Charles Whiting – Salasõda Ardennides (2012)

Ülevaade siis sellest, kuidas sakslased Ardennide pealetungiks valmistusid ja kuidas see masinavärk toimus ning millisel tahtlikul või tahtmatul moel nad selle operatsiooni ajal liitlaste valduses aladel suurt segadust tekitasid – seda siis paanika tõttu, mis tekkis langevarjurite ja liitlaste vormis eriväelaste kartuses (eks seepärast olegi pealkirjas salasõda, ühed nö peategelased on sakslaste ohvitserid, kes pidid liitlaste tagalas tegutsema – kui palju seal tegelikult sakslaste diversante oli, on päris pöördvõrdeline selle paanikaga, mis liitlaste sõjaväge ja vabastatud maade elanikkonda haaras). Autor on kirjutanud suure kaasaelamisega nii ameeriklaste kui sakslaste poolt, ja algselt jääb kõlama pisut ketserlik mõte, et Ardennide õnnestunud pealetung võinuks vaat et Teise maailmasõja vaekaussi kõigutada – kui vaid läänerinne oleks vankuma löönud (nojah, oli ka idarinne oma tohutute mastaapidega, aga mis siis sellest).

Eks see ülevaade muutu lõpuks oma dramaatiliste lugudega päris kaasakiskuvaks, ent samas raamatu usaldusväärsust kõigutab kaks asjaolu – eestikeelse väljaande toimetajad on reaaluste viidetega täpsustanud hulgaliselt autori tähelepanekuid ja mõttelende. Mis on iseenesest asjalik ja tubli tegu, ent tekitab sutike küsimuse, milleks siis sellist teost tõlkida. Teiseks väike kivi kirjastuse kapsaaeda, kõiksugu kirjavigu ja nimede õigekirjaapse on pisut palju. (Võibolla peaks pakkuma kirjastustele, et võin kirjavigade eemaldamiseks lugeda ja parandada sobiva tasu eest nende käsikirju ning nii jätaks blogis raamatust kirjutamata?)

“Uurides dr Lange koostatud ülisalajast Hitleri psühholoogilist portreed (see jäi salajaseks veel 30 aastaks), jõudis ta järeldusele, et Hitleri nõrk kontrol oma emotsioonide üle, tema kirg vägivalla järele ning enda kunagine ümbritsemine tuntud homoseksualisti Ernst Röhmi suguste isikutega näitavad “füüreri isiksuse paiknemist mehelikkuse ja naiselikkuse piiiril”. Lovell oletas, et Hitleri naiselikku poolt tugevdades võiks saavutada, et “tema vuntsid kukuvad eest ja hääl muutub sopraniks”.
Lovelli uus plaan oli sokutada Hitleri lähikonda aednik, kes võiks töödelda füüreri toidulauale antavaid köögivilju naissuguhormoonidega. See võiks põhjalikult muuta Hitleri organismi hormonaalset tasakaalu ja otsustavalt mõjustada sõja juhtimist.” (lk 39)

“Vaatamata sellele, et sõdurite inglise keele oskus jättis soovida, tegelesid Skorzeny ja ta instruktorid oma pseudoameeriklaste hoiakute muutmisega. Skorzeny oli järeldanud, et põhiline käitumisjoon tuleneb rahvusest ning väljendub erinevates tavades ja hoiakutes. Asjadesse mõnevõrra kergemalt suhtuva austerlasena uskus ta, et sakslased on jäigad ja puised, eriti siis, kui nad kannavad vormirõivast. Ta pidi selle jäikuse murdma ning õpetama oma meestele lõtva olekut, närimiskummi närimist ja seinte vastu nõjatumist mõlemat kätt taskus hoides. Need olid asjad, mida ükski hea Saksa sõdur isegi ei mõelnud teha. Veelgi enam, ta pidi neile kõigile selgeks õpetama mõned Ameerika lihtsõdurite slängiväljendid, millest levinuimad olid “sõida õige seenele” või “mis tahad, vanamees”. Veidi keerukam oli “lasen sulle jala peale”.” (lk 65)