09 märts, 2013

Haruki Murakami "1Q84: Book One" (2012)

Jurakas raamat, mis ilmus algselt kolmes osas? Igatahes on see koosnev kolmest raamatust ja see peaks olema triloogia. Et tegevustik on suhteliselt laiaulatuslik ja keeruline, siis vaataks asja üle jupikaupa...
   Esimeses raamatus on kaks peategelast, kelle lugusid räägib Murakami kordamööda. Esimeseks on Aomame, võitluskunstide instruktor, kelle salahobiks on tappa vägivaldseid mehi, kes oma naistele psühhoterrorit teevad. Teiseks tegelaseks on Tengo, matemaatikaõpetajast kirjanik. Aomame väljub ühel hetkel taksost ja järsku ütleb taksojuht talle, et mis iganes ka ei juhtuks siis olemas on ainult ÜKS reaalsus. Sellise kummalise lause peale ei oska naine reageerida, kuid varsti tajub ta maailmas muutuseid: väikseid asju, nagu järsku kannavad kõik politseinikud erinevaid mundreid ja relvi. Keegi mainib talle kuulsat juhtumit Jaapani lähiajaloost, mille toimumisest ta teadlik pole. Ja ühel ööl on taevas kaks kuud: üks tavaline ja teine väiksem ja samblaroheline. Naine järeldab: kas midagi on tema teadvusega viltu või on maailmaga midagi viltu. Vahet väga pole, sest kuskil on toimunud muutus ja ta ei ela enam aastas 1984, vaid mingis muus aastas. Selle nimetabki ta aastaks 1Q84 (Q kui questionmark siis vast). 
   Tengo elutseb kirjandusmaailmas, kus esitab noorte autorite konkursile romaani ja samas peab ise käsikirju üle lugema. Kirjandusskene korraldaja aga näitab talle uut käsikirja, mis loodud 17-aastase tüdruku poolt. See on hea, aga mitte geniaalne. Kirjandusboss otsustab Jaapani kirjandusele käkki keerata ning laseb Tengol neiu käsikirja "täiustada", luues bestselleri ja tõmmates Tengo põhimõtteliselt petuskeemi. Tuleb aga välja, et tüdruk kirjutas raamatu "väiksest rahvast", kes on mingid haldjalaadsed tegelased.
   Lugu on pidevalt kulgev ja ei oma mingit suurt mõistatust, mida lahendatakse. Loo struktuur on pidevalt kasvav ja kulgev - vahel igavam ja vahel huvitavam. Selles mõttes nagu elu. Murakami ise kirjutab Tengo kaudu, kuidas head romaani luua või kuidas jutustada lugejale huvitavat lugu. Muidugi on tore lugeda Jaapani kultuurist-eluolust ja sellest, kuidas autor näitab seda paika seestpoolt. Tundub, et esimese raamatu tegevustik kulmineerub keskel või lõpupoole ja igasugused reaalsused saavad avastatud ja sürreaalsus tilgub inimeste eludesse tasapisi. 
   Tegelased on detailselt välja joonistatud, narratiiv on sorav ja loogiline ja ei lasku kunagi üleliia koormavasse filosofeerimisse. Autor ise on tavaline inimene, kes oskab kirjandust ja kirjutamist vist rikkumatu pilguga näha. Selles mõttes, et ta on inimene, kes hakkas alles kirjutama 29-aastaselt ja polnud rikutud sellest ilgest kirjanduse maailmast. 

Kommentaare ei ole: