06 jaanuar, 2013

Gene Wolfe – Kerberose viies pea (Aphra, 2005)

Huvitavalt ebamoraalne tulevikumaailm – müüakse turul orje, kaubeldakse laste ja noorukitega, õilmitseb lõbumajandus ja gladiaatorivõitlused; sealse moraali kohaselt on kõik siiski tasakaalus ja ekspluataatorid ei kobise, neil on kloonimised ja inimeksperimendid, robotid ja mälusiirdamised. Lugu kui sellist on raske ümber jutustada. On kaks venda, kes elavad koduses vangistuses. Neile antakse kõva haridus ja ajapikku lastakse tutvuda välismaailmaga. Ning ühel päeval tutvuvad nad oma isaga, kes laseb poisse ühekaupa tuua öistele ülekuulamistele, mil uurib nende teadvust ja olemust näiteks narkootiliste ainete manustamise abil. Mis põhjustavad loo jutustajale tõsiseid mälukaotusi jms. Lõpuks on poisid nii vanad, et saavad saatjaga väljaspool maja rohkem ringi liikuda, ning nende seltsi ilmub tütarlaps, kelle isa omakorda loodab tütart ühele vendadest abikaasaks või lõbunaiseks müüa – sest vendade isa on respekteeritud ja rikas mees, kes peab lõbumaja eliidile jne. Nojah, lõpuks puhkeb kloonimise- ja geneetikasegadus, kes on kes ja mitmendas astmes kes. Ja aborigeenid!

“Teadsin siis ja tean ka praegu, et inimene, keda ma armastasin, suri hulk aastaid enne minu sündimist ja mina suhtlen vaid tema koopiaga, kelle olemus rajaneb üksnes matemaatikaseadustele ja kes vaid originaali imiteerides reageerib inimkõnele ja -tegevusele. Ma ei mõista siiani, kas teadvus, mis Mr Millionil on, annab talle õiguse rääkida kogu aeg “ma mõtlen” ja “ma tunnen”. Minu pärimise peale ütles ta, et ei tea ka ise vastust sellele küsimusele, sest võrdlusmomendi puudumisel ei suuda ta hinnata, kas ta enda mõtlemisprotsessid esindavad tõelist teadvust või mitte ja mina omakorda ei suutnud otsustada, kas tema vastus esindas elava hinge sügavaimat veendumust või oli see vaid minu küsimuse poolt esile kutsutud fonograafiline reaktsioon.” (lk 167)

Kommentaare ei ole: