04 märts, 2013

John Ajvide Lindqvist "Let the Right One In" (2009)

Polnud filmi näinud, aga miskipärast ootasin kergelt lapsemeelset fantaasialugu vampiirist, kes saab lapse kujul teise lapsega sõbraks ja toimub bullerbylik seikluste jada.  Ehk on mul lihtsalt üleküllastumus sellest vampiirihullusest, mis viimasel aastakümnendal popkultuuri vallanud on. Reaalsus oli midagi muud.
   Midagi on selles Larssoni Milleeniumitriloogiast. Mingi, ehk rootsilik, narratiivi kulgemine, mis segab argipäevased tegelased ja paigad ebaloomulike ja -inimlike tegelastega. Lastele seda raamatut ei soovitaks, kuna olukorrad ja teemad on liialt reaalsed. Mis siis teemadeks on? Eksistentsialism, pedofiilia, hea ja kurja suhtelisus. Ellujäämine, koolikiusamine, kättemaks, armastus.
   Spoileritevaba kokkuvõte: Oskar elab emaga kortermajas ning on koolis kiusamise ohver. Sisimas unistab ta oma kiusajate kõride läbinüsimisest ning kogub artikleid mõrvaritest ja üldse selline tulevane goth kid. Samas on endal tunne, et ta on täiesti normaalne inimene ja nagu sooviks, et ta annakski seal teistele lastele nuga. Autor on tabanud mingit loogilise mõtlemise jada, kus ei toimu moraliseerivat loengupidamist vaid tegelakse paljaks kistud igapäevaeluga: tegelasi on raamatus mitmeid, nagu kamp kohalikke joodikuid kellest mõni armastust otsib. Kamp alaealisi, tulevasi narkomaane ja muidu pätte. Kasuisasid ja poegi, hulle kassionusid ja pedofiile. Ühel hetkel avastab Oskar niisiis kõrvalkorterist uued elanikud, kellest üks on väike tüdruk ja teine keskealine mees. Varsti algavad tõelised mõrvad ja Oskar avastab, et selle keskmes on see väike tüdruk, kes pole tegelt nii pisike midagi. Algab Oskari ja vampiiri vaheline "sõprus", mis muudab neid mõlemaid. Tõn-tõn-tõõ!
   Lugu iseenesest on kohati täis õudseid, horrorlikke stseene. Samas on need justkui õigustatud, sest need pole kõige olulisemad. Oluline on jutustus lojaalsusest ja sõprusest, üksinda olemisest ja elu tumedamast poolest. Seetõttu polegi see raamat päris 12-aastastele, kuigi ehk oleks huvitav näha, palju selleealised teosest aru saavad. Rootsi ühiskond on kah kliiniline ja selline "vale", või nii see mulje võib jääda. Selline... ahistav oma puhtuses või korrastatuses. Täiskasvanud mängivad teoses rolli peamiselt politseinike ja vanematena ning need on just nende lapsed, kes elama hakkavad. Täiskasvanud on end kaotanud ehk samal viisil, nagu too vampiir.
   Igatahes väga huvitav "vampiirikas" ja samas fantaasiaromaan, mis on mõnusalt sünge, kohati rõve ja samas  ligitõmbav. Nagu päris vampiir mu fantaasiates :(

Kommentaare ei ole: