16 märts, 2013

Gene Wolfe – Majake rannal (Pilet Utoopiasse, 2007)

Wolfe'i tekstidest on raske midagi kirjutada, liialt kavalad on need. Nii ka seekord, algab kõik lihtsalt, see lihtsus pöörab tumedamaks, seejärel keerab täiesti ära ning lõpus on üleüldine metamorfoos; jutu algne hallus käänatakse lynchilikuks vaikseks painajaks. On rannamajake, on külm ookean, on poiss ja tüdruk, kes on omavahel võrdlemisi intiimsed. Ja ookeanil on vist laev, või ei ole. Hommikul on tüdrukul kadunud, ja tema otsimisest väsinud poiss läheb politseisse. Ei midagi, soovitatakse valmis olla laiba kaldale uhtumiseks. Laev kas on ranna lähedal, või siis mitte. Tüdruk on kadunud. Poiss kahlab ookeani ja ujub selle tontliku laevani, kus kedagi pole. Või siis lõpuks on seal härjapõlvlane, või ei ole? Poiss nõuab temalt (kellelt?) tüdrukut tagasi. Salapärane mees (härjapõlvlane?) naerab ja pakub viimaks poisile tehingut: saad tüdruku tagasi, aga 20 aastat pead siis teenima mind. Või on ta tulnukas? Poiss nõustub. Kes tagasi ujub? (Üks oluline detail jäi eelnevalt märkimata!) Jutt kui veider painaja, nagu on, aga nagu nihkes.

Kommentaare ei ole: