30 august, 2012

"Värske Rõhk" II/2012

VR-i kolmekümnes number. Mainiks esimese asjana ära kohe kujunduse, mis on tihedamini mööda, kui pihta. See tähendab, et selline minimalistlik on, kuidagi kokku kleebitud või tööõpetuses tehtud. Mu jaoks on see suhteliselt halb, sest sellise kujunduse juures on raske tekste kah tõsiselt võtta... umbes selline "lastelt lastele" mekk. Aga ehk ongi see lihtsalt tekstivihik ja välimus on teisejärguline. Selline kooslus siis teksti ja disaini vahel.
   Ise VR-i kõige usinam lugeja pole, sest selles on harva miskit mulle huvitavat. Ehk ongi mu jaoks paeluvamad raamatuarvustused ja intervjuud. Need on "reaalsed" ja maised. Proosa ja luuletused lähevad suhteliselt mööda, need on nagu kuidas kellelegi. Seepärast just ei loegi eriti VR-i, kuna seal on tihti algajate tekstid, kellest 90% ei saa midagi ja see 10% annab niikuinii paari aasta pärast debüüdi välja.
   Luuletused kerin kohe edasi. Lühijutud või katkendid ka. Ma lihtsalt ei jaksa süveneda ja mu arust pole pea prügikast, et pean neist end läbi sööma. Enam-vähem huvitav on intekas Eda Ahiga ja mingi teise tüübiga, kuna sealt saab kuulda nende elu ja mõttemaailma kohta... Aga nad on VR-is vaid seetõttu, et ükski teine väljaanne nende eludest ei huvita. Muidugi on nad VR-is.
   Siis on  VR-is viimasel ajal temaatiline osa, kus keskendutakse välisriigile... Selles osas Norrale. Et Siis kolm norra nimega venda kütavad teksti. Kisun natsiks korra ärra ja pobisen, et eestlastele võinuks see osa jääda. Või noh, VR ilmub niigi harva ja ammendub kiiresti, et siis võiks olla eestlaste päralt terve see osa. Arvustustest on siin Siim Kera lullakogu arvustus ja mingid veel... No pole midagi paeluvat, kõik nagu eimidagiütlev. Kõik on kena, aga head pole ka midagi. Hüppelaud edasistele kirjanikele, sest nullist päris "Vikerkaarde" oma asjadega ju ei saa.
   Midagi on nagu puudu. Rahaliselt toetatakse niikuinii vähe ja kindlasti teeb toimetus antud papiga, mis saab. Imesid ei saagi välja imeda. A võib-olla on mul mingid ulmelised standardid, ma ei tea. Ootan ikka seda numbrit, mis oleks mu tähelepanu ja imetlust väärt.

Steven Erikson "Toll the Hounds" (2009)

   Tegu mu lemmikraamatuga seeriast. Selles on palju vanu tegelasi, mu lemmiktegevuskoht ja paljud lahtijäetud otsad seotakse kokku. Tahaks nagu rohkem öelda, aga siis kisub spoileritesse ja kirjastiil on veel ikka sama. Tegelt on mul mulje, et  Erikson on enda isiksuse raamatusse kirjutanud: terve seeria on nagu memuaaride vormis ja seda kõike jutustab justkui üks bard... Raamatus tsiteeritakse tihti ühe bardi loomingut ja selles osas on tal ka väike, kandev roll (muidugi jumalanna armukesena). Järgmiseks seerias on "Dust of Dreams", siis "Stonewielder", "Crippled God" ja "Orb, Sceptre, Throne". Lõpp paistab. Siin said otsa mõne legendaarse tegelaskuju eluteed - mõni traagilisem, kui teine - ja sünnivad jumalad. Panteonisse lisandus Redeemer/Lunastaja, kes on nii erinev eelnevatest jumalustest. Ses mõttes, et tolle brutaalse maailma jumalad on isekad, julmad ja jõhkrad... vahel looma kujul. Aga uue ajastu jumal on kõhklev, kõigile andestav ja ei mõista kedagi hukka. Muidugi ei mõista keegi, kuidas selline jumal üldse eksisteerida suudab: võtta enda õlule teiste kuriteod ja koormad, kõhklematult ja armastusega.
   Igatahes on selles kiirem tempo ja tuttavad tegelased. Tihti oli probleem selles, nagu "Midnight Tides", et alustati uut tegevusliini ja lampi pidid harjuma uue maailmaga, kuskohas vanagi polnud veel päriselt selge. Siin hakkavad aga päheõpitud ajalood ja tegelased end ära tasuma. Kui see telliseid meenutava seeria end kuidagi intellektuaalselt või emotsionaalselt ära ei tasuks, siis ei viitsiks väga süveneda ju kah.

Jerzy Pilch – Muud mõnud (2001)


Lühiromaan, kus õieti ei toimu midagi, ent ikka on huvitav ja pisut lõbuski toimuvast lugeda. Naiselamustenäljane veterinaar Kohoutek vaatab köögiaknast välja ja näeb eemalt lähenemas oma uut kallikest koos kompsudega. Kellel hüppaks süda rõõmust, kel vajuks saapasäärde? No aga probleem selles, et veterinaari pere ja sugulased ja lähikond (kes kõik omavad üpris tugevat kummalisuse astet) on just samal hetkel nende mõisalaadses eluhoones kohal ja võrdlemisi hoogsalt tegutsemas (nimelt, seniilistuv vanaema on peitnud kuhugi paki frikadelle ehk siis vaja leida see üles). Kohoutek lippab armukesele vastu ja peidab ta endisesse tapamajja pappkastide vahele (armuke leiab sealt frikadellid). Paanika missugune, sest kuidas hoida armukest salajas, kui sealne pereelu on vanavanemate jt traditsioonidega reglementeeritud? Ja järgmine päev on vanaema sünnipäev ning armuke pole üldse enam heas tujus kastide vahel kopitamise pärast...

Ehk siis ere (ja päris naljakas) hoiatusromaan sellest, kui mitu põlvkonda elavad ühe katuse all. Nojah, mees kui täitmatu õnneihaga tuulelipp, romaan kui Nipernaadi ja Bullerby ühes väärdunud olekus, koos piisakesega Woody Allenilt (kuigi jah, paralleeliks tuuakse ikka Kunderat). Tegelikult on see romaan kõvasti huvitavam kui siinsest postitusest kuidagi aimata võiks. Need lood!

“Sina, Kohoutek, hakkasid mingist ajast peale meeleheitlikult põgenema, hakkasid otsima armastust, mis oleks sulle lubatud, kui mitte tervenisti, siis vähemalt mõne kandi pealt. Ja avastasid, et ainus tõeliselt lubatud armastus on täielikult ja kõigi poolt keelatud armastus. Sest tõeliselt keelatud armastuse tingimuseks on selle turvalisus – küll üürike, aga siiski täielik. Sa tunned asja ja tead, et eelkõige tuleb leida koht, mis on turvaline ja vaikne nagu kalmistu. Koht, kus vähemalt tunni, vähemalt ühe õhtu jooksul ei ole mingeid keelde. Nii otsustasidki sa elada üürikeste joobumiste lõpmatus reas. Vaat siin on sinu pidurdamatuse allikas: patustad, rikud keelde, paned end pidevalt ohtu selleks, et viivuks tunda end olevat pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Sinu tragöödia tuleb sellest, et sellistel hetkedel ei tea sa tegelikult, kas oled pattudest prii, väljaspool ohtu ja vaba. Oma tegelikest lihalikest kannatustest, oma “himudes põlemisest” - kui kasutada apostel Pauluse sõnu – teed sa valed intellektuaalsed järeldused, Kohoutek.” (lk 69)

On hullematki lootusetut armastust ehk Kohouteki vaarisa matuste lugu:

“Kogu elu oli ta olnud kõrvuni ja õnnetult armunud Emilianisse. Ent mees ei hoolinud oma armastusest, suhtus temasse põlgusega ja naeris tema üle. Emilian kohtus teiste naistega – mida muuseas ei viitsinud kunagi varjata, isegi mitte oma naise ees, kes oli niisama õnnetu kui Helena, aga võib-olla veelgi õnnetum. Helena mõtles Emilianist kogu elu. Kunagi ei tulnud naisele pähe otsida kedagi teist, ehkki Emilian ei otsinud teda kunagi. Kunagi ei tulnud Helenale pähe rääkida kellegi teisega, ehkki Emilian ei rääkinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi tantsida kellegi teisega, ehkki Emilian ei tantsinud temaga kunagi. Helena ei mõelnud kunagi, et keegi teine võiks tulla tema üksildasse koju, ehkki Emlian ei tulnud kunagi. Helena ootas. Mida kauem ta ootas, seda enam uskus, et ükskord jõuab see hetk kätte. Ka nüüd, kui kuulis kolinat ja märkas enda poole libisevat kirstu, ei olnud tal kahtlust: tema armastatu, ületanud selle maailma läve, on mõistnud lõpuks tema armastust ja jookseb tema poole. Ja Helena Morcinkowna viskas kõrvale kepi, millele oli toetunud, ning ajas käed laiali. Hoo sisse saanud kirst lõi alt Helena põdurad jalad ning naine kukkuks kirstukaanele. Kogu jõuga haaras ta kinni puukastist, mis tema raskuse all veelgi hoogsamalt liikuma hakkas, lipsas läbi lahtise kalmistuvärava ja sõitis mööda kitsast rada alla jõe poole. Nägi välja, nagu juhiks kirstu kellegi nähtamatu käsi või siis võtaks Helena ise kogenud bobisõitjana käänakuid ja kurve. Jõe järsul kaldal jõudis lõpuks kätte finiš: kadunud Kohoutek ja viimaks ometi tema õnnelik naine sõitsid jõejääle ning kirst libises kui noorpaari laevuke veel pikalt pärivoolu. Tundus, et Emilian Kohoutek otsustas tõepoolest pageda haudapaneku eest, võtta Helenka ja lihtsalt, vaevu paarist lauast kokku löödud parvel suunduda temaga kaugetele soojadele meredele ja õnnelikele saartele.” (lk 71-72)

29 august, 2012

Ralf König – Tapja kondoom (1997)


Kui raamatu alapealkirjaks on veel “Kõvastav hirmukas”, siis teadagi äratab mõnesugust huvi. Ent koomiksit lugema asudes selgub, et tegemist üsna homoerootilise värgiga, seda siis peategelase komissar Maccaroni ja ta värske armukese ihulikul kaasabil. Aga lugu, muidugi, on üsna hirmutav – on kondoom, kes hammustab erekteerunud suguelundid peremeesorganismide küljest ära (aga need verised asjalood toimuvad küll pordumajas – pehmendav asjaolu?). Nagu hiljem selgub, on tegu üpris intelligentse kondoomiga (nojah, teatud sugulus piraajaga?), kes asub üks hetk suisa komissari ta koduni jälitama, kumm missugune. Loo point on vist selline, et kirehetkel ära topi suvalist kumminutsakut peale, hetkeks tasub seda uurida. Ja tõepoolest, nii see on.

Häguselt meenub, nagu oleks aastaid tagasi näinud katkeid sellest loost kuskil siivsas või mittesiivsas eesti ajakirjas.

28 august, 2012

Gianni Celati – Õnneliku lõpuga lood (2001)


“Nüüd on naine viiekümne kahe aastane, tal on tütar ning ta elab hästi. Ta ütleb, et vananedes õpitakse vähem hoolima meis pesitsevast robotist, kes räägib, kui peab rääkima, tervitab, kui teda tervitatakse, naerab, kui on vaja naerda. Kuna inimhing on alati vaimustatud millestki välisest, siis (juhul, kui me pole rumalad või kibestunud) õpitakse mitte võtma tõe pähe tolle inimroboti mõtteid ja sõnu, kes meie asemel teistega suhtleb. Tasapisi õpitakse nägema, kui naeruväärsed on meie hinnangud maailma asjade kohta, ega võeta neid enam tõsiselt, vaid jälgitakse end kõrvalt. Ja võib juhtuda, et jälgides end tihti kõrvalt, saadakse ka veidi paremaks inimeseks.” (“Meteoriit kosmosest”, lk 31)

Kindlasti on see kellegi poolt välja arvutatud, aga huvitav, kas ilukirjanduses on peategelased enamasti introverdid või ekstraverdid (teatavasti on inimeste hulgas introverte tsipake rohkem – mida niisiis autorid oma peategelastega teevad?). Selles toredas (mõnusalt lühikeste tekstidega) jutukogus domineerivad kindlasti introverdid, nagu näiteks “Medina Sabbahi linn” on kena näide ühe introverdi mõttemaailmast: on teine kolm aastat Aafrikas ja tagasi tulles keeldub kellelegi rääkimast seal kogetust, kuni viimaks lubab, et pulmapäeval jutustab seal juhtunust. Tulevad pulmad ja mees räägib.

“Kui peigmees lõpetas oma loo, ei osanud keegi midagi kosta, ja nii valitses sügav vaikus. Järgmisel päeval päris üks sõber temalt, miks ta oli nii kaua oodanud, enne kui ta rääkis, mis Aafrikas oli juhtunud; jutuvestja vastas, et ta ei talu pulmapidude tühje jutte ja oli hoidnud oma loo varuks, olles kindel, et paneb kõigil suu kinni.” (“Medina Sabahi linn”, lk 34)

27 august, 2012

Michael Moorcock – Elric Melnibonest (1999)


Muu kirjandusega võrreldes on fantasy puhul vast eriti oluline, et asi hakkaks endale tööle, et loodud maailm muutuks mingil moel oluliseks. Moorcocki Melnibonega mul sellist tunnet ei tekkinud – on see Elricu ja ta esivanemate maailm oma maagia ja taagaga, aga lugejana ei saa aru, ei leia kaasakiskuvust – lihtsalt eksisteerib ja kõik. Tegemist on justkui laval toimuvaga – tegelased sebivad kitsal laval, vahelduvad kitsad silmapiiri ahendavad kulissid jne, ja kõik (Elricu sari olevatki mingit tuntud arvutimängu inspireerinud). Moorcock on kui Howardi haritum vend, kel jääb samas puudu oma poolnapaka vanema venna campi totakavõitu puudutusest ainese käsitlemisel.

Lühidalt sisust – Elric on allakäiva iidse saareriigi imperaator, kes ihaldab naist, kelle vend omakorda ihaldab Melnibone trooni. Kokkupõrgetes sellepärast plärtsuvad maagiad ja tegeldakse jumalatega. Elric kaotab selle käigus oma algse progressiivsuse ja muutub seniste imperaatorite sarnaseks verejanulisevõitu juhiks, vahetades oma hinge Kaose Isandale. Aga noh, lõpuks jäävad kõik intrigeerijad ellu ning järgmises raamatus läheb trall edasi.

Tekst pole tõepoolest selline, mis esitaks lugejale suuremaid kaasamõtlemise nõudmisi, on lihtsad stseenid, mis kulgevad sirgjooneliselt ja paatoslikult edasi, on need siis kuningalossis või kuskil varjuilmas. Nojah, ega Martini ja Bretti sarjade esimesed raamatud ka mulle suurt ei meeldinud, aga hiljem... Eks näis.

24 august, 2012

Lester del Rey – The Mysterious Planet (1982)

Raamat poistele, kellele meeldivad seiklused ja lendavad taldrikud ning muidu maailmapäästmine. Lugu siis sellest, kuidas korraga avastatakse, et meie päikesesüsteemile läheneb planeet. Jah, tõepoolest, tuleb teine otsesuunaga meie päikesesüsteemi keskele, hetkel küll paiknemas veel Pluuto lähistel, miks ja kuidas see nii on, ei tea, vot ei tea.

“It was probably the last chance for exploration he would ever know. The planets had all been covered, years before; and the stars were still out of reach, and wouldn't be touched during his lifetime. Now a brand new planet showed up – and the best he could do would be to read about it!” (lk 8)

Asja saadetakse uurima sõjaväeline ekspeditsioonilaevastik (kuhu onupojapoliitika tõttu võetakse kaasa tsitaadi autor peategelane kadett Bob), mis peaks seda ilmvõimatult liikuvat elutut planeeti lähemalt uurima – et kas saaks miskit kaevandada jms. Ent teekonnal kohtutakse ootamatult külalistega – kardetud kosmosepiraatide asemel ilmub eiteakust süsimust tundmatu disainiga kosmoselaev, mis militaristide silme all röövib hetkega ühe kaubalaeva tühjaks ning peale seda põgeneb pea silmapilkse kiirendusega ja on immuunne inimkonna superrelvadele. Ohhoo, eksole, mida värki. Vapustatud ekspeditsioon jõuab seejärel Päikese Föderatsiooni kaugeimasse tugipunkti Pluutol ning järgnevad uued kokkupuuted saladuslike mustade superlaevadega – mis pärinevad sellelt müsteeriliselt planeedilt! Tõepoolest, millega tegu? Asja saadetakse uurima üks laevagrupp, mis kogemata kombel satub lahingusse selle salapärase maailma kaitsjatega. On näha, et mustlaevnikud adapteeruvad enam kui hästi maalaste parima relvastusega toimetulekuks. Föderatsiooni asjapulgad on kimbatuses – tuleb võidelda millegagi, mis on ilmselgelt tehniliselt meie teadussaavutustest kaugelt üle. Oh häda, aga veel pole hangunud inimkonna patriootlik kangelasmeel, ning nüüd valmistutakse ilmselgeks kamikazevõitluseks tundmatu jõuga. Kuigi leidub hääli, mis soovivad rahu – sest mõnele vahel tundub, et tundmatud pole ilmtingimata sõjakalt agressiivsed. Ühesõnaga, hakkavad kogunema Föderatsiooni sõjajõud.

Aga asjad lähevad natuke teisiti, sest raamatu kangelased Bob, Simon ja Juan satuvad tundmatute pettusevõrku ning poisid veetakse sellele planeedile, mis on nagu... Maa! Jah, tõepoolest. Tulnukad osutuvad pea inimesteks, kel on mõneti varasem päritolu ühes teises päikesesüsteemis – kus aga kunagi päike hukkus ja seetõttu need paralleelinimesed pidid sealt ära rändama, võttes reisusihiks meie päikesesüsteemi. Selleks kohandati Thule nimeline planeet omamoodi kosmoselaevaks, mis siis aastatuhandeid siiapoole popsutas. Poisid avastavad sõbraliku maailma, mis siiski paistab salakavalalt käituvat. Kas puhkeb sõda kahe inimkonna vahel? Mida noormehed teevad? Kas võidutseb üksmeel?

Nojah, selline pingeline seiklus siis. Et raamat ilmunud 1953. aastal, siis tegelased sellised rõõsad tammepakud – elagu pereideaal ja patriotism ja rõõm maailmaruumi avardumisest. Aga õnneks on tegevustik üpris kihiline ja tegelaste motiivid mitmehäälsed. Naistegelased samahästi kui puuduvad, algul on Bobi kangelaslik ema ning lõpus mainitakse kauneid thulelannasid, kellega ei saa paarituda.

23 august, 2012

Harry Harrison – Ajamasina saaga (1996)

Et siis Hollywoodi stuudio on napsanud endale rahahädas teadlase ajamasina ideega, mille abil omakorda tahetakse päästa stuudio pankrotist – üheks ideeks on filmida nt ehtsaid viikingeid ajaloolise draama jaoks, millega hoitaks kokku kulusid dekoratsioonide, massistseenide jms arvelt. Või siis saata käsikirja autori töötama kambriumi või devoni ajastusse (sest tollal polnud maismaal lihasööjaid ehk meri täis trilobiite (hambad ja silmad!)) - et see saaks tõhusalt keskenduda vaid käsikirja loomiseks. Ajamasin valmib ja töötab! Stuudioboss kahtleb ent režissöör lubab nädalaga blockbusteri valmistada. Niisiis hakataksegi tegema viikingifilmi Ameerika avastamisest ja selleks tutvutakse Orkney saarel elutsevate ehtsate 11. sajandi viikingitega – lõpuks palgatakse kohalik vastne viskisõltlasest pealik filmi peategelaseks, mees on muuhulgas inglise keele natuke selgeks õppinud ja pursib seda kaamera ees (ning saab iga võttepäeva eest pudeli viskit) ning avastab filmitööstuse blondi sekspommi võlud. Tegevust alustab täiemõõduline filmigrupp koos tugistruktuuridega, ajamasina kasutamine täiustub ning nüüd pendeldakse vähemalt kolme ajastu vahel – tänapäev, 11. sajand ning devoniajastu (kus filmijad käivad puhkamas). Nojah, lõpuks siis saadakse viikingid Ameerikat avastama ja kohalikega kaklema. Ja film saab karpi ning tõeline saaga alguse. (Hmm, tegelt sai selles lühitutvustuses päris mitmed seigad kronoloogiliselt sassi aetud, aga ei jaksa vunksi ajada – tabagu lugemisel üllatused!) (No muidugi, kas nii sodise postituse peale üldse tekib lugemismõtet.) (Aga vahel võiks.)

Einoh, päris muhe meelelahutus, üpris lõbusad ajahüpped ja -segunemised (mil samas pole suuremat mõju olevikusündmustele, kui, siis osalejate vaimsele heaolule), on õnne ja ebaõnne. Lugu pole selline, mis tähelepanult erilist tonnaaži nõuaks, on lihtsad karakterid ja otsejoones lugu – tekst lihtsalt veereb omas laadis ja mis siin ikka sügavuse(tuse) üle kobiseda. Tõlkekvaliteet ja vormistus on taas selline, nagu on, mõneti olematu kanti.

22 august, 2012

Brian Koslow – 365 moodust saada miljonäriks (2008)


Koslow sai miljonäriks kolmekümne ühe aastasena. Tee nii Sinagi.


“25
Hellita oma keha korralikult. See on sinu ainus keha. Ilma korraliku hellituseta ei säilita see ausust ega terviklikkust. Millal sa viimati massaažis käisid, antioksüdante tarbisid, värsket köögiviljamahla jõid või trenni tegid?” (lk 30) 
“49
Julgusta igaüht oma ettevõttes end järjekindlalt parandama. Anna selle raamatu koopia igale kolleegile, ülemusele ja varustajale. Nad hakkavad sind rohkem hindama.” (lk 39) 
“112
Üks viis oma mainet hinnata on mõelda, mida sinu kohta su kiidukõnes öeldaks.” (lk 62) 
“179
Kuula inimesi, kes meelitavad ligi ja teenivad tunduvalt rohkem raha kui sina. Inimesed, kes meelitavad ligi ja teenivad rohkem raha on tihti ergutavad ja inspireerivad.” (lk 87) 
“196
Ankurda end mõne ideaali, filosoofia või eesmärgi külge, mis erutab sind nii, et sa ei suuda uinuda.” (lk 93) 
“255
Kui tekivad uued kaasaskantavad tehnikavõimalused, too need oma autosse, koju ja igale poole mujale. See investeering lubab sul muutuda tulemuslikumaks sel ajal, mille veedaksid muidu passiivselt.” (lk 118) 
“257
Uuringud näitavad, et inimeste tulemuslikkus on enne lõunat suurem kui pärast lõunat. Miks mitte minna lõunale tund aega hiljem ja alustada tööpäeva tund aega varem? Kaheksast üheni, sobib?” (lk 118-119) 
“347
Eelarvete mõte on määrata kindlaks see, mis on etteaimatav, ning luua selle jaoks sobivad tingimused. Eduka juhtimise mõte on kutsuda eelarve piires esile etteaimamatuid tulemusi.” (lk 157)

21 august, 2012

Harry Harrison – Terasrott (1996)

Romaan, mille lugemine just erilist heaolutunnet ei ärata, liialt omapäratu ulmeline seikluslugu. Et siis meisterpätt jääb lõpuks vahele korrakaitsjate supererigrupile ja sunnitakse sellega ühinema. Nojah, uus töö on õppeajal igav ning peategelane leiab arhiivides tuhnides, et ühel planeedil ehitatakse keelatud superhävitajat. Tal õnnestub asja uurimine enda kätte saada ning missiooni käigus satub huvituma kurikaelast naisest, kel õnnestub alatasa nüüdset korrakaitsjat ninapidi tõmmata. Milline vaimustav naine, eksole. Kuni viimaks juhtub see, mis juhtub.

Ulmebaasi järgi olevat tegemist humoorika looga, ent küllap vajan huumori äratundmiseks jalaga-tagumikku-nalju, no ei tekitanud see romaan rõõmsamaid emotsioone. Eks oma osa ole tõlkes, aga siiski. Võiks öelda, et oma aja ära elanud tekst ja põhimõtteliselt pole sellest raamatust midagi kirjutada. Või on tegemist paroodiaga?

20 august, 2012

Hugo Vaher – Punk ei ole surnud (2012)

Lugu siis noore keskkooli alustava punginooruki üpris silmi avardavast sügisest kaheksakümnendate aastate teise poole Tallinnas. Toomas teeb punkbändi, saab viimaks miskisuguse irokeesi pähe ja tahab, et maailm oleks parem, õiglasem, tolerantsem. Võimalusel hängib ta kohvik Moskva juures ja ühe miilitsahaarangu käigus tutvub sealsete punkarite ühe liidri Punkiga, kes hakkab temasse peale miilitsale molli sõitmist üpris soosivalt suhtuma. Mis viib edasi selleni, et Toomas tutvub samal õhtul ühel punkarite suvilapeol Pisikesega, kellega pisitasa areneb suhe. Aga mitte ainult – Punk tuleb veel Toomase bändi laulma. Ent pole head halvata ehk siis tüdruku endine rullnoklik austaja ei tolereeri armsa neiu meelemuutust. Tekib kokkupõrge, mis läbi erinevate keerdkäikude saab viimaks üsna vastiku lahenduse. Konflikte mittesoosiv Toomas satub ometi pea kõikjal konfliktidesse – tänaval, kodus ja koolis; punkariks olemine pole meelakkumine. Enamasti saavad need konfliktid rohkem või vähem normaalse lahenduse (natuke kummaline on, kuidas venelaste kamba tänuvõlglasest juht satub paaril korral noormeest Pisikese ekskavaleri käest päästma), ka koolist väljaviskamine jääb lõpuks vaid õnneliku juhuse läbi ideetasandile soiku. Ja bänd Punkiga eesotsas saab kuulsaks, kuni selgub, et tegelikult tuleb ikka korralikult koolis käia – haridus kulub ära.

Päris huvitav vaade kaheksakümnendate noorte ellu; suhted kodus, koolis ja tänaval – ning võimuesindatajatega. Kui palju siin fantaasialendu on, ei oska aimata.

lugemissoovitus (lingid teistele tekstidele)
padjaklubi

17 august, 2012

Roberto Bolańo "Monsieur Pain" (2011)

Bolano oli esimene autor, keda siin blogis arvustasin ("2666"), seega hankisin selle raamatu endale kohe, kui Apollos nägin. Kuskohas "2666" oli paks tellis, on see kuskil 130 lehekülje pikkune. Tegu on novelliga, žanriks justkui vandenõu või krimi teemaline noir lugu. 1938. aastate Pariisis elab üks noor mees, kes tegeleb mesmerismiga. Tema abi palub tema sõber, kelle abikaasa on suremas luksumise kätte.
   Sürr kisub aina sürrimaks, aga mitte kunagi absurdihuumoriks. Kurat, ma ei saanud pooltest asjadest aru. Kui lugejale meenub "Meistri & Margarita" raamatu algusosast stseeni, kus luuletaja Wolandit taga ajab ja närvivapustuse all kannatab? Selline skisofreeniline, kergelt seosetu aga pidevalt edasiviiv narratiiv. No see raamat on tervikuna selline, kus tegelane on justkui hüpnoosi all või tal on mingi vaimuhaigus kallal. Kogu maailm on ebareaalne ja ta ise ennast ei tunne... varjud värisevad, inimesed on kahtlased nagu tulnukad ja vahemaad muutuvad. Väga raskekujulise maagilise realismi juhtum, kus peategelane satub nagu unenäos erinevatesse stseenidesse.
   Tegelt sisaldab raamat ühte parimat unenäostseeni, mida lugenud/näinud olen. See kirjeldab unenäo ja kujutlusvõime kulgemist nii hästi, et endal tekib ka lugedes tunne, nagu oleks mingis jubedas unenäos. Mingi eksistentsiaalne äng... Igatahes avastab peategelane, et ta ei saa inimest ravida (hüpnoosiga?) ja mingid salapärased hispaanlased hakkavad teda jälitama. Lõpuks maksavad nalle suure hulga raha, et ta jätaks tüübi ravimata ja võttes raha vastu, satub ta hiljem laohoonetesse, haiglatesse ja kinosaalidesse. Järsku avastab end akvaariumiehitajatega kohvikus joomast, siis kohvikus Hispaania kodusõjas osaleva vana sõbraga meenutusi jagamast.
   Lõpuks ei saagi midagi selgeks, ainult segaseks. Võiks öelda, et Bolanol loeb teekond, mitte sihtpunkt. Keelekasutus, kujundid ja aja ja ruumi tükeldamine tekitab vaimse peapöörituse. Peale "2666" lugemist mõtlesin, et selle tüübi asju enam ei taha lugeda. Mõistus murdub, nagu oleks ise kah hull. Mingis mõttes meenus "King In Yellow" teos, mille lugeja peaks sassi keerama. Võib-olla on asi minus, tahaks mingi aeg mõne teise arvamust just Bolano koha pealt. Lugesin raamatu läbi, kuna eeldasin kiiksuga krimkat.
   Lõppkokkuvõttes on see selline raamat, mis nagu ärritab ja jääb kummitama, aga siis mõtled, et kuidas see on võimalik kui ise midagi aru ei saanud?

Steven Erikson "Reapers Gale" (2008)



Järjest raskemaks see Malazani revideerimine kisub. Seeria stiil ju ei muutu ja päris tuima sisukokkuvõtet ka ei tahaks teha. Spoilerid tulevad sisse tahtmatult, aga eks raamatus toimub üldse nii palju, et raske midagi ette ära öelda... Mida on siin eriti märgata, on huumori lisandumine läbi karakterite. Alati purjus Hellian, Bugg ja Tehol kui teener-isand tantsus pluss muud tegelased. Rida inimesi, kes kuidagi nende ümber toimuvale jubedusele ka nalja teevad, sellist situatsioonikomöödiat. Aga enamasti on see must huumor.
   Sisust: Malazani Neljateistkümnes armee on reedetud omaenda kodumaa poolt. Tulles tagasi Seitsme Linna kampaanialt, tervitatakse neid kui reetureid. Käimas on pogrommid vähemuste vastu, rahvas otsib oma vihale sihtmärki ja Tavore'i armee keeldub allumast idikatele. Vältides napilt kodusõja alustamist, lahkuvad nad Malazani impeeriumist - terve armee koos veteranidega tunneb end reedetuna. Juhituna mitte nii karismaatilise Tavore Parani poolt, seilatakse tundmatute maade poole ja kõik mõtlevad, et miks või mis edasi...
   Nii ristuvad lõplikult Malazani ja Letheri impeeriumid. Kuigi Neljateistkümnes on nüüd iseseisev, riigita armee, otsustavad nad siiski Letheri väärastunud imperaatori troonilt kukutada. Noh, et seisavad türannia vastu. Samas on kõigil mõtteis: see pole ju meie võitlus. Siiski rühitakse edasi ja tagasi tuleb mõni tegelane, kes peaks surnud olema ja sureb mõni tegelane, kelle kohta eeldad, et ta jääb igaveseks alles. No mõni on nii hea, soe ja kena tegelane, et harjud ära. Aga ei, Erikson tapab oma tegelasi paremale ja vasakule, enamuse ajast brutaalselt ja ilma kangelaslikkuseta. Näiteks saab täiesti mõttetu noahoobi üks mu lemmikuid just lõpulehekülgedel, kui ta on oma armastatuga viis minutit koos olla jõudnud.
   Letheri impeerium on mingis mõttes röövkapitalismi mudel, kus kuldmünt on tõeliseks jumalaks. Isegi "päris" jumalad on selle ees võimetud ja vihkavad oma alamaid. Jumalad ei taha, et neid kummardatakse, sest inimesed ei saa millestki aru ja on isekad. Kui vahel jumal on ise maa peale tulnud ja rääkinud jüngritele, et "hei, ärge tapke üksteist minu nimel, ma pole neid hulle asju kunagi nõudnud", siis on inimesed väga segaduses ja vihased. Selles raamatus hakkab Letheri finantssüsteem kokku varisema, kuna üks tegelane otsustab selle riigi kukutada - vähemalt finantsiliselt.
   Lõpp on segu helgemast ja tumedamast - ühest küljest on palju kangelaslikkust ja üllast kavatsust, teisest vaatepunktist on see vaid eelmäng veelgi suurtematele katsumustele, sest ilma riigita armee marsib edasi.
 

16 august, 2012

Kent Raju – Tuntud Universum: Kadunud Maa (2012)


Jätkub siis senitundmatute eesti ulmeautorite avastamine. Tekst sirgub Adamsi, Naylori ja teiste ulmehumoristide jalajälgedest, ent esimese raamatuga ei suuda see veel nii meelelahutuslikku maailmaruumi tõusta, no õigemini siis jalajälgi täita (tore lause). Aga eks näis, paistab, et autoril plaan Tuntud Universumiga jätkata, peategelased on nüüd enamvähem sissetöötatud. Selgusetuks jääb, kuidas Merf ja Zergio üleüldse kampa lõid – no lihtsalt juhtus noh? Röster Piilipsi kanda siis klouni roll, mis jääb pisut üheülbaliseks ning ta forsseeritud keelekasutus tekitab tahtmise tüdinud olla (less is more?). No ja Aurora, tekib äkitselt ja ühineb seltskonnaga, ei mingit dramaatikat, lihtsalt tuleb ja kõik, sest tundetrillerdusi on vaja. Või siis Pegasus, mis hakkab korraga sajanda lehekülje paiku meeskonnaga suhtlema ning järgnevalt siis esineb tekstis ja vahel mitte, iseenesest selline tegevusse sekkumise juhuslikkus mõnes heas raamatus mulle meeldiks, aga sellises lugejamenukis jääb Pegasuse huumorivõimalus lugejatele välja lüpsmata.

Ahjaa, milles siis tegevus seisneb. Humanoid Merfil tekib korraga vastupandamatu isu humanoidkonna häll Maa üles leida (mis on nüüdseks mahavaikitud suurus jne). Temaga ühineb inimlaadne kolmesilmne Zergio ja koos ostetakse vana kosmoselaev Pegasus, mis muidugi lendav kirst jne (ahjaa, tegelikult jutustatakse sellest takkajärgi). Ja noh, edaspidi satutakse seiklustesse, küll ärritavad nad maffiat või on pinnuks riigivõimule jms. Seltsiliseks saadakse intelligentne õlijoodikust röster Piilips ja hiljem kaunis mehaanik-noorik Aurora. Lõpuks saadakse jälile Tuntud Universumi valitsejale ja tema kaasabil leitakse Maa (lõpplahendus tuleb küll niks-naks kiirelt). Ülesanne täidetud ja sõbrunenud seltskond otsustab, et äkki võiks edaspidi üheskoos detektiiviteenust pakkuda. To be continued.

Vähemalt pole seekordses raamatus juttu tulevikueestlusest, on vaid erinevad kokkupuutuvad kosmoserassid ning rohkem või vähem tehisintelligentsed tehnikavärgid jne jne. Plussiks on hõlpsasti loetavus ja üha lühenevad peatükid.

15 august, 2012

Tõnu Trubetsky – Pogo (1989)

Tekstid illustreerivad päris mitmeid depressiooni või bipolaarsuse seisundeid – kui mööda lugeda või kontekst unustada, avaneb üsna rõõmutu ilm.

PAIGALSEIS 
Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga peegel seisab paigal
Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga silmad seisavad paigal
Seisan peegli ees ja liigutan pead
Aga mõtted ei seisa paigal
Mõtlen miks peegli ees liigutan pead
Mõtlen miks seisan ma paigal”
(lk 10)

Depressiooni hümn?

UIMANE JA VÄSINUD 
Arvasid et täna suudad sa köita mind
Arvasid et suudad sa mu neid
Arvasid et täna lõpuks armastan sind
Arvasid et täna aga ei 
Arvasid et olin ületöötanud ma
Et ma käisin langetatud päi
Arvasid et täna olen puhanud ma
Arvasid et täna aga ei 
Arvasid et eile minul valutas pea
Arvasid et oma töö teind vein
Arvasid et täna olen reibas ja hea
Arvasid et täna aga ei 
Arvasid ei eile suutnud mõista mind sa
Et on meie vahel mingi sein
Seina aga polnud lihtsalt arvasid sa
Arvasid et täna aga ei 
Uimane ja väsinud ma tänagi näin
Uimane ja väsinud ma näin näin näin näin
Uimane ja väsinud ma tänagi näin
Uimane ja väsinud ma näin”
(lk 31)

KÕIK ON HEA 
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Ja päiksetõus läeb aina varemaks
Ja maailm läheb aina paremaks
Ja taevas läheb üha selgemaks
Ja elu läheb üha helgemaks
Kõik halb on ammu ära keelatud
Ja murepisar alla neelatud”
(lk 34)

Jälle bipolaarne?

ELA ROCK'N'ROLL HÄSTI 
Kui on kadunud usk
Kui on kadunud kõik
Siis on kadunud tusk
Siis jääb üle vaid võit 
Nüüd on kõigega yock
Nüüd on mul oma roll
Tere tulemast rock
Tere tulemast roll 
Olgu relvaks kitarr
Mootorratas ja makk
Olgu meeltes virrvarr
Siiski algab atakk”
(lk 42)

14 august, 2012

Marje Ernits – Kuukerijad (2012)

Järjekordne tulevikuvisioon, kus ilma teevad eestlased. Tegemist on 29. sajandiga, Maal on maavarakriis ja muidu mullapuudus, senised katsed Kuult sealse pinnase tarnimiseks on ebaõnnestunud ja häda üha suurem – maapind puha auklik ja Jaapan vist üldse veealune riik jne. Kuni kokku saab üks (õnnelik) paar ja noormees Teo lubab neiu Idale Kuu ära tuua – kui see on nõus sajaks aastaks ta naiseks saama (niipalju kui mõistsin, siis tulevikuinimesed vähenõudlikud pikaealised (üks meetod – tasub liigsest seksist hoiduda)). Neiu on nõus ja noormees haarab härjal sarvist. Tehakse projekt, moodustatakse meeskond ning saadakse rahad taha. Neid valdab õhin.

“Teo oleks tahtnud Idaga kusagil õlipuu all armastust jagada, aga mõtles hoopis sellest, kuidas ta Kuul maandudes tundmatust ainest analüüse teeb. Ida oleks lubanud soolasel Atlandi lainel oma keha hellitada, aga pakkis tegelikult ajus Teo reisikohvrit. Sue ootas Lioni ja paitas oma jalge ees lebava Aua pead. Aua vaatas neiu mahlakaid huuli ja soovis olla Lion. Lion lebas oma tervisekapslis ega mõelnud millestki.” (lk 58)

Kuni täitsa viimasel hetkel selgub, et Kuu peal elavad mingid... Aga enam ei saa pinnase relokaliseerimise protsessi peatada ning pinnasepuuduses Maale saabub katkematu voona tolmust kulda. Kuniks... aastal 2840 (lk 129)... Üllatust rikkudes võib öelda, et kui eelmises raamatus tabas Maad asteroid Tooni, siis nüüd tuleb (imetakse?) Kuu ja tekitab senikogematu kataklüsmi. Ja tekst saab mõneti ootamatult hoopis teise käigu oma postapokalüptilise ja klaustrofoobilise maa-aluse olustikuga. Ernits pole suhkrune ja lugejale suuremaid rõõmsaid üllatusi ei jaga. Mis on vast plussiks.

Võib ehk öelda, et ambitsioonika sisuga tekst (Kuu projekt!, apokalüpsis!, ebainimlikud kannatused!), mis pole nagu parimalt välja kukkunud. Arusaamatuks jääb adressaat – pole just noortekas, pole just ulmekas (on hoopis üllatus?), mistõttu jääb üldmulje või ootuste horisont üpris segaseks. Ernitsa keelekasutusel esineb vahel puiseid hetki, mida toimetajad võinuks ehk siluda. Igaljuhul, irratsionaalne projekt viimaste aastate ühelt produktiivsemalt autorilt.

09 august, 2012

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Jaagup Mahkra – Saladuslik tsaar (2012)

Huvitav kolme autori jutukogu lähi- ja kaugtuleviku maailmast, mis rohkem ja vähem seotud kõiksugu Eesti värkidega. Lühidalt siis nii – Tõravere teadlased avastavad 2013. a. jõuludel asteroidi, mis võib põrkuda Maaga. Asteroidiks nimeks saab Tooni. Peagi selgub, et kokkupõrke tõenäosus üha suureneb ja seepeale alustatakse ettevalmistustega planeedilt lahkumiseks – aga kõik teadagi minema ei saa, vaid eliit. Olukord läheb rahutuks. Peale eliidi lahkumist jääb Maad valvama relvastatud satelliidisüsteem Ippolit – ent rahvuslikult meelestatud estronaudid Jaak ja Madis-Jacques-Kevin seadistavad selle viimasel hetkel nii, et Maal puhkenud korratuste ohjeldamiseks on Ippolit suunatud eelkõige Eestit ja põhjamaid kaitsma. Nojah, omamoodi tore ju. Ühtlasi võtab Ippolit maha kõik katsed planeedile jäänud maalaste püüdlused Tooni eest kosmosesse põgeneda. Ning Tooni läheneb ja läheneb... ning seetõttu üha intensiivistuvad sõjad kahe bloki vahel: Balti- ja põhjamaad ning Venemaa ja Euroopa – usutakse nimelt, et asteroidi tabamisel on suuremad võimalused ellu jääda siinsetes varjendites. Ja noh, käib siis suur kõrgtehnoloogiline sõjategevus Ippoliti kaasosalusel ning lõppeb see tuumapommide lajatamisega lokaalsete konfliktide lõpetamiseks. Vaprad eesti sõjamehed teevad oma parimat ja verd valatakse ohtralt.

“Olgem eestlased, kuid jäägem ka inimesteks, mõtles Ristjan, vaadates, kuidas vang konservi avas ja sealt näppudega sisu suhu toppima hakkas.” (“Stardiloendus”, lk 74)

Aga ega kosmosesse põgenenutel lihtne ole, sealgi probleemid selle ja teisega (nt kiirgus ja sigivusprobleemid – või no üleüldse, kuhu inimkonda majutada (samas “Vanemate nimel” on vast Tänavilt selle kogumiku nõrgem lugu)). Eks see asteroid siis tababki Maad, aga mitte nii ülihukatuslikult (vist?) - elu säilub. Mõnda aega elatakse varjendites ja sellele järgneb postapokalüptiline ajajärk, mis meenutab mõneti aurupunklikku keskaega. Asteroidilt kõvasti rappida saanud satelliidisüsteem Ippolit on tõusnud jumala staatusse, mis üksikute preestrite soovitusel jagab hävingut valitud maalaste vastu. Ühtlasi on säilunud vähesel määral kokkupõrke-eelset tehnikat, mis nüüd pigem draakonite jms staatuses. Kuni... Kogumiku lõpp jätab otsad lahtiseks ning kuulu järgi on autoritel mõlkumas järgmise kogumiku idee. Sest tõepoolest, asi on tore ja tahaks lugeda edasi ning täiendada võiks nii mõndagi siin käsitletud ajajärku. Tekst paneb fantaasia tööle ja mõtled isegi, et mida võiks juurde kirjutada.

Tekstid jagunevad ehk kolme tsüklisse – Tänavi estronaudid ja Eesti mechakaitsjad, Metsavana slaavilood ning siis lõpus Metsavana ja Tänavi suisa fantasylikud lood. Kui Tänav (ja Mahkra) loob Ippoliti maailma, siis Metsavana mitmekesistab seda. Hiljuti loetust on väike sarnasus Strossi ja Tarlapi maailmadega, aga tegemist muidugi erinevate tekstidega ning siinsed paarsada lehekülge ei anna mastaapsuselt just ulmetellise mõõtu välja – lihtsalt torkas selline kerge paralleel pähe. Metsavana tsaarilugude puhul võiks ehk natuke hõngata Sorokini düstoopiatega, aga ei pea. Ja ehk Tänavi Õnnepäev on päris howardlik? Natuke küsitavaks jääb, kas peale sellist asteroidikatastroofi on sajandeid hiljem säilunud 20. sajandi laadis rahvused.

“Saabus kummastav vaikus. Mõõgad peatusid, nende kuumav metall, mida soe veri jahutada ei suutnud, naksus. Ligaselt korisesid soolikad surmavalt haavatud maoljatega kaetud põrandal, kõrgest laest tilkus Tõiveti aju tükke.” (“Põrguvärav”, lk 202)

Tekstidest kerkivad esile “Robonaut” ja eelkõige muidugi “Stardiloendus”, seda siis esimesest tsüklist, militaarmöllu ja probleeme just täpselt sellises koguses, et mõnus hakkab (no mis teha, Tänavi tekstid ikka imponeerivad mulle). Teised autorid näivad muretsevat, et loo lõppedes oleks seal kindlasti humoorikavõitu puänt, mis tegelikult ei ole nii ilmtingimata tähtis. Kangelaslikud estronaudid ja mechaeestlased panevad (hoolimata dramaatikast) põhjusmõtteliselt parajalt muhelema (ja no muidugi tapjaasteroid, kel nimeks Tooni). Aga pagana tore, et kolm autorit enamvähem ühes saapas astuvad.

Kirjastuse kohta hämmastavalt hea kaanekujundus, mida pisut lükkab tasakaalust välja siseillustratsioonid. Samas pole mulle kunagi suurt meeldinud eesti ulmeteoste illustratsioonid, niiet jah.

Tuomas Kyrö – Kerjus ja jänes (2012)


Tegemist siis “Jänese aastaga” 21. sajandi tingimustes (viidatud lugemismuljed räägivad, et 36 aastat vahet). Vatanenist on saanud umbkeelne rumeenlasest võõrtööline Vatanescu, rahvamajanduse asemel õilmitseb kapitalism ja inimkaubandus. Kuigi eelnevalt nagu ootasin, et saab huumorit või nii, siis tegelikult tegi raamatus toimuv kuidagi kurvaks või nukraks. Inimene oma õnnes või õnnetuses, müü ja ole müüdav, mingi jahune varimajandus, millel kõik püsib. Vaat et õnnelikuima inimesena mõjus sõjaväelasest infarktiinvaliid oma naisukese ja pisihädadega; kõik muud olid kui... nüüdisaegsed olelejad. No ja eestlasest ehitaja Õunap, suguvend missugune. Ja eks raamat olekski võinud pussitamisega lõppeda, edasi läks juba liialt tuimalt satiirivankrisse.

07 august, 2012

Sylvia Plath "Ariel" (2010)

Ma ei teadnud Plathist midagi ja nüüd tean vaid seda kokkuvõtet, mille tema wikist leidsin. Ostsin kogumiku ühe luuletuse pärast, või õigemini paari rea (ühe värsi) tõttu. Võib-olla on see suur kompliment ühele luulekogumikule. Kui ostetakse paari rea pärast, austusest terve raamatu vastu. Mis veel enam - see raamat on kingituseks lähedasele inimesele ja ma pole ise mingi eriline kingitustevalmistaja. Aga tundub, et see raamat puudutab meie ühist teemat seal sisimas hinges, või vähemalt puudutas see raamat ja värss mind ja meenutas teda. Olen ise kirjutanud Värskesse Rõhku näitek arvustusi luulekogumikest ja selle kohta siin ma midagi sarnast ei kriba. Plath ületab mu arust igasugused arvustused.
   Ma ei oska luulet lugeda, nagu ei oska ka viina juua. Ma joon/loen kümne minutiga ära ja siis olen mällaris. Kindlasti oleneb luule "kohalejõudmine" ka hingeseisundist ja ma olen hoopis teisel lainel... Sõnakasutus on Plathil napp ja terav, iga sõna ja rida lihtsalt raudlatt raudlati peale. Luule on naiselik, räägib naiseks olemisest ja kannatamisest ja surmast ja mädanemisest - meie tõelisest olemusest selle kõige all. Hingest lihas. Ariel oli Shakespeare'i loomingus ju haldjalik õhu vaim või deemon ja ju seob see Plathi selle kogumiku lullad kõik temaatiliselt ka kokku.
   Kopeerin siia otsa paar katkendit wikist, et lugejal oleks stiilist aimu.

The blood jet is poetry,
There is no stopping it."Kindness"



This is the light of the mind, cold and planetary.
The trees of the mind are black. The light is blue.
"The Moon and the Yew Tree"


I am inhabited by a cry.
Nightly it flaps out
Looking, with its hooks, for something to love.
I am terrified by this dark thing
That sleeps in me;
All day I feel its soft, feathery turnings, its malignity.
"Elm"

Õnne Tuulde – Kukub kilde elukivilt (1997)


Siintoodud luulenäited on lühikesed, ent Tuulde kirjutab tegelikult palju pikemaid tekste, ja noh, erinevatel teemadel, nagu ikka.
Kena minimalistlik kujundus.

“Me hulgas on
näitlejaid rohkem,
kui oskame arvata
ja karvaseid
õnneks vähem,
kui karvata.”
(lk 33)

“Kaunis kullerkupukuninganna,
päikese väike maapealne õde!
Luba, ma murran ainult mõne õie!
Sületäie...”
(lk 42)

“Mu ainus lootus on,
et igavik ei ole valus,
sest hullemat põrgut kui elu
ei ole mul arvata alust.”
(lk 51)

06 august, 2012

Ian C. Esslemont "Return of the Crimson Guard" (2009)

"Far to the back of camp, screams sounded - not human - the shrill shrieks of terrified dying horses. Toc straightened. Gods preserve all of us. He remembered. He remembered Ryllandaras. He'd been there. Not even Dassem could kill him. They had nothing. Nothing to counter the Curse of Quon, eater of men. The man-jackal, brother of Trake, god of war."

Esslemonti esimene raama "Night of Knives" oli rohkem novelli moodi ja see on tema esimeseks täismahus Malazani romaaniks. Selles võtab ta tuurid tõeliselt üles ja jälgib Eriksoni stiilis laiade stoorilainide arendamist. Mõlemal autoril on oma lemmiktegelased ja loodud tegelaskujud, kes teise kirjaniku omadega vahel ristuvad. Muidugi elavad nad kõik siiski ühes universumis/stooris. Impeeriumi ähvardab ülestõus, kus Kellanvedi juhtimisel alistatud väikerahvad ja kuningriigid end taas kehtestada tahavad. Tahetakse mingit omariiklust taastada - mis siis, et see tähendaks osade jaoks sita sisse naasmist või taas algavat lõptutut väikesõdade perioodi. Igatahes moodustatakse liiga, mis Impeeriumi vastu tõuseb.
   Selle taustal on liikvel muidugi suuremad jõud, ehk siis selle raamatu keskmes olev Crimson Guard. CG on palgasõdurite kontingent, kes sada aastat tagasi Impeeriumile igavest vastuseisu vandus. Nad vandusid, et nii kaua, kuni Impeerium pole kadunud, võitlevad nad selle vastu kõikjal kus abi vajatakse. Töötavad ühe printsi teenistuses, olles ise kõik põhimõtteliselt surematud ja võitmatud. Aga selgub, et nende juht tahab midagi enamat, kui võitu maise impeeriumi üle. Võimuiha suudab kõiki, kõige õiglasemaidki moonutada.
   Ebaõigluse vastu püsti tõusvad lihtsõdurid ja niisama lihtinimesed aga proovivad kõige kiuste hakkama saada. Et mässuliste vastu abi saada, vallandab üks piiramise all olev linn koleda vaenlase: D'ivers Ryllandarase. D'ivers on Soletakeni üks vorme, ehk siis inimene, kes suudab moonduda loomaks ja mitte ainult üheks, vaid mitmeks. Mida võimsam, seda rohkem teda on.  Ryllandaras on šaakal, kes liiga kauaks looma vormi jäänud ja kes on inimkonna vaenlane. Peaaegu jumalalaadne, vangistati ta kunagi Kellanvedi ja kaaslaste poolt Hengi linna alla. Nüüd on ta vaba.
   Päris naljakas on nii lihtsustatud sisukokkuvõtet lugeda. Igatahes ilmub välja "vana kaardivägi": need, kes Kellanvedi ja Danceri "surma" järel ka kadusid. No kui toimub suurpuhastus a là Stalin-style, siis on endisele valitsejale lojaalsed tegijad piisavalt targad, et mitte passima jääda. Nüüd ilmuvad nad välja, olles ise Impeeriumi vastu ja Laseen on täiesti üksi. Aga üksildus on vahest parim element, milles tugev inimene tegutseda saab.
   Eks see raamat läks natukene aeglasemalt, kui muidu. Lõpus siiski kiiremini, kuna siis koonduvad kaua kogunenud jõud lihtsalt kriitiliseks massiks ja lõpptulemus on tohutute jõudude kokkupõrge. Mingid klišeed on ikka olemas, nagu kuidas viimasel hetkel juhtub ootamatu päästja ilmuvat. Vahel läheb halb asi lihtsalt halvemaks ja pahad võidutsevad. Ses mõttes, et kangelane ei võida eriti tihti ja nendes raamatutes on tõeline võitlus hoopis tegelaste endite sees. Next stop: Reaper's Gale!

05 august, 2012

Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu IV (2012)


Friedell Marsi kanalitest ja asustusest:
“Kuid seegi tõlgendus kannatab ikka veel liiga tugeva antropomorfismi all; see ei suuda vastu võtta otsust, et Marsi elanikel ei ole meiega vähimatki sarnasust ei kehaehituse, -materjali ega meeleelundite poolest ning seepärast on neil täiesti teistsugused eluvajadused ja täiesti teistsugused tööriistad nende vajaduste rahuldamiseks. Võib-olla kontsipeerivad nad maailma elektromagnetiliste aistingute kaudu; võib-olla toituvad nad valgusest; võib-olla koosnevad nad gaasist. Paljude uurijate oletus, et Marss on asustamata, sest seal on õhk hõredam ja vett napimalt kui meil, tuleneb häbiväärsest provintslikust perspektiivist. Marsi kanalite mõttest ei saa me arvatavasti kunagi aru; kuid nende olemasolu on täiesti kaheldamatu – Percival Lowell on neid isegi pildistanud.” (lk 69)

Aatomienergiast ja selle ühiskondlikust mõjust:
““Aatomisisese” energia vabastamine tooks enesestmõistetavalt tagajärjena kaasa kõikide maiste vahekordade pöörde. Seevastu võivad vaid väga naiivsed isikud uskuda, et see tähendaks ka sotsiaalse küsimuse lahendamist. Et “normaalinimene”, kes kahtlemata normaalne ei ole, kuid valitseb meie majanduselu, sünnib ja sureb mõtlematu lurjusena, siis võib arvata, et sellelaadsed tehnikasaavutused viiksid – täiesti samamoodi nagu senised – üksnes üldise saamahimu ja ebaõigluse uutele vormidele. Kujutletagu, et kahesaja aasta eest oleks keegi ennustanud, millisel määral on inimkonnal korda läinud magnetilist energiat, elektrienergiat, päikeseenergiat, mis on talletatud kivisöes, ja vee-energiat, mis on talletatud veejõus, kasutatavaks teha – mäherdusi täiesti enesestmõistetavaid järeldusi paradiislike sotsiaalsete olude kohta oleksid sellest teinud filantroobid! Selle asemel on kõik palju halvemaks läinud, ja Euroopa jaguneb kapitalistlikeks riikideks, kus enamik inimesi on kerjused, ja sovetlikeks riikideks, kus kõik on kerjused. Ei, “aatomi aktiviseerimise” läbi muutuksid ülemkihid üksnes veelgi ahnemaks ja alamkihid veelgi vaesemaks, niisiis mõlemad veelgi näljasemaks ja sõjad veelgi elajalikumaks. Sotsiaalse küsimuse lahendamiseks on vaja moraalset emanatsiooni, kiirguse tekitamist ja aatomituuma purustamist.” (lk 97-98)

Kui sind kutsub diplomaadikutse:
“Valega ei saa eales saavutada midagi püsivalt väärtuslikku. Vale on eimiski, on alati üksnes mingisuguse tegelikkuse negatsioon; kuidas võiks võimalik olla eimiski ja eituse peale püstitada midagi mingilgi määral kindlat? Iga vale on otsatu nürimeelsus: mõttetu katse saavutada eesmärki printsipiaalselt kõlbmatute vahenditega. Ja küllap peaasjalikult sellest tulenebki see, et eriti meelsasti trügivad diplomaadikarjääri suunas vaimselt alaväärtuslikud isikud. Elu, mis kätkeb endas lakkamatut puru silma ajamist, saladustes tuhnimist, ebaausaid ja kahemõttelisi vahekordi kõikide inimeste ja asjade suhtes, suudetakse püsivalt taluda ainult siis, kui ollakse lootusetult nutikas lollpea.” (lk 217)

Raamatu popimad nimed registri järgi: Bismarck, Goethe, Ibsen, Kant, Nietzsche, Schiller, Shakespeare, Shaw ja Wagner.

03 august, 2012

Kadri Pettai – Jaanik(a) (2012)


Jaanika ei tea, kes ta emale Triinule Jaanika tegi. Triin ka ei tea täpselt, tunnistab viimaks ema tütrele. Kogu tegevus selle saladuse lahenemiseks võtab raamatus aega vähem kui nädala – 35-aastane Triin jääb juunis töötuks ning otsustab siis 17-aastase tütrega Lasnamäelt endisse kodutallu tagasi kolida (tuttav pakub oma turismitalus emale tööd), mis asub kuskil metsas ja mõnda aega pole seal elatud. Sõidavadki sinna, linnatüdrukust Jaanika avastab, et kuidagi... kodune koht. Maja lähedal on salapärane mets ja Jaanika leiab ühel hetkel, et kuuleb salapäraseid hääli ning seejärel tabab, et maailmas elavad näkid ja haldjad jms. Ohhoo, võiks olla hoop tüdruku vaimsele tervisele, aga õnneks mitte.

Kõigele lisaks sõbruneb neiu talu majahaldja Tobiasega, kes on selline kassisuurune mehemoodi tegelane ja ta räägib Jaanikale, et inimesed ei tohiks nö vaimumaailma üldse näha ja neiu veri on midagi sellist, mida... Tasapisi hakkab avanema Jaanikale, kes ta isa olla võiks – üks sellesse maailma eksinud mees, kes vaid jaaniööl saab teada, kellest ta tegelikult pärineb (isa otsib ühtlasi Triinu, aga ta ei tea naisest ega tütrest midagi). Ja siis, jaaniööl jaanimardikate valgel, põrkub üleloomulik maailm tavamaailmaga, või noh, Jaanika jääb metsas haldjatele nende peol vahele. Ja selgub see, mis selguma peab. To be continued. Mida teeb Pedak? Kas näkk paitab Kevinit? Kes hakkavad Jaanikat hammustama? Kas Sigridit on külla oodata? Mis peitub Katrini sõbraliku näo taga?

Inimlikult kirjutatud, Jaanikale tekkis isegi kaasaelamine, et mis küll saab. Keeleliselt igati normaalne, pole puudu- ega ülejääke. Heas mõttes ohutu raamat, ei õilmitse ultravägivald või mõnumöll (on hoopis eisenlik (?) haldjamaailm), tegelased on sellised, kellele võibki kaasa elada, pöialt hoida. Eks see haldjavärk selline lihtne ole, aga miks mitte. Ema-tütre suhe on säärane, mis teeb vist iga tavalise inimese kadedaks, on niisugune tore ja paneb sentimentaalselt ohkama. Ma ei tea, mulle raamat täitsa meeldis.

lastekas
blogistaja blogi

02 august, 2012

Aarne Anmann – Sturmwaldide mõisa saladused (2012)


Lugu algab siis sellest, et 2002. a. jaanipäeval ilmub peategelasest tõpratohtrile kodusest mõisatiigist viirastus-aadlipreili, kes on olnud selles märjas hauas 84 aastat. Selgub, et tiigis on muidki saladusi – õnnetud neiud ja kirst võimaliku aardega. Viirastus palub end matta, et saaks rahu, ning tuleb veel paaril korral peategelasele ja ta isale külla ning puhutakse juttu; võiks sedastada, et nad saavad sõpradeks. Tiigi-uurimise peale ilmuvad mõisa endised baltisakslased, kes väga huvituvad seal peituvast kirstust (et seal nende suguvõsa dokumendid ja muu endiste omanike värk, mis baltisakslaste lahkumisel sai tiiki uputatud). Paar kurikaelagi tiirutab nüüd mõisa lähedal, aga peategelase isa koos paari kaitseliitlasega elimineerib sellise ohu. Ja kõige selle ajal on minajutustajast mõisaomanikul ühe romantilise suhte lõpp ja teise algus. Kehajäänused saadakse tiigist kätte ning sängitatakse mulda. Lõpp hea, kõik hea.

Üpris lihtsakoeline lugu, mis viksilt kirjandusliku hulluseta kirja pandud. Aga noh, vähemalt on kaks viirastust, ühega saab juttu vesta ja teine tatsub vaid arglikult vanas mõisahoones. Kokku niisiis folkloorsete sugemetega lühiromaan.

“Aeg on palju edasi läinud. Kahju, et ma nii noorelt siit ilmast lahkuma pidin. Tegelikult, mitte siit ilmast, sest olen ikka veel hingeliselt siin, vaid maisest elust... ohh.”
“Jah, tõesti. Ülejärgmise nädala reedel tulevad need mehed tagasi, siis tõstame välja nii teie kui ka tolle teise tüdruku maised jäänused veest välja. Ka auto tõstame kaldale. Ja veel on seal mingi kirst, sellegi tõstame välja. Teeme tiigikese tühjaks kõigest, mis sinna ei kuulu. Ah jaa, mis päeval teid matta? Täna on 30. juuni.”
“Mulle sobiks 15. juuli, siis on mul sünnipäev. Siis saaks see olema ka mu matusepäev. Mis seal ikka, kui tookord poleks õnnetust juhtunud, oleksin ma juba niikuinii surnud olnud.”
(lk 37)
ulmekirjanduse baas 

01 august, 2012

Indrek Hargla – Frenchi ja Koulu reisid (2009)


Kui esimeses raamatus seigeldi Maavallas ja teises Tarbatus, siis nüüd tehakse üsna suurejooneline Euroopa suvetuur Süvahavvalt Vahemerele; seltskonnaks Koulu, French, Nell ja Imbi. Tekivad uued liitlased ning vaenlastel varuks järgmised nurjatused – ent monarhia võidutseb ja demokraatia saab taas lüüa, tõsi küll, Koulu maksab selle eest kallist hinda. Ainest oleks neljandakski raamatuks, ent paistab, et autoril muud huvid. Ning tõepoolest, mingis mõttes on French & Koulu end praegusel kujul ammendanud.

Kui eelmised raamatud koosnesid kumbki kolmest jutustusest, siis seekordne on enamvähem tellisromaan ehk siis Hargla kukub kirjutama ja kirjeldama ning nii mõnigi kord sooviks, et vähem detaile, üpris tüütuks läheb näiteks Imbi ja Frenchi seiklused ja veiderdamised romaani viimases kolmandikus. Kõik need pettuste (justkui käsiraamatu) kirjeldused ja üleüldse on Imbi liialt karikatuurne, mis muudab teksti selliseks pooltotraks, keerab kraani kinni. Frenchi vaimne tervis nagu degenereeruks raamatust raamatusse, kui algul on terav ja kraps ori, siis viimases raamatus selline lapsikult ilkuv või poolpidune ollus – on selles süüdi Maavalla pikaajaline mõju või armastus Nelli vastu või autori kiiks? Kõik see väldotamine ja Vitalia-Koulusse suhtumine, noh, lapsik värk.

Suvetuuri algul on taas korraks juttu Siurust (ehk siis vaskussist), aga kõik. Takkajärgi jääb arusaamatuks, miks oli vaja sellisel superagendil eelmises raamatu semiootikute juhtumis mõrv sooritada. Huvitav, et tolle maailma taevane võluvägi (on ka olemas looduslik võluvägi) pärineb muistsest õhulaevast, mis kunagi kukkunud Egiptusse (lisaks on alates Wong Li karbi ilmumisega juttu teistest dimensioonidest).

Nojah, igal juhul elagu Maavalla ramm.

“Don Soluzzo ettekujutus Maavalla rahvuslikust köögist oli ilmselt samasugune kõverpeegel, nagu ka Maavallas muu maailma kööki ette kujutatakse. Tema versioon hapukapsast oli äädikasemas veinis hoitud värske kapsas, millele oli ohtralt poetatud basiilikut, tüümiani ja oreganot. Kohupiimakook oli sisuliselt ricottakastmega pitsa. Nell, Imbi ja Koulu noppisid sellest kõik rosinad välja ja mina pistsin need pintslisse. Verivorst ei olnud üldse verivorst, see tähendab, selles polnud tilkagi verd, sest Soluzzo oli uskunud, et verivorstiks kutsutakse seda puhtalt väljanägemise pärast ja tinglikult, nagu härjasilm ei ole tegelikult härja silm, vaid praetud muna (nagu ta ütles), sest oleks ju mõeldamatu, et midagi sellist keegi sööks. Nii et verivorst oli siis variatsioon pepperonist, millesse oli ohtralt pekki topitud. Kama oli minu meelest täpselt see, mis ta pidigi olema – sodine jook jahust ja halvaks läinud piimast, aga teised ütlesid, et ei, see ei ole see, kuid jõid selle viisakusest siiski ära.” (lk 174-175)

“Vitalia sasis Nellil siis kõrvade juurest kinni ja tiris ta kivi taha. Ma ei ole kindel, kuidas kirjeldada neid hääli, kui keegi end libahundist tavaliseks tüdrukuks tagasi pöörab, erootiliseks neid just otseselt nimetada ei saa, aga päriselt ebahuvitavateks ka mitte. Kindlalt saab väita ainult seda, et ma poleks tahtnud seda pealt näha. Kui Nell kivi tagant nähtavale ilmus, üritas ta teha kõik, et näha välja täiesti tavalisena, nagu poleks midagi erilist juhtunud, ja ta üritas ka tähele panemata jätta minu ja Leibo vaidluse selle üle, kas loomadel on kombeks oma ülimat kiindumust väljendada keelega lakkumise abil või mitte.” (lk 600)