20 märts, 2013

Geoffrey A. Landis – Lugu Marsist (Pilet Utoopiasse, 2007)

Tuleb kord aeg, mil Maal on surmanuhtlus üleüldiselt keelatud ja paadunud retse (ning muidu teisitimõtlejaid) on parem Marsile saata (nagu omal ajal Austraaliasse), las möllavad seal, kui vaid elus püsivad (eks ole ka terraformimise aspekt mängus). Ja tõepoolest, ajaga pagendatutel kogemused suurenevad ja teatud kriitilise piiri ületamisega kerkib juht, kes suudab elavaid kuidagi mõtestatumalt juhtida (mis sest, et eelnevalt on väljasaadetud jõudnud hävitada Marsil seni veel alles jäänud teadlaste uurimisbaasi). Nojah, avastatakse seegi, et ka surnud vang (ja sureb neid ohtralt – nii teekonnal, maandumisel planeedile kui hilisemate arveteõiendamiste käigus) on hea vang – mingigi orgaaniline lisand elutule planeedile. Peagi avastavad Maa võimud, et paadunud retsidele on selgelt odavam panna käitumist reguleerivad kiibid kui neid üheotsapiletiga kosmosesse lennutada. Aga Marsil ellujäänud... neil pole aega omapäi lullilöömiseks või armastuseks, nemad peavad vaid rügama elus püsimiseks. Eks sel lool ole tegelikult ka omad kangelased, aga neist hetkel siin postituses juttu pole.

Kommentaare ei ole: