27 jaanuar, 2013

John Updike – Brasiilia (2012)

Armastuslugu täis iharust, meelust, verd, meeleheidet, higi, lootust, naiivsust, raevu, ohverdusi, nälga, kaotusi, orjamist, surma, kõlvatust, taevalikkust ja nii mõndagi veel; nagu vahel elus juhtub. Rio kuumas rannas kohtuvad rikka mehe tütar ja vaene getopoiss, ning peale vahekorda otsustavad nad meheks ja naiseks saada. Tütre suguvõsa on nördinult vastu ja nad lahutatakse vägivaldselt, kuni paari aasta pärast otsib Tristao uuesti Isabeli üles ja nad põgenevad Brasiilia sisemaale, kus ootab neid kõiksugu häda ja viletsus ja kuum arm. Ning indiaani nõid, kes muudab mehe ja naise... osa nende olemusest. Lõpuks rändavad nad tagasi tsivilisatsiooni ja Isabeli isa viimaks toetab nende kooselamist (sest nad ei ole enam need, kes nad aastaid tagasi olid). Peale mitmete laste sünnitamist (ja röövimist) otsustab Isabel kaitsevahendit kasutada ehk magada vaid oma viljatu abikaasaga. Lõpp on lõpp ja tagasi alguses, tuksleb edasi naine kui müsteerium.

“Rumalus, Isabel. Sa armastad mind. Meile on määratud teineteist armastada, väljaspool meie armastust pole meid õieti olemaski, ilma selleta oleme vaid loomad, vaid sünd ja surm ja pidev hirm vahepeal. Meie armastus on meid välja tõstnud tühja elu õudusest.” (lk 229)

“Nüüd oli Tristao see, kes laskus alla, et võtta kaaslasena omaks üks neegrilipakas, see oli Tristao, kes maitses nüüd seda sugulise vallapääsu erutust, kui su armastatu pole sulle sotsiaalselt ega vaimselt võrdne, vaid mingi kaugelt sisse toodud lihast asi. Hingeeluga asi – hingeelu juhib meie armastust edasi, käänutades seda, süvendades seda; ent asjasus nagu mingi suurem ja oskuslikum masturbeeriv käsi on see, mis toob õndsuse. Kogu Isabeli keha näis nüüd kõhetum ja muhklikum, selle kumerused ja orvad rõhutatumad – nüüd, mil ta polnud enam pilvede ja kristalli, vaid maa, märja sileda puidu, läikiva sõnniku värvi. Nüüd võis Tristao raskusteta mõelda Isabelist kui seedesüsteemist jalgadel, millel oli vaja sittuda ja millele meeldis joosta, väikestviisi liikumist ja roojamist nautideski – peaaegu nagu tema. Isabeli pärak, mis oli talle enne kergelt vastik olnud, astudes oma pruunika varjundiga nahataskus kui plekk kannikate vahel, püsiv laik hõbejas lõhes, ilmutas end nüüd õrna näsalise lihapungana, mida purpurse tooni tõttu oli raske eristada ümbritsevast baklažaaniläikest. Tema häbemekarvad, mis polnud enam sirgu ja värvita kui tuustjam teisend tema peast, olid krässus ja libedad ja vetruvalt tihedad; Tristao'il oli vaid tarvis oma nina neisse matta, kui Isabel kaksiratsi põlvitas ta näo peal, irvitades talle oma eenduvate rindade vahelt alla, et tal tõuseks kui kurrutatud vandlikihv seal, kus Isabeli käsi, sirutudes taha, selle mänglevalt leidis ja seda valusalt väänas. Isabel oli teda enne kohelnud teatud aukartusega, nüüd juhtis ta Tristao häbitusse jahti, sundides teda mõnikord end maadluses alistama, ning kogema – sellal kui Isabel agaralt väänles, needis ja talle näkku sülitas – vägistamise kriminaalset õndsust, iga purse tegemas haiget nagu läbistanuks kuul ta kusitit. Isabelis oli vaenulikkust, ent Tristao'il polnud midagi selle vastu, niikaua kuni ta võis ta selili heita ja teda nikkuda omaenda vabanenud vaenulikkusega. Seks on kähmlus, mida meie mõistlikud minad panevad pahaks.” (lk 236-237)

Kommentaare ei ole: