeva tingimustes. Kui teksti esimene pool on vähe uimane ja maksab krediiti tänapäevasusele (või siis - karakteriloomele), siis kummastava Jane tulekuga hakkab tööle hingekarjuvam pool. Lasni tekstidel on vahel üks probleem – loo lõpud on kuidagi hägused või triviaalsed, tekst iseenesest võib lummav olla, aga lõpud jäävad kõhklevaks. Aga eks see olene lugemissituatsioonistki.

sirp

05 jaanuar, 2012

Mihhail Bulgakov – Jutustused, olukirjeldused, följetonid (2011)

Tuleb välja, et on olemas kirjastus Hea Tegu, mis tegeleb eelkõige noorkirjanike esikraamatute väljaandmisega (tagasihoidlikult mainiks, et kirjastus võiks proovida vähemalt enesetutvustuses ja avaldamisandmetes vältida kirjavigasid). Ja tuleb välja, et selle kirjastuse kahte eelmist raamatut olen suisa lugenud, oskamata küll neid kuidagi seostada selle kirjastuse tänuväärse tegevusega. Aga nüüd siis... Bulgakov. On see originaal, pseudo või hoopiski kuulsa autori nimekaim? Esialgu ei teagi, tegemist ju esikraamatute kirjastusega, avaldamisandmetes pole muud mainitud kui tegemist tõlkega – aga kust tõlgiti, ei mingit märkust. Ja kas Bulgakovit võib niisama välja anda? Ei tea. Igal juhul, põnevust kui palju enne lugema asumist.

Mil selgub, et tegemist ikkagi selle kuulsa Bulgakovi endaga, tema kaastööd eelkõige ajalehele Gudok (1924-1926), mis on vast raudteega seotud väljaanne, sest noh, raudteelastega need tekstid enamasti sobituvad. Klišeelikult võiks tõdeda, et mõni tekst on päris harmslik (kuigi ehk mitte nii arutult lõikav, vaid ikka sotsiaalsem). Tõlkevalikut lõpetav “Ma nägin und” on ehk autobiograafilisevõitu ja annab vast väheke valgust nende eelnenud ajalehelugude taustale.

“Seinalehe seiklused” on armas sentimentaalne lugu seinalehe elukäigust, jutustatuna seinalehe poolt. Ärge kiusake seinalehte reklaamide ja kritseldustega, pakkuge talle ometi värsket sisu, viige teda teistelegi seintele. “Kuidas Buton naise võttis” - toiduabi saavad vaid pereinimesed ja jonnakas vanapoiss Buton on seetõttu nälga suremas. Aga mis teha, komisjon määrib talle toidu nimel masinakirjutaja. Mis siis hüsteerias Butonil ikka üle jääb, peab muti ära võtma.

Nojah, huvitav väljaanne.

04 jaanuar, 2012

Barry Hughart – Linnusild (2009)

Huvitav, kas oleks lootust, et terve triloogia ilmuks maakeelsena? Mõni lugeja arvab, et teine osa paremgi kui avaraamat ja kolmaski üpris lõbus. Võiks. Veider, et taaslugemisel tundub tegevustik kuidagi keerukam ja tumedam, enne jäi mulje kui ühest pöörasest pulliraamatust. Aga nüüd, kõiksugu traagika! Nähtamatu Käsi oli ikka üks hirmus kurjuse tööriist.

Taas proov ashinaritada:
heroilisus: 4
verisus: 3
psühholoogilisus: 1
erootika: 0
maagilisus: 6
seiklused: 4
armastus: 2

Walter – Mu salajane elu (1998)

Niisiis valitud mälestused inglase Walteri seksuaalsetest, ee, vallutustest ja trendidest (nt kokkuvõte lk 85 ja 112). Tõlkija võib küll järelsõnas seletada, milline tore härrasmees Walter naistega oli ja kui eluterve suhtumine tal seksi ja suguelunditesse on, aga tegelt ikkagi tegemist puhtalt seksuaalse ahistamisega oma võimupositsiooni (ja raha) kasutades endast alamate naiste kallal (ehk siis teenijad ja prostituudid; on ka üksikud nö samal positsioonil naised). Saan aru, et sajand tagasi oli arenenud ühiskonnas (ehk siis Inglismaal) naiste seisund kõvasti halvem kui praegu (Englundi järgi algaski naiste meestega võrdsustumine alates I maailmasõjast), aga sellegipoolest on tülgastav ja rõve lugeda suuremat osa Walteri nö vägitegudest – kus pahatihti kangelasteks 15-aastased neiud (jajah, sel ajal tavaline prostituudi vanus); või siis lapsepõlv, kus naga sõna otseses mõttes ahistab endast vanemat teenijatüdrukut või kokka. Nagu tõlkija märgib, on originaalteos viieköiteline ja ligi 2500 leheline tellis, millest ta tegi siis omapoolse valiku eesti lugejale, ehk siis üle 100 lehekülje parimat ja hõrgumat erootikat, eksole. Kus siis omakorda leidub millegi pagana pärast lühikese peatükina kirjeldus 10-aastase tüdrukuga tegelemisest. Luhaäär, wtf? Mõnel korral jääb autorgi mõtlema, et ehk järjekordne armuseiklus oli pigem vägistamise moodi (nt lk 43-45). Ja noh, ega siis eelmäng üldiselt pop ole, ikka sutsti sisse ja tehtud.

“Tõmbasin naise aknalt alla, endale sülle ja kandsin ta sohvale.
“Ei tohi, ei tohi...” sõdis ta vastu, kuid üsna nõrgalt. Vilunud käeliigutusega lükkasin ta riided üles, õngitsesin püksist kõvastunud liikme, torkasin selle ta jalgevahesse ja juba me nikkusimegi.” (lk 62)

Ma pole küll mingi moraalijünger, aga see on jälk raamat.

03 jaanuar, 2012

Suzanne McLeod – Vere magus lõhn (2011)


Seda võiks nimetada neidudeproosaks, vaatan et paari nooremat blogijat on see raamat üsnagi rõõmustanud, aga ise olen vist liialt vana sellise jaoks. Aga igaühele oma. Kui hakkasin peas kõrvutama seniseid kogemusi vampiirkirjandusega, tekkis ehk lähim paralleel Pratchettiga, kus niisamuti eksisteerivad avalikult üheskoos inimesed, trollid, nõiad, härjapõlvlased, vampiirid jne jne – ainult et 21. sajandi glamuuris (no Pratchetti puhul on võimatu glamuuri leida, eksole). Või natuke lähedane oleks Lukjanenko varjatum võlumaailm. Kindlasti apokalüptilisem on del Toro ja Hogani luupainajalik fantaasia; endale lähedasim vast Martini verepulm. Aga see selleks, tekst pole puhas vampiirikas.

Ehk siis lugu sellest, kuidas mingi ametlikult loitsumurdjana töötav haldja-vampiiri segavereline Genny satub vampiiride vandenõu keskele, mille eesmärgiks haldjate-nõidade vere anastamine – no hulga kvaliteetsem kui inimsoo vesine lurr (inimestele muidu trendikas olla vampiiridele orjaks jne). Ma tõepoolest lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi, aga rohkem ei viitsi sisu tutvustada. Käib muudkui üks vere ja lõhnade ja aistingute lummus, ja muidugi kapaga seksikate meesisendite kirjeldusi, kes Gennyle uimastavalt mõjuvad (no üks on suisa saatür). Urban fantasy, nagu teavitab tagakaane info.

“Malik värises ja korraga tundsin oma rinna vastas ta südamelööke, mis tõotasid enamat. Ma tõstsin pea ja laotasin oma võlujõu ta ümber. Viimasest korrast, kui ma sellele nii vajalikku naudingut tundsin, oli möödas liiga kaua aega. Malik keeras meid nii, et jäi minu peale, hoides mu randmeid selja taga tugevas haardes, sõrmed pigistamas mu nahka. Mu soontes pulbitsesid iha ja võlujõud ning kuum ja niiske jalgevahe tuksles nõudlikult. Maliki silmades lõõmasid leegid ja huuled paljastasid nõelteravad kihvad. Läbi meid eraldava kanga oli tunda, et ta on kõva ja valmis.” (lk 270)

02 jaanuar, 2012

Peter Englund – Sõja ilu ja valu (2011)


Raamatut lugedes meenub paslik õnnesoov, et elaksid igavatel aegadel. Päris õudustäratavad on kirjeldused lahinguväljadel vedelevatest laipadest (või siis skelettidest, mis olnud üle aasta rottide järada), hull kirjeldus Verduni katlast, kuhu saadeti ja saadeti pataljone vereks tühjaks jooksma, tegema... midagi. Aga samas huvitav lugeda Ida-Aafrika ja Lähis-Ida sõjaväljade toimimisest.

Kõlab ehk üllatavalt, aga raamatu materjal pärineb kirjaoskajatelt; nii jääb siis kogemata tavalise kahuriliha sisemaailm (nt Vene poolelt, kust tähelepanekutega on esindatud enamvähem aadlike sõjakogemused); aga jah, häälte valik on üsna laiapõhjaline, vanad ja noored, mehed ja naised, siit ja sealtpoolt võitlusjoont (kuigi jällegi – vaatepunktid pärinevad valgelt rassilt). Eks sutt ärritav ole see autoripoolne sündmusteloome (või kokkuvõte), otseselt algmaterjalide tsitaate peatükkides palju ei esitata. Omamoodi hämmastav, et kui niipalju täiskasvanuid maha notiti, kust siis sai materjali II maailmasõja mehitamiseks.

“Jaapani armees kasutati Esimese maailmasõja ajal nälgiva inimese elupäevade arvestamiseks järgnevat rusikareeglit: “Kes suudab püsti seista – elab veel 30 päeva. Kes suudab istuda – elab veel 20 päeva. Kes peab urineerima lamades – elab veel 3 päeva. Kes enam kõneleda ei suuda – elab veel 2 päeva. Kes enam silmi pilgutada ei suuda – hommikuks surnud.”” (lk 287) 
“Ja ega kõik haigusi vältida püütagi. Nakatunud litsid teenivad aeg-ajalt paremini kui terved, tõmmates ligi sõdureid, kes veneerilist häda just omale soovivadki, et sel moel rindest pääseda. See asjaolu väljendub kõige grotesksemal moel tripperimädaga kaubitsemises; sõdurid ostavad seda ja määrivad sellega oma suguelundeid, lootes haiglasse sattuda. Tõeliselt meeleheitel sõdurid hõõruvad seda silmadesse, tulemuseks on enamasti eluaegne pimedaksjäämine.” (lk 299) 
“Ta on need viis päeva seal üleval vastu pidanud. Mõnikord tulistati neid kõigist ilmakaartest korraga. On juhtunud, et mäest oleks nagu läbi tunginud tugevaid elektrilööke; maapind on värisenud, vappunud, praksunud, särisenud. Nad on elanud surnute kõrval, surnutest – kasutanud nende laskemoona, söönud nende toitu, joonud nende veepudelitest, kasutanud neid kaeviku serval kuulipüüduritena, asunud nende peale, et jalad ei külmetaks. Kahe päevaga olid nad langenute, haavatute või mürsušokki sattunute näol kaotanud juba pooled mehed. Monelli on mõelnud, et võib-olla pääseb terve nahaga vaid iga kümnes, ning loodab endamisi, et kuulub sellesse gruppi.” (lk 397)

01 jaanuar, 2012

möödunud aasta parimad raamatud


Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda
2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld
3 Celine “Reis öö lõppu
4 Pinol “Pandora Kongos
5 Aleksejev “Kindel linn
6 Tänav “Euromant
7 Järve “Esimene aasta
8 Lauli “Kodutus
9 Koidula “Peruamaa viimne inka
10 Winterson “Kivist jumalad

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.
Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.
Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.